Kolmapäev, 7. juuli 2010

Oksaneni "Baby Jane"

Kuidagi läks nii, et siis, kui lugesin ühtevalu järjest läbi Sofi Oksaneni "Stalini lehmad" ja "Puhastuse, jäi "Baby Jane" mul lugemata. Ja kui ma selle igas mõttes tänapäevase romaani paar nädalat tagasi läbi lugesin, ei osanud kohe eriti midagi arvata. Tänapäevane on "Baby Jane" nii teema kui ka tekstihulga poolest - võrdlemisi hõreda tekstiga õhukesepoolne raamat. Ja minu meelest on teksti vähesusest tingitud fragmentaarsus selle teose suurim miinus.

Teatavas mõttes võib "Baby Jane'i" kohta öelda, et see on armastusromaan, kuigi jutt käib lesbisuhetest, kuigi jällegi mitte ainult. See on üks katse kirjeldada omasooarmastajate mõttemalle, elustiili, rõõme ja muresid. Sofi ei ole selle teema kajastamises esimene ega viimane.

Meeldis, et peategelase (nime tal vist polnud või siis sobib see üldistav Jane?) raamatus kirjeldatud eluetapi kirjeldus on hästi ehe noore siira tütarlapse kiindumise lugu. Selliseid väiksest kohast suurlinna tulnud noori on ju päris palju ja edasine sõltub näiteks sellest, kellega nad kokku satuvad, kellest saavad nende sõbrad. Kogenematusest tekivad sõltuvussuhted, klapseldumine millegi või kellegi külge. Kuni närvihaigusteni välja. Ebastabiilsus on iseloomulik joon ka lesbide-homode hulgas, sest nendevahelised suhted on väga ajutist laadi. Ajutisust ja ebakindlust, toe otsimise vajadust on ka heteroseksuaalsete inimeste hulgas. Oksaneni teemavalik on väga hea, sest hoolimata fragmentaarsest stiilist on ta suutnud kirjutada nii, et see ei ole lihtsalt lesbiromaan. See on noorte katkiste hingede lugu.

1 kommentaar:

  1. Olen sinuga täiesti nõus!
    Aga enamus inimene ei näegi ses raamatus muud, kui lesbisi ... Kahju, et mõtlemisoskus kaob ... ;))

    VastaKustuta