Siis kui mina "Artisti" (The Artist) nägin, ei olnud Oscari kandidaate veel välja kuulutatud. Auhindu ja nominatsioone oli aga juba küllaga. Eks näis, mis veel tuleb. Minu ootused ületas "Artist" kuhjaga. Õigemini, ma ei osanudki midagi oodata. Arvasin, et see on lihtsalt üks tummfilm. Mustvalged filmid on juba ära igatsetud, järelikult võis tummfilmiga katsetada, et tähelepanu võita ...
"Artist" on kurb lugu ajast, kompromissidest, andestamisest, unistustest, nende purunemisest ja täitumisest, lootusest ja lootusetusest, sellest, mis praegu on tähtis, kuid paari päeva pärast pole enam üldse, armastusest ja üksindusest, sõprusest. Kuidas kellelegi. Kahe suurepärase peaosa kõrval teeb absoluutselt parima etteaste aga tummfilminäitleja George Valentini (keda mängibki Jean Dujardin) koer. Tema tundus olevat kõigi lemmik nii elus, filmis kui ka laval. Ja on nüüd arvatavasti kõigi nende lemmik, kes "Artisti" näinud on. Naispeaosas on Bérénice Bejo, kelles justkui tuhast tõusnud staarina säilib esimeste prohmakate järel siiski hulk inimlikkust ja südamlikkust. Kogu filmi läbiv südamlikkus ongi vist see, mis teeb "Artistist" filmi, mis meeldib ühtviisi kriitikutele ja reavaatajaile.
George Valentini elu kuulsuse tipul on unistuste elu ja tema andekus paistab silma nii filmimaailmas kui ka pärislaval, otse publiku silme all. Aimatavad on siiski ka pinged kodus. Nii puruneb abielu väga kiiresti kohe, kui filmimaailma staar vajab lähedaste tuge. Ei ole seal mingit labast armulugu, on lihtsalt uued ajad ja uued inimesed, konkreetsemalt noor tantsijanna Peppy Miller, kes peab muutust filmikunstis iseenesestmõistetavaks ja kellest saab uue aja staar. Vaatajad pöörduvad tema poole ja George Valentini ei mäleta varsti enam keegi. Korraks ta veel üritab ise ühe filmi teha, kuid publikumenu see enam ei saavuta. Meie vaatame "Artisti", saame omamoodi energiasüsti, tunneme igatsust vana ja hea järele, nostalgitseme, kuid need ajad on siiski lõplikult möödas. Kuuldavasti olevat Inglismaal vaatajad isegi raha tagasi küsinud, kuna nende arvates ei ole see tummfilm. Inimesed ei mõista (või ei hinda?) enam niisugust kunsti.
Omal ajal puhuti filmile hing sisse muusikaga. See pidi ütlema seda, mida sõnadega filmilinal öelda ei saanud. "Artisti" muusika võlub. See on päris. Muusika ei ole praegugi kuhugi kadunud, ka näitlejad ei ole kuhugi kadunud. Igatsus ja unistused ja mälestused ja tänutunne jäävad niisamuti. Mulle tundub, et see kummardus vanale-heale on praegu rohkem väärt kui lihtne eepiline lugu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar