Kolmapäev, 27. juuli 2011

Põrgupõhja Jürka rassib toomkiriku varemete vahel

Kui Jürka Lisettega Põrgupõhjale jõuab, on seal vaid harimata põllud. Jürka tuli Põrgust maa peale, et saada õndsaks. Inimesed näivat uskuvat, et õndsaks saab tööga. Tööd Jürka ei karda, kui vaid teaks, kust otsast alustada. Üleaedne Ants on nõu ja varaga abiks, andes Jürkale seapõrsa, hobuse, laenuraha, sulase ja tüdruku. Nii algab Tartu Toomkiriku varemete vahel Emajõe Suveteatri lavastus "Põrgupõhja uus vanapagan".

Andres Dvinjaninovi lavastuses mängib Jürkat Uku Uusberg. Uusbergi Jürka on aus ja tugev mees, kelle puhul jäi esimese vaatuse lõpus kõlama vanasõna "Loll saab kirikus ka peksa", teise vaatuse lõpus aga Hannes Kaljujärve kirikuõpetaja sõnad selle kohta, kuidas mõni püüab kogu hingest tõestada, et on kurat, aga elab nagu inimene, mõni inimene jällegi elab nagu kurat". Lühidalt kokku võttes saab esimeses vaatuses seda lugu naljaks pöörata, kuid teises vaatuses on asi naljast juba ikka väga kaugel.

Linases hõlstis Jürkale ja tema kodakondsetele, kes kannavad samuti linaseid riideid, sekundeerivad lavastuses mustades ülikondades Kaval-Antsud, eesotsas Kaval-Antsu endaga, keda mängib Raivo E. Tamm, ja jätkates ametnikearmeega, kelleks on Janek Joost, Rein Pakk, Aarne Soro, Leino Rei ja Nero Urke. Viimasel on kanda ka Noor-Antsu osa. Selles libekeelsete ja -meelsete meeste maailmas ei ole vanapaganal kerge, kuigi korraks lööb tema õigemehelik usk Kaval-Antsu kõikuma. Ants mõtleb järele ja jõuab järeldusele, et jäme ots on esialgu ikka tema peos, pealegi teda huvitab siin ja praegu toimuv.

Tammsaare teksti ajatus või just ajakohasus tuleb Emajõe Suveteatri lavastuses välja ideaalilähedaselt: pidevalt oma naha päästmise ja enda ninast kaugemale nägemise suhtes ei ole ajast, mil Tammsaare "Põrgupõhja uue vanapagana" kirjutas, muutunud midagi. Kolmveerandsaja aasta jooksul on Kaval-Antsusid vaid juurde tulnud ja nende kavalus murrab juba maha ka muidu targa ja tubli inimese, mis siis näiteks õnnetutest SMS-laenu "ohvritest" rääkida.

Kui "Põrgupõhja uus vanapagan" eelmisel suvel esietendus, ei räägitud eriti teravalt väljarändest. Tänavu on eelseisva rahvaloenduse hirmus see teema aga aina teravamalt üles kerkinud, sest keegi ei tea, palju eestlasi on siit välja rännanud. Põrgupõhja Jürka on n-ö sisserännanu, kes kogeb järjepanu kõiki võõral maal elava inimesi läbielamisi, mis saavad alguse kohalike olude ja kommete mittetundmisest, kohaliku keele mitteoskamisest ja kohalike sõprade mitteomamisest. See tahk muudab Dvinjaninovi lavastuse tänavusel suvel lausa üleilmselt mõistetavaks. Väga meelevaldselt annab mõelda isegi nii, et Jürka vahetab vana naise (Lisette - Merle Palmiste) mitte ainult noorema ja ilusama (Juula - Sandra Üksküla Uusberg) vastu, vaid pigem kohaliku vastu. Kui Juula näitemängu lõpus tütar Maiele (Merilin Kirbits) Noor-Antsu suhtes õpetussõnu jagab, ei ole need mitte ainult ema hirmud, vaid kohalikke olusid teadva naise jutud.

Tööd tuleb Jürkal-Juulal Põrgupõhjal kõvasti teha. Rikkaks sellega ei saa. Võib-olla õndsaks saab, kui niiviisi liiva sees kartulimaad künda, kartuleid maha panna, kartulikotte tassida ja kohta rentida, mille eest renti maksta niikuinii ei jõua. Aga kus see parem on? Alati abivalmis pankurite ja eluvõõraste ametnikega asjaajamisest ei pääse kusagil.

Teksti sügavuse tõttu jäävad mul näitlejad seekord põhjaliku tähelepanuta. Olgu öeldud, et lavastus lasi neil kõigil kõige paremast küljest särada ja nii paljude eri mõtete peast läbi käimine räägib kõige lihtsamalt öeldes sellest, kuivõrd mind nende kõigi mäng puudutas. Siiski, Sandra Üksküla Uusbergi tohutult paljude varjunditega mäng on elu ise!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar