La mala vida ehk neetud elu

Jan Beltráni "La mala vida ehk neetud elu" lugemisega peaaegu poole raamatuni jõudnud, olin segaduses. Kolme peategelase elud ei kulgenud ajas paralleelselt, liiga palju tundus olevat homotemaatikat. Püüdsin ära arvata, kuidas see kõik kokku peaks jooksma hakkama. Aga ülejäänud osa lugesin läbi niisuguse põnevusega, et sain raamatu käest alles siis, kui tagakaas oli suletud. Uus tase eesti kirjanduses on see raamat.

Raamatu stiil on väga sarnane Sofi Oksaneni stiiliga, eriti "Puhastusega", kus paralleelselt räägitakse kahte lugu. "Neetud elus" räägitakse kolme lugu. Ja palju erinevamaid lugusid. Riike ja eri ühiskondi on palju - alates Nõukogude Liidust, jätkates Skandinaavia maade, Hollandi, Itaalia, Portugaliga ja lõpetades Mehhiko ning eri režiimide aegse Hispaaniaga. Need ei ole lihtsalt kohad. Autor räägib taustaks ajaloost nii, et tekib kindel veendumus, et see raamat ei ole kirjutatud eesti lugejale. See on kirjutatud mis tahes keeles lugemiseks. Rääkimata sellest, et mul on ikka jätkuvalt väga raske uskuda, et sellise raamatu on kirjutanud eestlane.

Juba see, et üks eestlane kirjutab homotemaatikast nii vabalt ja avalalt. Ja ta ei anna hinnanguid. Või see, et üks eesti kirjanik räägib tegelikust elust. Ühel või teisel moel on meie kõigi elu lihtsalt üks neetud elu. Aastakümnetepikkune õnne ja armastuse otsimine. Ei ole vahet, milline on su seksuaalne sättumus (kui sellest loetelu alustada), millisest perest oled pärit või missuguses miljöös kasvanud ja kujunenud. Kõik mõjutab, pakub võimalusi, aga tundub, et elada aitab ikka elurõõm.

See raamat tuletas mulle jälle meelde kuskilt loetud mõtet: "Elu on pikk, selles juhtubki igasuguseid asju." See mõte hakkab mul vist juba hea raamatu kriteeriumiks kujunema.

Esialgu ei saanud ma aru, kuidas on Rosa elu seotud kahe homoseksuaalse mehe eluga. Aga lõpuks mõistsin, et tema kannatused peegeldavad teatavas mõttes tõde, et lõpuks on ikkagi naised need, kes elu edasi kannavad. Hoolimata ühiskonnakorraldusest, isiklikest kaotustest, isiklikust valust, unistuste täitumisest või täitumata jäämisest. Peamine, et oodata ei tohi, oma õnne nimel peab midagi tegema. Kristian hakkas äkki väga palju lapsepõlvele ja kodule mõtlema. Viisteist sammu koduni ... Antonio oli kasvanud ja kujunenud teatavas mõttes kõige suurema vale sees: silmakirjalik katoliku usk, erakool, seksuaalne väärkohtlemine, ema imetlus ... Temast sai inimene, kes unistas vaid rikkast mehest. Pole vahet, milline on inimese seksuaalne orientatsioon, selliseid nilbikuid on kogu maailm täis, niisamuti nagu on kogu maailmas Rosa- ja Kristiani-suguseid.

Mõistatuslik elu ja aeg, millega ja milles meil tuleb olla. Neetud elu. Kuidas me seda armastame!

Mõned debütandile omased konarused "Neetud elus" siiski on, nagu nt see, et iga peatükk tundub lõppevat moraali mõõtu lause või paariga. Samas muutub tekst niiviisi kaunimaks. Kummaline tunne tekkis veel tegelastega. Nt Montse arsti puhul käis mul korra peast läbi, et huvitav, kas see on nüüd see Pablo, kellele Rosa sünnitusmajas rinda andis ja kelle ema orbudekodusse saatis ... Vist ikka ei olnud. Aga ma poleks üldse imestanud, kui see nii oleks olnud, sest kõrvaltegelasi on raamatus kolmest väga eri paigust ja eriealisest peategelasest hoolimata väga vähe.