Veel mitte päris täiskuuööl käisime Laitse Graniitvillas vaatamas ühte tänavusuvist Eesti Draamateatri lavastustest - "Saatuse heidikute kuud". O'Neilli looming mulle tohutult meeldib ja selle näidendi omamoodi eellugu, O'Neilli "Pikk päevatee kaob öösse" Draamateatri lavaversiooni, käisin Keila-Joa mõisas vaatamas kahel järjestikusel suvel. Laitse puhul alustasime võimalusega kohapeal ka õhtust süüa, sest kolmekäigulise imemaitsva õhtusöögi saab ette tellida. Nagu öeldud, õhtusöök oli tõepoolest väga-väga hea! Graniitvilla ise on ka tore koht, mitte väga kaugel Tallinnast ja justkui loodud linnakärast eemal olles kontserdi- või teatriõhtu nautimiseks.
Ega ma ei salga, et lavastuse suhtes olid ootused väga kõrged. Olgu siis põhjuseks üks lemmiknäitekirjanikke või lavastuses üles astuvad lemmiknäitlejad või Draamateatri eelmine O'Neilli lavastus, mida praegusega seob Märt Avandi, kes mängib nüüd James Tyrone'i, või veel üks möödunudsuvine O'Neilli lavastus - "Iha jalakate all".
Pealtnäha lõbusas toonis kiiresti kulgenud esimene vaatus algab viimase poja (Roland Laos) põgenemisega kodust. Rohkem teda ei näe. Perekonnas valitsevad pinged jäävad iiri huumori ja koomiliste stseenide virvarris esiti tagaplaanile. Isa (Jaan Rekkor) juurde jääb veel vaid külas halva kuulsusega tütar Josie (Kersti Heinloo). Jaan Rekkor teeb Phil Hoganina suurepärase rolli, dikteerides tegelikult kogu etendust. Isa-tütart kummitab teadmine, et maaomanik James Tyrone, keda, nagu öeldud, mängib Märt Avandi, võib varem antud lubadustest hoolimata müüa nende renditalukoha kellelegi teisele. Huviline on olemas, sest naaberkrundi omanik (Taavi Teplenkov) ei salli naabrimeest. Raha tal on ja soov Phil Hoganist lahti saada ka. Iiri huumor ja koomilisus on siiski ainult jäämäe ülemine osa. Vaatuse lõpus hakkas mõte vägisi märksa karmimatesse sügavustesse vajuma ja saabuva öö kiuste, kui kuu peaks täis saama, selgub, et need inimesed on hoopis teistsugused, kui nad seda võib-olla endale ja teistele tunnistada julgevad, ja probleem on sügavamal kui naabrimehe veinikeldri jääs.
Etenduse teine vaatus on hoopis teistsugune. Nalja enam ei ole. On kuuvalge öö ja järgmine koidik, liiga palju viskit. Jah, liiga palju, sest Jamesi joodud viskikogus sai minu meelest etendusele saatuslikuks. Eestis ei ole Avandist paremat purjus inimese mängijat, aga nii purjus inimest on nii valusatest asjadest rääkivana väga keeruline tõsiselt võtta. Et Josie seda suutis, näitab, et tema oli veelgi rusutum. Josie ja James räägivad sel kuuvalgel ööl nii, nagu nad ilmselt kunagi varem pole rääkinud. Vaatus kipub venima ja nagu öeldud, alkoholi saab liiga palju, aga proovisin end sellest mitte häirida lasta, proovisin tajuda elujoovastust, mis peaks meil kõigil olemas olema, proovisin neid kahte noort armunut mõista, nende lootusetusest väljapääsu leida. Täiskuu muudab natuke emotsionaalsemaks ju ka.
Ootused olid tõesti kõrged ja seepärast pettusin natuke, kuid kokkuvõttes läks nähtud etendus ikkagi positiivse poole peale kirja. Pealegi tundub mõnikord, et suvel on terviku seisukohalt veel tegureid, mida ei saa ära unustada: koht, aeg, ilm jne. Tervik oli lummavalt hea, kui "lummav" on üldse sõna, mida siin kasutada tohib. Ja ma ikka väga soovitan "Saatuse heidikute kuud" vaatama minna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar