Kolmapäev, 17. august 2011

Tuhkatriinumäng Saueaugul

Draamateatri sellesuvine teine lavastus ja minu teine sõit sellel suvel Saueaugu Teatritallu. Tee sinna on nüüd küll selge. "Tuhkatriinumäng" on nii-nii müstiline ja niisuguse lavastuse lisandumine Saueaugu repertuaari lisab kohalegi omajagu müstilisust. Alati on seal nii ilus, pühapäeval oli lihtsalt äge.

Margus Kasterpalu lavastuses mängib printsi Tõnu Oja, Tuhkatriinud on Britta Vahur, Kaie Mihkelson, Ülle Kaljuste ja Viire Valdma. Saueaugu vana laut on valgete seintega ja sammaste vahelt tuleb prints otsima printsessi, keda ta kahtlustab sinna üheksateist aastat tagasi kaduma läinud olevat. Ma ei tea, aga minetasin vaadates igasuguse poliitilise tagamõtte. "Tuhkatriinumängust" sai lihtsalt igal ajal selle aja teemadest rääkiv lugu. Tõe otsimise ja pooltõdede rääkimise lugu niikuinii. Miks usub prints, et õige Tuhkatriinu on kõige noorem ja kõige ilusam? Miks üks peretütar arvab, et armastus käib kõhu kaudu, ja teine, et meestele meeldivad targad naised? Ja igavesed vastuolud ja vastuolulisused.

Kõik kokku on mäng. Mäng, milles ilmselt kehtivad oma reeglid, aga mängu käigus võidakse mõnikord ka reegleid muuta. Eriti kui mõni osaline on need sootuks unustanud või pole tingimused enam endised.

Alguses häiris muusika. See oli liiga vali ja väsitav. Mitte muusikavaliku pärast, vaid ruum surus kõigest kujunduslikust avarusest hoolimata liialt peale. Aga ikkagi on "Tuhkatriinumäng" vähemalt teatrigurmaani lavastus. Üleni valgesse riietatud Tuhkatriinud ihalevad ühte kinga, aga kingad on kindlalt perenaise jalas. Peremees kehastub selles loos natuke nagu heaks haldjaks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar