Esmaspäev, 22. august 2011

Kultuuripealinna "Morten lollide laeval"

VAT Teatri ja Kuressaare Linnateatri ühisprojekt-koguperelavastus "Morten lollide laeval" tundus algusest peale äärmiselt põnev ettevõtmine. Peaosas Ott Sepp, kunstnik ja loo autor Kaspar Jancis ... Akrobaat ja žonglöör olid värvatud Soomest ja Rootsist. Unustasin ära, et mulle ei meeldi eriti tsirkus, õigemini - ma ei oska tsirkusekunstist lugu pidada ja seda hinnata. Nüüdistantsu tipptegijad kipuvad akrobaatidele silmad ette andma.

Akrobaat oli "Mortenis" hea. Näitlejad nii head polnud. Ott Sepp mängis oma osa ausalt ja hästi, olles poisike, kes ihkab olla laevakapten. Isa ju on. Kuna tal oli vaid mängulaev, ei saanud sinna meeskonnaks inimesi valida. Morten otsustas valida oma laevale meeskonna putukate hulgast. Tema laevale said herilased, rohutirts, lepatriinu, ämblik, tarakan. Morten jälgib nende tegutsemist pikksilma abil. Teostuse seisukohast on pikksilmaga putukate jälgimine ja suurendatud pildi kuvamine ekraaniks kujundatud purjele põnev mõte, aga teatriimeks ma seda ei pea. Teiste putukate roll oli pildis püsida ja sellega said nad kenasti hakkama, kostüümid olid ka abiks. Pettumuse valmistas kõige olulisem - ämblik - Liisa Pulk. Tema ämblik oli lihtsalt kriiskav olend, kes pidi olema putukate putukas. Tädi Anna osas oli ta täitsa ok, aga ämblikule, kes lavale ilmudes oli akrobaadi kehastuses mitme aplausi väärilise etteaste teinud ja püüdlikult võrku pununud, ei sobinud selline emotsioonitu karjuv kõneviis üldse mitte.

Kõige suurema pettumuse valmistas aga loo üksainuke moraalilausejupike, mille merelt naasnud isa (Aarne Mägi) lõpus pojale ütles: kellekski saamiseks tuleb kõigepealt hoolega õppida. Arvatavasti meeldiks see lugu mulle lugedes rohkem. Aluseks on Kaspar Jancise lasteraamat "Seiklus Salamandril". Tahaks uskuda, et hulk praegu tagaplaanile või lihtsustatult esitatud emotsioone on raamatus palju selgemalt olemas.

Nagu öeldud, tsirkus mulle ju ei meeldi ja see konkreetne lavastus oli loodud lavaefektidele rõhudes. Lavastuse tutvustuses oli öeldud: "Lavastus, milles keelelisel osal on täita minimaalne roll, ühendab endas erinevaid meediumeid - nukuteatrit, tsirkust, mustkunsti ja animatsiooni." Lõpptulemus olnuks veelgi parem, kui keelelist osa oleks vähem olnud. Päris õige pole ka väita, et ma pole sihtrühm. Juttu ju oli, et see on sobilik igaühele alates viiendast eluaastast. Wow-efekt jäi tulemata nii meie pere noorematel kui ka vanematel.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar