teisipäev, 27. juuli 2010

Endla "Madame Bovary"

Kaks kuud pausi eesti teatrist, aga nüüd on jälle võimalus üht-teist vaadata. Enamik neist küll puhtalt suveteatri nime all tükid, aga näiteks "Madame Bovary" püsib mängukavas kindlasti ka sügishooajal. Ega Endla teatril polegi viimastel aastatel päris suvelavastust olnud, neil on suvehooaeg, mil mängitakse kuu aja jooksul vähemalt korra kõiki repertuaaris olevaid lavastusi ja üks uuslavastus tuleb ka välja. Tänavu suvel oli selleks viimaseks niisiis Gustave Flauberti samanimelisel romaanil põhinev Tiit Palu lavastus.

Flauberti romaan on teatavas mõttes skandaalne (omaaegsed moraalinormid ei lubanud Emma tegevust kuidagi heaks kiita) ja Endla lavastuse kavalehel kirjutatu kohaselt ka üks ideaalsemaid omaaegseid romaane, s.t väidetavalt oli Flaubert oma teost ülima põhjalikkusega komponeerinud. Ometi ei ole "Madame Bovary" ilmselt eestlastele nii tuntud ning igast küljest läbi nämmutatud romaan kui Tammsaare looming. Seetõttu oli ilmselge, et kogu tegevustikku lavale tuua oleks väga keeruline. Tiit Palu valis stiili, kus stseenid järgnevad justkui dialoogid üksteisele. Romantilisust lisab aeg-ajalt kostuv jutustaja hääl. See meenutab alates esimesest hetkest, et oleme 19. sajandis. Ajastutruud on ka näitlejate kostüümid. Nagu valatult sobib valitud stiili, võtete ja tempoga muusika.

Piret Laurimaal jääb Madame Bovaryd kehastades üle mängida paberist naist, kes ihkab elu, millest ta on raamatutest lugenud, mõistmata, et selline elu on kõigest fiktsioon. Ta armub ja armastab ja jälle armub ja armastab. Mehe (Jaan Rekkor) kõrval, kes peale selle, et on inimesena äpu, on äpu ka provintsiarstina, kuigi inimesed teda armastavad, sest ta silitavat lastel päid ega käi kunagi kõrtsis. Kodus lürbib suppi ega hakka mitte kunagi aru saama, miks naist vaevavad masendushood.

Nende kahe peategelase kõrval on Tiit Palu lavastuses keskseks tegelaseks veel apteeker, keda mängib Ago Anderson. Tema näitab, kui saamatud on Bovaryde-sugused eluvõõrad inimesed.

Lavastus mõjub natuke unenäolisena. Tooni annab sinna juurde veel ka lavakujunduses kasutatud mitmeplaaniline võte, kui tagalaval kas toimub midagi või on lihtsalt mingi staatiline olustikupilt. Esimene vaatus pisut venis, aga teises vaatuses saadi hoog sisse. Laus lummav on näiteks Piret Laurimaa monoloog, kui kõik mehed on Emma hüljanud. Tema annab mulle andeks ... Muidugi annab. Mida muud peakski tegema mees, kelle ainus vara on ilus noor naine? Pealegi unistamine ei ole kunagi olnud keelatud ja ka praegu, kui moraalinormid enam nii selgepiirilised pole, on ju unistamist, katsetamist ja pettumisi ikka veel. Võib-olla keegi nimetab Emmat tänapäeva mõõdupuu järgi liiderlikuks naiseks, tundub mulle siiski, et ta on lihtsalt unistaja.

1 kommentaar:

  1. Käisin kah seda vaatamas, huviga ootasin, sest värskelt sai ka raamatut loetud. Ja äkki see värske raamatuemotsioon rikkuski asja ära, kes teab. Ei saanud seda tunnet kätte. Kaaslane, kes polnud lugenud, talle pidin puha ümber jutustama ja selgitama.
    Esimene vaatus oli suisa igav (kuigi oli ka mõnusaid hetki ja äratundmisi, eriti meeldis stseen pihitoolis), teine juba parem. Monoloog meeldis samuti, see oli mõnusalt jõuline. Seda jõulisust ja kirge oleks rohkem tahtnud. Ootasin huviga, et kuidas see armulugu Leoniga on lahendatud, ah, kahjuks lahjalt. See Leoni lõpuhüüe oli selline naljakas ses mõttes, et asjaga mitte kursis olevale inimesele tuli see ootamatult ja jäi segaseks esialgu. Kuidagi kiirustav oli see tükk minu jaoks.

    VastaKustuta