Kui ma eelmisel suvel Ohtu mõisas "Aiapeo" õueetendust vaatamas käisin, olin pärast üpris kindel, et majas toimuva vastu mul küll enam huvi ei ole. Aga näiteks Sehkendaja ja Danzumees olid vaadanud majaetendust ja olid saanud osa justkui täiesti teisest lavastusest. Õues mängitakse mitte lihtsalt kerget suvekomöödiat, vaid õigem oleks seda nimetada lihtsalt palaganiks. Aastane paus ja arvatavasti ka sellesuvine üsna nadi valik teatrite repertuaaris pani järele mõtlema ja tekitas lõpuks siira huvi ära vaadata ka majaetendus. Teisalt on Ohtu mõis mu kodule väga lähedal ja kolmandaks ikka väga ilus koht pealekauba. Häärber on väljast korda tehtud, aga seest alles üsna ligadi-logadi. Möödunud suvel sai mäletatavasti etenduse vaheajal ka teisele korrusel pilku heita, aga tänavu seda ei lubatud. Arvatavasti on remonttööd jõudnud sellisesse staadiumisse, et ei saa külastajaid enam üles lubada.
Igatahes on mõisahäärbereis toimuvail etendustel alati omamoodi hõng küljes. Need ei ole kunagi võrreldavad lageda taeva all toimuva tükiga. Ajastu hõng, mis häärberimüüridest vastu kumab, paneb lavastusele iseenesest mingi tõsisema pitseri külge. Sama tunne tekkis eile õhtul ka Ohtu mõisas. See ei olnud enam komöödia, vaid tragikoomiline vana inglise perekonna lugu. Enne etendust olid taevasse jõudnud kerida tumedad-tumedad äikesepilved ja kui Hendrik Toompere oma valges ülikonnas uksest sisse astus, oli taevast vihma kallama jõudnud hakata. Inglismaa! Korraks kadus elektergi. Selline ilm andis näitlejatele põhjust natuke improviseerida.
Juba aiaetenduse ajal olin tõdenud, et parimate näitlejatööde tegijaid kahjuks eriti aias näha ei saa. Nüüd siis nägin need superrollid ära. Eriti meeldis Liina Vahtrik, Raivo Rüütel ja Hendrik Toompere, aga ka Marta Laan mängis majas nii tõetruud hilisteismelist, et tahaks öelda, et majaversioon võiks olla teismelistele tütarlastele peaaegu kohustuslik. Roman Baskin oli üsna tavapärane. Ülle Kaljuste prantslanna näitas nii selgesti kätte, kuivõrd erinevates maailmades elavad inimesed. Esiteks hakkas kogu maja rääkima prantsuse keeles, aga majaliste hulgas oli ka neid, kes prantsuse keelt üldse ei osanud, kelle jaoks oli tema maailm veel eriti võõras. Kujutan ette, et ka publikus võib see väga mitmesuguseid reaktsioone esile kutsuda.
Eriti hea on majaetenduse esimene vaatus. See oli ühtlane, aeg-ajalt südamest naljakas, aga kokkuvõttes tõsine perekonnalugu. Aias toimuv ei anna majja midagi juurde ja vajadust mõelda sellele, mis aias toimub, tegelikult üldse ei tekkinudki. Samas aias oli kogu aeg küsimus, et mis seal majas tehakse. Teine vaatus majas enam nii ühtlane minu arvates ei ole. Kuigi teemad kipuvad üha tõsisemaks kiskuma, häiris, et tõsine vaheldus liiga järsult lihtsaga. Mitu korda avastasin end küsimast, et kas nüüd läheb labaseks kätte ära? Õnneks mitte.
Aiapidu majas põhjendas päris kenasti ära, miks inglise keeles on selle näidendi pealkiri "House and Garden". Need ongi täiesti erinevad maailmad. Majas toimub see, mis võõrastele silmadele nähtamatuks tahetakse jätta, ja aias see, mida tahetakse näidata või mis näiteks teenijarahva klatši tulemusel ilmsiks tuleb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar