Reede, 5. august 2011

"Head ööd, ema!" Hüüru mõisas

Teadsin, et paljude jaoks on Hüüru mõisas mängitav "Head ööd, ema" selle suve paremaid lavastusi. Teadsin, et see on raske sisuga tükk. Teadsin, et pisaraid ma ilmselt tagasi hoida ei suuda. Etenduse tutvustus piletimüügiportaalis oli samuti selle kõige garantiiks. Juhtus hoopis nii, et mida polnud, olid pisarad, ja mida ma ei näinud, oli väga hea etendus.

Õigupoolest näidendil pole häda midagi. Teema on karm, alati aktuaalne. Võidetud Pulitzeri preemia võib olla samuti asja eest saadud. Igatahes materjali, millega mängida, on. Vilja Nyholm-Palm on teinud pooleteisetunnise lavastuse ja seda, kuidas poolteist tundi möödub, saab publik jälgida seinakellalt, mis seinal publiku vastas katkematult aega täis tiksub. Tõesti, ma ei mäleta etendust, mille ajal olen vaadanud alalõpmata kella. Ei, tüki sisu ei läinud kaotsi, sest ma kuulasin hoolega, mida kaks tegelast laval omavahel rääkisid. Mulle tuli järsku meelde üks ammu loetud arvamus selle lavastuse kohta. Pärast kodus otsisin uuesti välja. Vot see viide raadioteatrile, kuigi mul käis etenduse ajal peast läbi sõna "kuuldemäng".

Näitlejatele ei ole midagi ette heita. Minu arvates olid mõlemad (Anne Veesaar Jessiena ja Helgi Sallo Thelma Catesina) üldiselt väga head. Oli hetki, kus mõlema loomulikkus pani lausa hämmastama. Puudu jäi eri emotsioonide varjunditest, puudu jäi tundlikkusest. See on kivi lavastaja kapsaeda, mitte näitlejate pihta. Ma ei tunne enesetapjate hingeelu, aga selles lavastuses ei veennud mõned üksikud hetked, kui Jessie kas laua ääres kägaras istudes või ehmununa teadasaamisest, et tema eksabikaasal oli teine naine, vist hetkeks oma otsuses kahtlema lööb.

See on tükk, kus loo lõpp on algusest peale teada. Kui etenduse tutvustuses on kirjutatud, et "nad elavad vaikset ja rahulikku igapäevaelu", siis Hüüru mõisa lavastuses see nii küll ei ole. Närviliselt tuppa astuv Jessie otsib kohe vanu rätikuid, mingit kilet või vakstut ja revolvrit. Paari minutiga on ka emale selge, et midagi on teoksil. Ema proovib tütart ümber veenda, tehes seda küll heaga, küll halvaga. Kuni ta annab alla ja ütleb umbes nii: "Noh, hea küll, ütle siis, kus mul need rohud ja muu kõik on?" Kindlasti küsivad teised, kuidas ta sai lasta tal minna ... Ja kindlasti küsib ta seda isegi ... Tema peab edasi elama, tema peab saama. Hoolimata sellest, et ka tema elus on olnud küllalt põhjusi, et kõigest ära tüdineda.

Võib-olla on viga minus? Võib-olla mind häiris selle näidendi ameerikalikkus? Siiski, "Head ööd, ema" sellises lavastuses mõjus nagu heapoolne kuuldemäng. Laval nähtu puudutas liiga õrnalt, et anda põhjust mitmepäevaseks mõtlemisaineks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar