Tõlkepärl: Boris Viani "Päevade vaht"

Ostsin Boris Viani "Päevade vahu" siis, kui see eesti keeles 2001. aastal 20. sajandi klassika sarjas ilmus. Ei mäleta enam, kas sellest kirjutati omal ajal palju, aga millegipärast olen alati teadnud, et tegemist on väga hea raamatuga. Ja millegipärast ei olnud ma seda raamatut siiski enne tänavust suve riiulist lugemiseks võtnud. Ükskõik. Nüüd tean, et see on üks vapustavama keelekasutusega raamatuid!

Tõlkija Ervin Bernhardt on ilmselt kurja vaeva näinud, et Viani sõnamängud ja mõttekäigud eesti keeles niiviisi kõlama panna. See on tal tõepoolest nauditavalt õnnestunud. Ei imestaks, kui tõlge oleks originaalist parem. Jean-Paul Sartre on Jean-Sol Partre arvatavasti juba autoril, kuid peale nimede on ju Viani mõttekäigudki täitsa pöörased. Üsna lühikesed peatükid on mõttetihedad ja hästi värvikad, rääkides äärmiselt ilmekalt sellest, kui lühike on elu.

"Päevade vaht" on korralik lineaarselt kulgev lugu. Raamatu peamine liin on jõuka noormehe ja ilusa tüdruku armastuslugu, mis võtab kurva pöörde, kui tüdrukul leitakse kopsust vesiroos. Jõuka noormehe mitte nii jõukas sõber on lootusetu Jean-Sol Partre'i fanaatik, kellel ei ole muuks peale Partre'i loomingu ja asjade raha ja aega. Kogu seltskonnast tundub olevat kahe jalaga maa peal ja teadvat oma kohta kokk, kelle tõekspidamised näivad alguses veidrad, kuid kes jääb tänu sellele raamatu viimaste lehekülgedeni iseendaks.

"Päevade vahtu" on nimetatud "nüüdisaja kõige südantlõhestavamaks armastusromaaniks". Seda ta kahtlemata ka on ja õigupoolest peitub raamatu headus selles, et lõpp läheb päris karmiks kätte. Ei ole mingi roosa armastuslugu, vaid kõige uskumatumal moel (enese)kontrolli ja elu üle kontrolli kaotamise lugu.

Ma ei ole lugenud Jean-Paul Sartre'i "Iiveldust", aga nüüd tahaks küll kangesti. "Päevade vahus" viidatakse sellele korduvalt küll otseselt ja arvatavasti veel rohkem kaudselt.

Von Krahli Teater Trondheimis ja Ugala New Yorgis

21.-26. septembrini 2010 toimub Norras Trondheimis rahvusvaheline lavakunstifestival Bastard. Sellel festivalil esineb ka Von Krahli Teater lavastusega "PostUganda". "PostUgandat" mängitakse:
23. septembril kell 20.00 ja
24. septembril kell 17.30.

1. ja 2. oktoobril 2010 mängitakse New Yorgi Eesti Majas Ugala teatri etendust "Kogujad".

***

Ja 6.-12. septembrini 2010 on Tartus DRAAMA 2010. :) Mõni päev tagasi tulid Piletilevisse müügile lisapiletid.

Daniel Kehlmann ja kuulsus

Mulle ei meeldinud eriti "Kivist külaliste" etendus Viinistul, aga selle lõpukaadrite (just kaadrite, sest seinal jooksis videopildina pikk saksa kirjanike loetelu) ajal rõõmustasin siiralt, kui (vist) viimase nimena seisis seal Daniel Kehlmann. Päeva võis sellel hetkel lugeda kordaläinuks. Nad olid pannud Daniel Kehlmanni teiste saksa kuulsate kirjanikega samasse ritta! Selleks õhtuks olin ma läbi lugenud Kehlmanni "Maailma mõõtmise" ja pooleli oli "Kuulsus". See saksa kultuuriruumi praegune tippkirjanik oli leidnud kindlalt tee mu südamesse.

"Kuulsus" on romaan üheksas novellis, kusjuures kahe jutu pealkiri on "Ohus". Raamat on õhuke ja sellise lühivormilisuse tõttu kiiresti loetav. Mul tuli puhkus muude sündmustega vahele ega saanud viimase kahe peatüki lugemise juurde asuda enne, kui "Kuulsuse" avamisest oli mitu nädalat möödas. Seda põnevam oli lõpuks leida, et see on ju täiesti ainulaadne kirjandusteos - alusta millisest peatükist tahes, tulemus on ikka sama. Esmapilgul tunduvad jutud olevat täiesti seosetud, aga mida edasi, seda enam hakkavad tegelased siin-seal uuesti figureerima. Jääb vaid imestada, kuidas autor selle kõik valmis komponeeris ... Eesti kontekstis võib mõelda, et kõik tunnevad niikuinii kõiki. Uskumatu, kui see ka Saksamaal kehtib?!

Novellide ja muude lühivormide puhul on olulisim, et tekst jookseks hästi ja et kogu aeg oleks põnev. "Kuulsust" ON põnev lugeda. Nii-nii harv on, kui isegi kõige uuemas kirjanduses on tegelasteks näiteks telekommunikatsioonifirma töötajad või kui inimeste elu juhivad kõige moodsamad sotsiaalvõrgustikud või kui tegelased sõltuvad nendest. Aga see on ju meie igapäev! Unustad telefonilaadija koju, levi ei ole või lennukid ei lenda (olgu põhjuseks tuhapilv, udu või torm). Prügikasti väljaviimise asemel on konverentsid, hädaolukorrad.

Võimaluste paljusus ja massi kadumine on sageli näilised. Täiesti ootamatult võib saada nii tuntuks, et privaatsusest pole mõtet unistadagi.

Väga aktuaalne teos, mis lausa võlub kergesti loetavusega. Ma ei oleks selleni jõudnud ilma "Maailma mõõtmist" lugemata. Need on väga erinevad raamatud, aga mõlemad omamoodi ja väga head.

Kaks arvustust: Sirbis ja Hannes Rummi blogis.

Viimane õhutaltsutaja

"Viimane õhutaltsutaja" (The Last Airbender) olevat suurejooneline seiklusfilm, mille aluseks olevat ülipopulaarne animaseriaal "Avatar: Viimane õhutaltsutaja". Võimalik. Sellest multikast ei teadnud ma enne kinno minemist midagi. Oli lihtsalt ainus lastefilm, mis mu kaheksa-aastasel pojal kinos sel suvel vaatamata.

Kokkuvõttes me ei pettunud kumbki. Tema oli nii rahul, et ootab nüüd pikisilmi järge, mina võin saatja olla küll. Täitsa vabatahtlikult. Kuna ma ei teadnud filmist tõesti enne mitte midagi, siis oli täitsa põnev avastada isegi üks tuttav näitleja - printsi mänginud Dev Patel, kes mängis ju "Rentslimiljonäris" peaosa.

"Viimane õhutaltsutaja" on selline tore muinasjutufilm. Idee, et Avatar ei tohi kellelegi haiget teha, tingib selle, et ka kõige hävitavama loomuga võtted muutuvad vaid ähvardusteks või selliseks, et olukorrast saab kriimugi saamata välja tulla. Nii tõuseb ookeanist vaid ähvardav hiidlaine, mis justkui muuseas taganeb, lõhkumata ainustki maja või laeva või uputamata ühtki sõjakat tuletaltsutajat, tuleleegid ei tee kellelegi ainustki põletusarmi. Vaid printsil on isa kunagisest karistusest silma ümber sügav arm. Väike armulugu on filmis ikka ka ja tütarlaps annab oma elu kuuvaimule tagasi. Pisarat see mulle silma ei toonud, liiga ebausutav. Nagu öeldud, lihtsalt tore lastefilm.

Pikk päevatee kadus teist korda öösse

Sellest ei maksa vist otsida mingeid märke, et praegu on eesti teatrite suverepertuaaris koguni kaks lavastust Eugene O'Neilli näidendite põhjal: Eesti Draamateatri "Pikk päevatee kaob öösse" ja MTÜ Kell 10 "Iha jalakate all". Mõlemad väga-väga head lavastused. Ju meile on neid lavastusi siin ja praegu väga vaja.

Mul oli "Pikka päevateed" vaja väga uuesti vaadata. Täpselt aasta aega oli jäänud eelmise ja selle korra vahele. Aga mul oli vaja näha veel kord lavastust, kus kõik näitlejad mängivad detailideni lihvitult elu, vaatepunktist, kuidas see nende tegelaste jaoks paistab. Teadsin, et see teeb haiget, aga just pisarasoolast vett oli mul vaja. Sain veekalkvel silmad ja kriimud hingepõhja. Peale selle sain muidugi unustamatu teatrielamuse. Jälle.

Mitte kunagi ei ole kaks etendust ühesugused. Ka seekord mitte. Esimesel korral raputasid Edmundi (Märt Avandi) sõnad teise vaatuse algul, sel korral puudutasid palju valusamalt Jamesi (Ain Lutsepp) sõnad samas dialoogis. Kes seda teab, miks nii. Võib-olla olen mina muutunud, võib-olla on elu muutunud, võib-olla on näitlejad muutunud ... Selles lavastuses on kõik lõplikult paigas, elu paistab ainult alati erinevalt. Lootusetus ja lootus vahelduvad metsiku kiirusega, uskumine ja mitteuskumine niisamuti.

Kopitusehõngulises mõisas veereb see lugu juba kolmandat suve. Sellepärast veerebki, et sobib sinna ja et tekst on ikka veel aktuaalne. Olgugi et O'Neill kinkis selle näidendi oma naisele 12. pulma-aastapäevaks, saateks sõnad: "Kallis! Kingin Sulle selle ammust ängi kujutava näidendi käsikirja, mis on kirjutatud pisarate ja verega. Õnnepäeva tähistamiseks võib see kink küll näida kahetsusväärselt sobimatu. Kuid Sina saad minust aru ..."

Aitäh teile, kallid näitlejad, selle õhtu eest! Mul oli seda jälle vaja.

Gertrude Stein ja tema saatja

Anne Veesaar ja Kersti Kreismann mängivad tänavu suvel Palmse mõisas dokumentaalsete sugemetega lavastuses "Gertrude Stein saatjaga". Etenduseõhtul Palmse mõisasse sisenemine on muudetud selliseks, et poleks üldse põhjust imestada, kui mõnes ruumis satuks silmitsi Hemingway või Picassoga. Vaatajad on Gertrude Steini salongi külalised: uksel on võimalus osta imeilus "kavaleht" ja pakutakse tervitusnapsi. Mänguruumi mahub arvatavalt 70-80 vaatajat.

Sellises intiimsuses kehastuvad Anne Veesaar ja Kersti Kreismann lesbipaariks, kes räägivad umbes kahetunnise lavastuse jooksul Gertrude Steinist ja tema kaaslasest Alice B. Toklasest.

Esimene vaatus on ristipõikine läbilõige nende kohtumisest ja elust. Vaatus on lühike, ja vaheajale minnes ei saa ma aru, mida teises vaatuses veel mängida on. Resümee on ju tehtud ja järsult mänguvõtteid muuta ka nagu ei saaks ... Esimese vaatuse põhjal möönan veel, et Kersti Kreismanni mängus ei ole midagi erilist, ikka üsna samasugune nagu alati. See-eest Anne Veesaar üllatab Alice Toklasena kohe väga. Ei saa mainimata jätta, et tema pärast kahtlesin viimase minutini, kas üldse lähen seda lavastust vaatama. Aga just tema pärast tuleb seda teha!

Teine vaatus kulgeb lineaarselt ja arvestades, et Alice elas Gertrude'i paarkümmend aastat üle, kujuneb teise vaatuse teisest poolest tõeline Anne Veesaare soolo. Väga efektselt mängitakse välja näiteks see, kuidas Alice maal maali järel Gertrude'i varandust rahaks teeb. Et kirjastada ja elada. Alice'ist sõna otseses mõttes kujuneb etenduse käigus Gertrude'i parem käsi, ilma kelleta ei oleks tänaseks päevaks Gertrude Steinist mitte midagi järel. 20 aastat ilma Gertrude'ita olid koos Gertrude'iga ja Gertrude Stein sureb alles siis, kui sureb Alice B. Toklas.

Etenduse teine vaatus on tehtud ideaalilähedaselt sellist kahe näitleja teatrit arvestades. Kaks näitlejannat muudavad ruumi 20. sajandi alguse Pariisiks ja elu eluks Pariisis. Kahju, et esimene vaatus jääb kahvatuks, õigemini ei tööta nii, nagu see praegu lahendatud on. Ära jätta seda ei saaks ja teise vaatusega eraldi pildina siduda ka ei saaks. Aga midagi jäi puudu. Praegusel kujul mõjub lavastuse esimene pooltund kuuldemänguna.

Antigone Iraani moodi

Iraani lavastaja Homayun Ghanizadehi juhtimisel valminud "Antigone" on kahtlemata üks omanäolisemaid lavastusi eesti teatris viimasel ajal. Esimese hooga saaks seda võrrelda võib-olla ainult NO-teatri kunagise "Kuningas Ubuga", aga õigupoolest on siiski vormis ja vormis vahe. Arvatavasti polegi eesti näitlejad midagi niisugust varem esitanud. Just esitanud, sest mängimine tundub selle "Antigone" puhul võõristav.

Käisin vaatamas esietendust ja olen mitu päeva lasknud lavastusel settida. Pidepunkti kirjutamiseks või kirjeldamiseks on üpris keeruline leida. Minul vähemalt. Üldmulje ei ole paari päeva jooksul siiski muutunud. Lavastuse suurim pluss on tema ainulaadsus siinses teatriruumis meie endi näitlejate esituses. Andrus Vaarik vist ütles ühes intervjuus, et iraani lavastajat huvitab ainult vorm, tegelaste siseilma peavad näitlejad ise välja mõtlema. Praegu, pärast etenduse vaatamist tundub, et see õnnestuks kindlasti paremini trupiga, mis on ühte sulanud ja millel on ühine hingamine. Lausa suurepärase tulemuseni jõuti ju kevadel Linnateatris esietendunud "Keskööpäikese" puhul. Lavastuse suurim miinus on, et poolteist tundi kestva ühevaatuselise tragöödia vaatamisel hakkab korduvalt igav. Jäin täitsa tõsiselt mõtlema, kuidas leitakse sellistesse projektiteatrisse näitlejad, kui lavastajaks on inimene, kes ei tunne ilmselgelt ühtegi eesti näitlejat ja kellel ei ole neid ilmselt ajapuudusel või mis tahes muul põhjusel võimalik tundma õppida? Arvatavasti pakub näitlejad lavastajale välja keegi teine ja seejärel vaatab lavastaja ehk mõnda etendust, kus pakutud näitleja mängib. (Maailma)kuulsad lavastajad teevad vististi koostööd näitlejatega, keda nad tunnevad või kes on neile silma jäänud. Ega ma ei tea.

Eelneva pika jutuga ei taha ma kuidagi mõista anda, et näitlejad või osa neist oleksid halvad. Vastupidi. Üsna ühtlane pilt on. Hoolimata sellest, et näitlejaid on peaaegu igast Eesti otsast. Aga tegelase siseilma loomisega siin lavastuses ühtviisi hästi minu meelest toime ei tulda.

Puht lavastuse vaatest on oluline valitud vorm - traagelniitideni lahti harutatud vanakreeka tragöödia. Ei mäleta, et oleksin "Antigonet" lugenud, "Kuningas Oidipust" olen küll, aga sellest ei olnud siin suurt abi. Kõige esimene ehmatus (?) oli, et polegi värss, mida "Antigone" ju algselt on (või eksin?). Proovisin aru saada, kust on tekst pärit. Kavalehel ei ole selle kohta sõnagi, lavastaja enda sõnade kohaselt ei lavastagi ta Sophoklese näidendit, vaid lähtub selle näidendi aluseks olevast müüdist. Igatahes on tekst tänapäevane ja probleemistik ilma pingutamata mõistetav. Väga põnevad sümbolid on muna (sellest pidevast munapudru praadimisest eralduv lõhn ajas mingil hetkel südame pahaks, aga peale selle peitus munas elu), vesi (kuni seda ei ole, mädanes ja haises kõik) ja kärbsed (Liisa Smith peaks kindlasti "Antigonet" vaatama). Mis nii põnev ei ole, on kordamine, uuesti tegemine. Katarsise tekkimise asemel hakkas igav. Ma ei tea, kas näitlejatel lõppesid ideed otsa või oli see taotluslik ja minu puhul lihtsalt ei töötanud või ...

Võrratult hea koht on Elina Reinoldi jutustatud lugu küünla kustutamisest. Teine hea koht on see, kui Raimo Pass paneb Elina Reinoldi reisikohvrisse ja hakkab tolmuimejaga põrandat puhastama. Seda muna (loe: elu) hakkas mu jaoks ikka tõesti liiga palju olema!

Samas viidatud intervjuus ütleb lavastaja Homayun Ghanizadeh:

Pean tunnistama, et Teheranis on väga raske teatrisaale täita. Linnas on 8–10 miljonit elanikku, kuid kui me mängime 300-kohalises saalis, ei tule see alati täis. Hoolimata reklaamist. See ei ole mitte nii nagu Eestis, kus inimesed käivad palju teatris.

Mina pean tunnistama, et ei julge seda lavastust kellelegi peale tõeliste teatrifanaatikute soovitada. Ja need, kes on teatriteadlikumad, vaatavad seda ilma minu või kelle tahes teise soovitamisetagi. Küll aga tahaksin kangesti näha sama lavastaja "Caligulat", mida mängitakse Eestis DRAAMA 2010 raames. Oleks põnev võrrelda.