Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk

Üha sagedamini olen avastanud end mõtlemast, et kui teatri puhul huvitab mind eelkõige materjal, siis filmi puhul kipuvad meelitama näitlejad. Päris kindlasti ei ole spioonifilmid žanrina need, mida tingimusteta vaatan. Aga kui ühes filmis on sellised näitlejad nagu "Plekksepas, rätsepas, sõduris, nuhis" (Tinker, Tailor, Soldier, Spy) ja kui see ei ole veel ka Hollywoodi film, siis olengi ära ostetud.

Märul puudub selles filmis täielikult. On vaid üks tulistamisstseen Budapestis. Teatavas mõttes on see ka filmi keskne stseen, selle põhjusi püütakse George Smiley (Gary Oldman) juhtimisel analüüsida, kuigi mäng on palju peenem. Nimelt on teada, et Briti luures on aastaid olnud reetur. Aga kes? Algavad keerulised vestlused, mille käigus saab üha valusamalt selgeks, et spiooni elu valinul ei ole võimalust kannapööret teha. Et kellelgi on siis veel abikaasa ja lapsed, tähendab, et need on samasugused varjud nagu George Smiley abikkasa Ann selles filmis - teda ei näe kordagi ekraanil, aga roll on tal kogu loos vägagi tuntav. Niisamuti ei ole kordagi ekraanil näha niiditõmbajat Karlat. Kuidas käituvad väiksemad tegelased (nt Colin Firth, Benedict Cumberbatch, Toby Jones jt) vigu tehes või tunnustust ihaldades, on aga kirjutatud mõnel juhul lausa näkku.

Lugesin kusagilt, et "Kingsepp, rätsep, sõdur, nuhk" on raskesti jälgitav, kui ei ole enne lugenud John le Carré romaani. Ma ei olnud. Tõsi, kuna toetavat pilti on vähe, jääb üle keskenduda pikkadele aruteludele. Tomas Alfredson on režissöörina ära tabanud, et niisuguse vormiga mõjule päsemiseks tuleb valida väga head näitlejad. Igatahes on räägitu tänapäeva kõike võimaldava ja seetõttu sageli ebaveenva filmikunsti puhul palju mõjusam. Selles filmis jääb vaatajal piisavalt aega kujutlemiseks, kaasamõtlemiseks ja niidiotste kokkusõlmimiseks. Ela vaid kaasa!