reede, 30. juuli 2010

Viinistu kivist külalised

Möödunud suvel jäi mul Viinistul käimata, aga Viinistu meeldib mulle nii väga, et proovin võimaluse korral vähemalt korra suve jooksul sinna minna. Üks sellesuvine teatrilavastus Viinistul on nüüd nähtud. See on järjekordselt Mart Kivastiku kirjutatud näidendi põhjal lavastatud "Kivist külalised" ehk lugu Eduard Vildest (ja Oscar Wilde'ist). Kunstiinimeste lood sobivad sellesse Manitski rajatud keskusesse nagu valatult ja neid sealt välja tuua ei passi, aga ma ei ole kindel, kas Kivastik peab neid nii palju kirjutama. Näiteks sellesama "Kivist külaliste" puhul on selgelt vajaka just teksti headusest.

"Kivist külaliste" kunstnik on Silver Vahtre ja praegu on sealsamas Viinistu külalistemaja suures saalis ka Silver Vahtre teatriplakatite näitus. Käisin seda enne etendust vaatamas ja avastamas, milliseid lavastusi nendest ise näinud olen. Põnev oli niiviisi meenutada! Ja paraku sellega mu positiivsemad emotsioonid peaaegu piirdusidki. Nagu mainitud, etendus ei olnud kaugeltki see, mida ootasin-lootsin.

Asi kiskus viltu alates peategelase ehk Eduard Vildet kehastanud Tiit Suka rollilahendusest. Nägin laval tema Pansot, ei midagi muud. Võib-olla polekski Tiit Sukk sellise "kordamisega" niivõrd häirinud, aga esimestest sekunditest saadik oli tunda, et tekst on kirjutatud selge eesmärgiga pöörata asi jandiks. Kusjuures jamaks jandiks, sest naermiseks põhjust ei tekkinud. Võib-olla proovis näidendi autor kirjutada Vildest näidendit, mis tonaalsuselt sarnaneks näiteks kunagise "Põrgu wärgiga"? Vilde looming sellist ülelendu kuidagi ei võimalda, sest välja kukkus nii, et looming jäi üldse kõrvale ja seetõttu omakorda peategelase isik kaugeks. Mõned katkendid teostest olid, aga peaaegu ühtegi nime ei nimetatud. Ja kui üht-teist ka nimetati, et ole need ühelgi juhul kronoloogiselt õiges kohas. Kui maalikunstnike näidendid on pigem ärgitanud kunsti enda vastugi huvi tundma, siis Vilde loomingu vastu sellest lavastusest huvi küll ei tärka. Vilde looming võib meeldida või mitte meeldida, aga see on siiski oluline.

Kivastik ilmselt nii ei arva. Ta pani küll Vilde "laulu sisse", aga tegi temast selles näidendis "nalja- ja napsumehe". Hea küll, liialdan pisut. Mulle meeldis väga lavastuse kavaleht. See täitis peaaegu kõik tühimikud, mis laval toimuva janditamise lahtiseletamiseks vaja oli. Võiks peaaegu öelda, et enne etendust ja vaheajal läbi loetud 35 leheküljest piisas, et elamus õhtust vastu kive tasakesi loksuva mere ääres kätte saada. Sugugi mitte alati ei ole teatrikavad nii läbimõeldult koostatud. Laval äärmisel juhul ainult vihjati.

Loo raamiks on Tartusse paigaldatud Eduard Vilde ja Oscar Wilde'i skulptuur, millest hiljem kingiti koopia ka Iirimaale. Enne kivisse raiumist pidid mõlemad mehed siiski kuidagi läbi elu raiuma. Eedist püütaksegi mingi pilt anda: kuidas ta lugema õppis, kirjanikuks saada tahtis, õnne otsis, vananes ja selle lavastuse põhjal suurt midagi ei teinud. Oscar Wilde (Markus Luik) jääb raamiks. Üsna episoodilised on ka kõik ülejäänud, keda Eedi elu jooksul kohtab. Kahtlemata pidi Vildel olema omal ajal palju-palju rohkem kaalu, kui sellest lavastusest välja tuleb. Ja mitte ainult naiste silmis. Naiste osi mängisid Hilje Murel ja Helena Merzin. Ja nemad tõesti päästsid, mis päästa andis. Neil oli mängimiseks kummalgi mitu eri kaaluga osa ja tuleb möönda, et kõik need tulid lausa suurepäraselt välja. Helena Merzinile sobivad leebed naised ja Hilje Murelile sobivad nüansirikkad karakterid. Mitme külje pealt sai end näidata ka Tõnu Oja, aga tema ainult kinnitas minu veendumust, et tekst on nõrk.

Kui etenduse viimastes stseenides valitsuse liikmed kemplema hakkasid, kuidas ja kellele maja anda, kadus mul pind üldse jalge alt ära. Palusalust sai olümpiavõitja mitu aastat pärast Vilde surma. Võib ju väita, et eesmärk oli näiteks hoopis rõhutada spordi eelistamist kirjanduse või kaunite kunstide kõrval, aga see mõjus mitte kriitika, vaid võimaluse ärakasutamisena, et seda jälle kõigile kuulutada. Ka tükk tervikuna mõjus lihtsalt võimaluse ärakasutamisena, et kirjutada tellimustööna näidend Eduard Vildest.

2 kommentaari:

  1. Minu nähtud versioonis mainiti Vilde 2 näidendit - Pisuhänd ja Tabamata ime...

    Kummaline, et mina olin poliitikute kamba ajaks juba nii kõvasti soojendust saanud naerulihastele, et see meeldis kohe eriti!

    Väga hea tähelepanek, et kava oli tõesti väga hea. Lugesin selle enne etendust läbi ja võibolla seegi toetas tüki vaatamist, ehk me enam ei oodanudki nii väga seda elu süvakäsitlemist, vaid lihtsalt nautisin näitlejate head mängu ja mängulusti. Just see "lust", ehk silmade sära, millega nad minu nähtud õhtul seda tükki tegid - see võlus mind ja muutis ka selle huumori muhedaks ja heaks.

    Aga endiselt - minu jaoks oli kõige osavamini välja toodud meeskirjanike suhtumine oma naistesse. Sellel on sügav tagapõhi ning olen eriti viimastel aastatel palju selle teemaga kokku jooksnud. Et tegelijult mis õiguse nad võtavad - ajavad enda kuulsust taga ja naised need loobugu kõigest, ka sellest, mis nad teha tahavad, et justkui oma loobumistega toita kirjanikust mehe ambitsioonide täitumist. Täiesti ebaaus. Ja tüki naised olid tõesti head! Aga minu jaoks pani Tõnu Oja täiega...
    Nõus ei ole ma ka väitega, et kõik tegelased olid episoodilised - vanemad ju polnud ja Vilde ise ka mitte... Samuti tema keskmine naine oli ju päris pikalt sees... Isegi poliitikud olid mitmetes stseenides ja korduvalt sees... ma ei saa vist täpselt aru, mida Sa mõtlesid episoodiliste karakteritega. Küll aga on tõsi, et ülelend tehaks - aga see on paraku ühe teatrilavastuse võimalus - kui tahad kellegi elu mahutada sünnist surmani, siis ega rohkem sisse sellele oleks raske minna ning juba idee loomusest tuua elulugu niimoodi paari ja poole tunniga lavale, see nõuab sellist "kiiksuga" lähenemist. Aga see on kõigest minu arvamus. Kivaastik minu meelest just on tagasi vormis pärast eelmise suve madalkäiku.

    Mina näiteks lähen kindlasti ka järgmine suvi Viinistusse Kivastiku tükki vaatama, kui see seal peaks välja tulema :) Ja Toikka ideede paraad - minu meelest oli lavastaja tõeliselt palju ideid sinna suutnud sisse tuua. Nii äge!

    VastaKustuta
  2. Episoodiliste karakterite all pidasin silmas enamikku tegelastest, v.a Vilde ise, tema kaks naist, vanemad jne. Võib-olla kirjutasin segaselt. Ma ei oska ka seletada ühe lausega, mis see on, mis mind kõige enam selle lavastuse juures häiris, aga ilmselt ikkagi see, et Vildest ei saa niiviisi üle lennata. Keegi kommenteeris veel, et kui kavalehel räägitakse Vilde devalveerumisest, siis Kivastik ei aidanud kuidagi kaasa vastupidisele, pigem tõukas omalt poolt jälle takka. Ma olen arvatavasti ka liiga palju Vildet lugenud (omal ajal tekkis lausa küllastus tema loomingust). Lavastust ma ei laida, nutikaid leide oli selles küll, aga kui teksti ei ole, siis saabki vaid jantida. Kahjuks.

    VastaKustuta