Laupäev, 20. august 2011

"Scapini kelmused", neljandik Molière'i suvest

"Scapini kelmused" on üks neljast Molière'i näidendite põhjal tehtud lavastusest sel suvel. Pakun, et Molière'i-ihalusel on üks põhjus: inimesed ihkavad lihtsa(l)t pila ja nalja. Kuna lavaaugu asemele pole ikka veel teatrimaja kerkinud ega paista kerkivatki, oli muidugi paslik võtta ette commedia dell'arte stiilis näidend ja lasta noortel näitlejatel selle tekstiga lustida, osatades kursuse juhendaja ja tüki lavastaja Elmo Nüganeni juhendamisel kurikavalalt nii mõnelegi päevakajalisele teemale. Tulemuseks on pretensioonitul moel tagatud hea tuju, eriti juhul, kui suveõhtu on soe. Vett ja nalja ja vilet on palju.

Kui ma üldse midagi "Scapini kelmuste" lavastusele ette heidan, siis seda, et algus pisut venis ja lugu ei läinud niisuguse lustiga käima, nagu see lõppes. Lõpus oli küll tahtmine öelda, et mängiga veel, nii äge! Tegelikult on viga ilmselt näidendis. Lavastades annaks valida tee, kus "Scapini kelmustest" saab lihtsalt labane jant. Seda teed Nüganen ei läinud. Oleks veider, kui oleks läinud. Linnateatri lavaaugus mängitud "Scapini kelmused" on teravmeelne.

Sellel kursusel õpivad kaksikvennad Märt ja Priit Pius, kellest on osavalt tehtud kaks Scapini. Kuna kavalehel on nad veel nimetatud kui Märt-Priit Pius, võib teadmatum vaataja kuni lõpuni segaduses olla ja arvata, et Scapini mängib üks inimene. Igatahes üks on kindel - nendega hakkab veel eesti teatris nalja saama! Sest vaevalt et neil keegi eriti vahet tegema õpib. Juba praegu võib kindel olla, et head näitlejad on nad niikuinii.

Teised vennad on vennad Kalmetid, kes on "Scapinis" pandud mängima isa ja poega. Nende rollid on selles lavastuses kõige erilisemalt lahendatud. Üks räägib eriskummaliselt ja jääb arvatavasti aastateks meelde oma surematu hüüatusega: "Mis kurat ta sinna galeerile ronis?!" Teine võlub publiku ära kohe lavale jõudes, sest nii purjus annab olla ... Kaspar Velbergi löömamees oli muidugi ka ülihea. Teises isa-poja paaris astuvad üles Pääru Oja ja Priit Strandberg. Pärast seda, kui ma olen näinud Pääru Oja mängimas "Tasandikkude helinates", on küll tore teda hoopis teistsugusena ja teistsuguses rollis mängimas näha, aga sügavtõsine karakter on ikka mõjusam.

Tüdrukutele on jäänud selles näidendis rollid, kus eriti palju mängida ei saa. Piret Krumm sai küll korra pikemat juttu rääkida, aga situatsioonikoomika mängis seal juba niigi. Pealegi oli tal partneriks üks lavastuse säravamaid osatäitjaid - Henrik Kalmet.

Mängivad need, kes peavad. Andke raha, tõesti on vaja!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar