Michel Houllebecq, "Kaart ja territoorium"

Michel Houllebecqi "Kaart ja territoorium" tuli meie koju kohe, kui see prantsuse keeles ilmus. Üksnes lugejat ei olnud, sest mina keeldusin prantsuse keeles lugemast, lootes salamisi, et küllap eestindatakse. Isegi inglise keeles olen Houllebecqi lugemise suhtes pessimistlik, see tähendab kahtlen oma võimetes. Tagantjärele mõeldes arvan, et inglise keeles olnuks täitsa ok. Selles raamatus ei ole nii palju pikki ja keerulisi lauseid, nagu oli näiteks "Elementaarosakestes". Ka ei ole Houllebecqi viimane romaan pealtnäha nii sõjakas ja kriitiline. Aga see on ainult pealtnäha. Stiil on veelgi peenem ja sõnum (kui seda üldse sõnastada saab) läheb palju rohkem korda, sest raamat räägib elust praegu. Teos ilmus algselt 2010. aastal tegevus toimub paarkümmend aastat hiljem ja selles viidatakse pidevalt aastatuhande esimesele kümnendile.

"Kaart ja territoorium" on romaan, mis osatab tänapäeval absurdsuseni jõudnud kunsti hinda, nüüdiskunsti mõjujõudu ja tähendust, aga ka kapitalistlike töösuhete paradigmat. Lihtsamalt öeldes on lääne ühiskond sõltuvuses propagandast, reklaamist, rahast. Kõik need teemad on üldmõistetavad ja äratuntavad. Olles hiljuti pisut süvenenud marksismi, tundsin, et "Kaart ja territoorium" oli tänu sellele algteadmisele palju lihtsamini loetav ja mis veelgi olulisem, justkui tõestus, et saja-aastased teooriad on meie ajal soovi korral kehtivad. Ainult et kui paljud on Marxi lugenud või kui palju üldse sellest filosoofiast räägitakse, kuivõrd tavalugeja seda hinnata oskab? Ehk et kas Houllebecq ei hüppa üle oma varju ja jääb hüüdja hääleks kõrbes? Eks ta jääks vist ka siis, kui saadaks täpselt aru, mida öelda tahab ja millest jutt käib.

Raamatu peategelane on noor kunstnik Jed Martin. Tema kulgemise ja elu ümber kõik keerlebki, ja päädib kirjanik Michel Houllebecqi jõhkra mõrvaga. Jed Martin peab kirjanikku oma sõbraks. Ma millegipärast korraks arvasin, et mõrvar on Martin, aga nii lihtne ja etteaimatav Houllebecq muidugi ei ole. Eksootiliste putukate eksport on eestlase jaoks võõras teema, aga tõenäoliselt siiski suur probleem. Kirjeldus kellegi keldris loodud jõhkrast "maailmast" loob justkui minimudeli inimeste maailmast. Houllebecqilikult aus, otsekohene, julm.

Pärast tagumise kaane sulgemist ei olnud ma tegelikult üldse kindel, kuivõrd ja kas see raamat mulle meeldis. Einoh, meeldis muidugi, aga kohe vahetult pärast lugemist ei olnud ma sugugi kindel, kas raamat jätab ka mingi sügavama jälje, paneb järele mõtlema. Meeldisid mingid käigud, teema üldiselt ja isegi tegevusliinide näiline absurdsus. Nüüd, mõni aeg hiljem tunnen, et "Kaart ja territoorium" on ikka eredalt meeles ja loetu raputas korralikult. Houllebecq ei saa lihtsalt külmaks jätta, vaieldamatult on ta üks olulisemaid autoreid mitte ainult Prantsusmaal, vaid ka laiemalt. Ka skandaalsus on tema puhul mitte ainult mõistetav, vaid lausa loomulik. Stiil võib meeldida või mitte meeldida, aga nagu alguses juba viitasin, on see konkreetne raamat pigemini lihtsalt loetav. Kujund maa-ala laialilaotamisest väiksele kaardile ning selle kujutamine kunstis on geniaalne. Lõpuks taandub kõik ikka armastusele. Või selle puudumisele.

Vallatud Vestid, kontsert Aruküla lauluväljakul

Olin kuulnud ja lugenud Vallatute Vestide naistepäevakontsertidest ja sellest, kuidas nad suve hakul Eestimaal tuuritasid. Nii et kui kogemata nägin kuulutust, et augusti algul on Aruküla lauluväljakul veel üks kontsert sarjast "Lugusid naistest ja meestest", mõtlesin, et nüüd oleks ju paslik võimalus Tanel Padarit, Ott Leplandi ja Jalmar Vabarnat koos esinemas näha. Ja nagu ikka - esimene eeldus, et ma kohale jõuaksin, on sobiv ilm. Ilm oli tol õhtul imeliselt suvine!

Kontsert ise oli aga täpselt niisugune, nagu eelnevalt lugenud olin ja oodata oskasin. Laulmise vahele räägiti lugusid ning tehti üksteisega ja üksteise üle nalja. Samas oli sellise ülesehitusega kontsert täpselt hea maitse piiril. Kui naljad oleks õige pisut teravamaks läinud, olnuks oht labasustesse kalduda juba päris suur, ja kui sõnalist osa oleks olnud rohkem, poleks see enam kontsert olnud, vaid midagi laululavadel toimuva estraadietenduse taolist. Armas hetk oli, kui artistid soovisid 12. sünnipäeva puhul õnne ühele kohalikule poisile. Võimalik, et ma ei kuulnud või läks midagi lihtsalt kaduma, aga selgusetuks jäi, kas neid oli eelnevalt teavitatud või hüüdis keegi lava ees olijaist, et sellel poisil on sünnipäev. Igatahes läks poiss koos raamitud fotoga lava juurde ja küsis kohe autogrammid sinna.

Igaüks laulis mõne oma laulu. Esialgu tundus, et lauldakse vaheldumisi järjekorras, aga tegelikult päris sünkroonselt laulmine ikka ei kulgenud. Muidugi, nagu Eestis kombeks - algul ei saa vedama, pärast ei saa vedama. Nii ka seekord. Kui kontsert läbi sai, olid nii lauljad kui ka pealtvaatajad nii hoos, et võinuks veel mitu tundi lisalugusid koos publikuga ja ilma laulda. Mõni lugu improviseeriti pea tundmatuseni ära, ja päris selgeks ei saanudki, kas Arukülas teatakse paremini Tanel Padarit või Jaan Tättet.

Lihtsuses peitub mõnikord tõde ja võlu. Igatahes mina läksin hea tujuga koju.

Regina Spektori kontsert Kadrioru lossi lilleaias

Regina Spektori muusika kuulamiseks suvises Tallinnas on raske leida Kadrioru lossi lilleaiast paremat kohta. Eks ilusaid kohti ole teisigi, aga esialgu uskumatuna tunduv kontserdipaik mõjub soojal suveõhtul nii kaunilt, et sellesse õhtusse näib tõepoolest sobivat veel üksnes külm valge vein ja/või La Muu jäätis ning just niisugune muusika, nagu teeb Regina Spektor. Päike siras augustiõhtuses taevas ja paar tundi peaesinejat oodates kulgesid vaikses jutuvadinas. Igatahes sai sellel õhtul minu jaoks veelgi selgemaks, et Õllesummerile ei vea mind (lähiaastatel) mitte üks vägi. Minu muusika ja kontserdid on sellised, kus kaunis muusika muudab Eesti suve muusikaks, mitte alkoholi- või grillilõhnaliseks.

Muide, Regina Spektori nime polnud ma kunagi varem kuulnud. Jõuad sa siis kõigest kõike teada. Seetõttu tuleb korraldajaid kiita, et nad panustasid julgelt meediakajastusse. Eelnevalt ajakirjanduses avaldatud artiklid, milles räägiti nii artisti seostest Eestiga kui ka üldiselt kontserdi toimumisest, olid minu kui võhiku jaoks tänuväärne materjal, tänu millele ma sellele suurepärasele kontserdile üldse jõudsin. Kontserdipaiga olin enda jaoks teadvustanud juuli alguses samas kohas toimunud Efterklangi kontserdiga. Sinna tahtnuks küll täitsa omaalgatuslikult minna.

Kuna ma lauljat ei teadnud, siis kuulasin nii igaks juhuks Youtube'ist enne paari-kolme laulu ja leidsin, et selline muusika peaks mu meeleoluga kenasti sobima. Kui nüüd keegi paluks mõnda laulu nimetada, siis ega ma ikka oskaks ühtegi nimetada. Otsiks jälle Youtube'ist. :) Aga tore oli, kuidas artist "tänan" püüdlikult välja hääldas, ja ühe laulu vene keeles laulis. Eks ta kohandas kava vast kontserdi toimumiskohale ja arvatavasti tuli sama kava ettekandele ka järgmisel õhtul Riias toimunud kontserdil. See pidi küll olema eelkõige plaadiesitluskontsert, aga väidetavalt oli lugusid ka varasemast ajast ja eelmistelt plaatidelt.

Publik näis lugusid teadvat, sest nägin ja kuulsin mitut enda läheduses seisjat kaasa laulmas. Mul tekitas see muusika aeg-ajalt kergeid külmavärinaid. Heas mõttes. Iseäranis meeldivad mulle aga kontserdid, kus kõik on kuidagi tasakaalus, see tähendab muusika pole ülevõimendatud ja pillid ei kostu üle artisti hääle. Regina Spektoril oli kõike täpselt õiges koguses. Liiga ruttu sai otsa ainult. Hoolimata sellest, et lisalugusid oli mitu-mitu. Kadriorg varjus õhtupimedusse ja tasakesi hakkasid kõik teed kodu poole otsima. Justkui muinasjutus olnuks.

"Õlimäe õied", dokkfilm Ksenjast

Heilika Pikkovi mitme aasta vältel Jeruusalemmas Õlimäe Issanda Taevaminemise kloostris filmitud dokumentaalfilm "Õlimäe õied" üllatas lihtsuse ja aususega. Film räägib tundliku loo 82-aastasest Eesti nunnast ema Ksenjast. Tähelepanuväärne on seegi, et filmi originaalmuusika on kirjutanud Sven Grünberg.

Dokumentaalfilmidest, eriti kui need räägivad ühest inimesest, on keeruline pikalt midagi arvata või öelda. Nagu ka elulooraamatutest. Vaatad ära ja möönad, et inimeste elud on keerulised ja huvitavadki. Teisest küljest minust kui tavalisest inimesest keegi filmi tegema ju ei hakkaks. Järelikult peavad portreteeritavad millegagi silma paistma, nad peavad olema erilised.

Ema Ksenja elu on portreteerimist väärt igati. Hästi lühidalt võib öelda, et äge naine! Kirju (!) elu avaldub filmis kenasti. Õigupoolest on nii kirjut elu nunna puhul raske ette kujutada, aga eks kõigil ja kõigel ole põhjused. Kui ta seal kloostrimüüride vahel oma tagasihoidlikus toas ja elamises mälusopis nagu pildialbumites ja -kastides sobras, mõistsin, et rahu saamiseks on täielik eraldumine peaaegu ainuvõimalik. Iseäranis meie maailmas, kus nähtaval olemine ja suhtlemine on norm. Tõrksalt lausutud "Ma ei taha neid pilte üldse vaadata! Ma ei taha kohe üldse!" kannab siirast soovi ükskord ometi lehte pöörata. Ksenja igatseb veel vaid suurt skeemat - lõplikku eraldumist, vaikimist.

Neli kilpkonna ja aastate tasane kulgemine maal, kus kasvavad õlipuud. Seal ta nüüd elab ja sinna jääb. Aga see ei ole kõik. Jälg on maha jäänud, kuigi suure skeema luba on saamata. Vaid aukartus. Ksenja ees. "Õlipuu õites" on rohkem kui mõnes päevas, kus ju ometigi näib olevat kõik. Ksenja jäi meelde.

Titanicu orkester Tapa raudteejaamas

"Titanicu orkestri" kirjutanud bulgaarlase Hristo Boytchevi sõnul on Tapa raudteejaam selle näidendi lavastamiseks ja etendamiseks ideaalseim koht. Kuidas R.A.A.A.M. näidendi leidis, räägib lavastaja Madis Kalmet. "Titanicu orkester" on kunstielamus, mille tagatiseks on ühtviisi nii koht, lavastus kui ka näitlejad. Võrratult ühtlane ansamblitunnetus ja -mäng veenavad vaatajat, et ruumi võib näha sõna otseses mõttes ning inimeste olemist ja elamist kui helide tekitamise viisi. Kõik on suhteline, ka olemasolu.

Neli paadialust, kes vanas raudteejaamas redutavad ja seda rongi ootavad, mis nad kas või järgmisse jaama viiks, ei kaota lootust, kuigi heal juhul saavad nad vaid rongiaknast visatud tühja taarat ja muud prügi sorteerida. Paralleelselt harjutatakse rongile minemist ja uude ellu sõitmist. Möödunud aegadel ei paista kellegi puhul midagi viga olevat, aga asi on käest läinud ja laval olijatel on rikkalikust pagasist (kellel kaks kõrgharidust, kellel laitmatu karjäär, kellel ilus armastuslugu, kellel patune elu seljataga) üpris vähe kasu. Isegi reisikohvrid on tühjad. Elu võib kulgeda ettearvamatut ja uskumatut rada ja pind jalge all hakkab tugevasti kõikuma. Kuidas jääda tugevalt kõikuval laeval inimeseks? Ja kas jääda?

Ühest rongist tuleb maha mees (Argo Aadli), kellel näib dirigeerimisoskust olevat rohkem kui seni nööre tõmmanud Metol (Margus Prangel). Või on tal lihtsalt reaalsustaju parem. Igatahes suudab ta pealekallatava alkoholi mõjul ja ettekäändel teistesse sisendada vajadust lõppakord puhtalt ära mängida. Üksnes õige tasakesi patsutab ta kamraadidele õlale, öeldes, et lugu on lõppenud.

Kurjas, trööstitus maailmas otsitakse jõudu ilust, sünnivad muinasjutud. Lummas unustab inimene sageli ümbritseva. Siingi lavastuses muutub tõeline kiiresti ebatõeliseks, ettekujutuseks ja vastupidi. Kujutluse "kui oleks ..., siis ..." võtavad kõik omaks. Igaüks haarab kinni millestki. Näiteks Doko (Guido Kangur) usub, et kadunud Katja müüb rongipileteid. Kui kõik on kadunud, hakkab üksiolek hirmutama. Doko jääb istuma, kuni mõistab, et kadunud saab olla kellegi või millegi jaoks. See ei tähenda, et vaid täielik üksindus on lõpp. Inimene on üksi sageli ka teiste inimeste seas.

Kaks ülejäänud tegelast - endine raudteelane (Raimo Pass) ja prostituut (Elina Reinold) - täiendavad tegelaste kooslust omakorda vastandlikkusega. Esimene on säilitanud imetabaselt väärikuse, kandes endiselt raudteelase vormiriietust ja sisendades teistelegi, et vormimütsil võib olla arvatust suurem mõju.  Tema on ka see, kes usub, et vaid korras raudteejaam sunnib rongid peatuma. Kujutluses sai tema süsteemis rongiga kust tahes Euroopa otsast Reykjavíkkigi sõita. Elina Reinold ainsa naisena on määratud täitma "naiselikke" järelevalve funktsioone. Tema peaks vastutama, et Doko ei saaks kunagi kaineks, ja tema on see, kes hindab üldises jõuetuses enim vastutulelikkust. Kaastunne säästab ega luba metsistuda.

"Ood rõõmule" kaigub kiviseinte vahel. Aknad on laudadega kinni löödud ja suurte teoste noodid lähevad üksteise järel igavikuteed. Mis kasu on neist, kui keegi ei mängi ... Suitsuses-tuhmis valgusvines seisev võlukapp ei too meid kunagi millegi parema juurde tagasi. Mõistatuslik kapp on ühtaegu lootuse ja tühjuse kehastus ning kapist väljuv ja sinna lahkuv noor mees ei erine mitte millegi poolest neljast rongijaamas redutavast närusest inimesest. Pelk illusioon, keda või mida igaüks laval ja saalis kujutab ette erinevalt. Ime. Maagiline realism. Nii ta läheb ... Mul on tunne, et see etendus püsib veel kaua meeles ning kolm viiulit ja tšello mängivad kuni päris lõpuni.

Mõnikord on kõik nii selge

Mõni suvi on nüüd vahele jäänud, mil ma Viinistule pole sattunud. Erinevatel põhjustel on seal teatris käimata jäänud ja muidu pole ka asja olnud või minna saanud. Tänavusuvine Viinistu-lavastus "Mõnikord on kõik nii selge" on nende noorte lavastus, keda võin pidada endast järgmiseks põlvkonnaks. Huvitav on ju teada ja vaadata, mida nemad mõtlevad, kuidas maailma ja elu näevad. Teisalt on tagantjärele põhjust väga rahul olla, sest lootsin ja ootasin head etendust ja sain väga hea elamuse.

Lavastus koosneb etüüdidest, mis on omavahel oskuslikult ja sujuvalt seotud. Mõni on kergemini mõistetav, see tähendab isikliku kogemuse kaudu oma ellu ülekantav, mõni teine aga tõetruu üldistav kajastus. Mõni on halenaljakas ja mõni on nukramaiguline. Näiliselt võiks näitlejate ja tegijate idee olla lihtsalt näidelda, näidata, mida nad oskavad. Tegelikult on lavastus palju keerulisem ja väga heas mõttes nüüdisteater, mis märkide keeles liigutab ja kannab publiku mõtteid ümbritseva vaimus. Kõik saab alguse üsna vanal ajal, kui seltskond toitus skandaalidest. Tänapäeva seltskonnad on teistsugused, aga skandaalsed olukorrad on ikka alles. Lõpuks kolitakse Kuule, kus elu vaikselt kuule veeretades nagu hernes edasi veereb. Etenduse parimad ja ilmselt mõjusalt meeles püsivamad stseenid olid 26aastase noormehe (Hendrik Toompere jr jr) retk poodi piima järele, kõrval- või kõverpildis Maarja Mitt mediteerimas ja kiiresti mõttekorda kaotamas, ning korteriühistu koosolek. Kõike saadab näitlejaks olemise hea taak, mis sunnib kohati südamest naerma.

Kertu Moppeli lavastust on siin-seal võrreldud kevadel Tartu Uues Teatris mängitud "Keskea rõõmudega". Võrdlusalust tegelikult on, sest ka lavastuses "Mõnikord on kõik nii selge" teevad kaasa peamiselt kursusekaaslased (tõsi, paari erandiga) ja eesmärk on jagada seda maailma, milles nemad elavad ja mida nad näevad. Mitte et see kuidagi eriliselt erineks meie omast, kuna me pole nende eakaaslased. Järelemõtlemispaus tuleb korraks teha küll, sest lavalt nähtu põhjal on neis küpsust ja arukust lihtsalt kadestamisväärselt palju. Ma usun siiralt, et see lavastus läheb korda ja hinge ning meeldib peaaegu igas vanuses vaatajale.

"Me kõik tuleme lapsepõlvest" kajastub siin tükis ehedalt ja armsalt. Erinevalt "Keskea rõõmudest"  on siin kõik läbi mõeldud, ka lavale mõeldud ja pandud. Mingis mõttes ei olegi neil aega lihtsalt olemiseks, vaatamiseks ja katsetamiseks. Kuigi mõnikord on kõik nii selge, et mõnikord kõik natuke liiga segane ka, ja katsu sa selles vikervärvilises elus kedagi haavamata või solvamata lävida ... Meenus ka "Hecuba pärast" - põhjus, miks näitleja midagi teeb. Kui hea meel mul on, et nad ikka mängivad!

Eile nägin jälle Ameerikat

Mulle meeldib USA. Ei elaks seal vist kunagi, aga ühiskonnana see kõigi võimaluste maa mulle tõepoolest meeldib. Üllatab ka alati. Seekord käisin esimest korda San Franciscos, mis on kindlasti üks kihvtimaid linnu, kus kunagi viibinud olen. Ja veel kord Los Angeleses ja New Yorgis.

Kui Lufthansa A380 San Francisco lennuväljal maandus, oli tänavune ESTO ja LEP juba alanud. ESTO ei vaja ilmselt pikemat lahtikirjutamist, LEP tähistab aga Lääneranniku Eesti Päevi. Nende kahe sündmuse toimumine San Franciscos oli meie reisi tõukejõuks.

ESTO on kultuurisündmus mitmes mõttes. Väikese laulu- ja tantsupeoga nagu Eesti oma laulupeo minivariant. Aus asi, aga ei saa parata - kõigest hoolimata oodanuksin eestikeelsemat sündmust. Kuigi saan ju aru, et eesti keelt ja meelt on teisel pool maakera üha raskem säilitada. Kogu sündmus oli siiski tore, korraldus natuke lonkas, ent eks kogu asi toetub vabatahtlike tegevusele ... Suurim pettumus oli Jürgen Veber. Ei meeldi mulle illusioonietendused ja mustkunst! Aga veel vähem meeldis, et Veber oma puuinglise keeles püüdis "etendust" anda. Igav ja küündimatu. Laulupidu oli ilus. "Ärkamise aega" ei ole ma nii hea esituses kunagi varem kuulnud. Pisarad voolasid ja hea oli olla. ESTO lõpetamist tähistav rahvapidu oli ligi 40-kraadisest kõrbekuumusest hoolimata väga lahe. Kuigi mina õlut ei joo, oli kummastav näha ja mõelda, kuidas teisel pool maakera saab juua Saku õlut.

Sain aru, miks inimesed armastavad San Franciscot. Viie päeva jooksul ning ESTO ja LEPi sündmuste vahepeal jõudsime selle linnaga nii- ja naapidi tutvuda. Alcatrazil ei käinud, aga Golden Gate Bridge'il jalutasime küll, cable car'iga sõitsime ja kogesime mõndagi muud huvitavat. Linn mõjus euroopalikult. Olevat 1906. aasta maavärina tagajärjel puhkenud tulekahjus peaaegu täielikult hävinud ning on nüüd uuesti üles ehitatud. Moodne linn, kus just meie sealoleku ajal peeti ka geiparaadi. San Francisco oli nii-nii erinev sellest Californiast, mida ma tundsin. SF on euroopalik. Isegi pakse ameeriklasi pole seal peaaegu üldse näha. Paaril viimasel päeval sõitsime ka ümbruskonnas ringi - jalutasime Stanfordi ülikooli juures ja kaesime Silicon Valley tehnoloogiaettevõtete kontorite fassaade. Kui San Franciscos näitas kraadiklaas 68 kraadi Fahrenheiti järgi, siis mõnekümne miili kaugusel orus oli 110 kraadi.

Edasi lendasime Los Angelesse, kus esimene päev möödus teadusmuuseumis ja Universali stuudiotes. Lapsed olid vaimustuses. Mina millegipärast ei mäleta, et esimesel korral seal käies vaimustunuksin lõbustuspargist kui sellisest samal määral. Aga ma vana inimene ka juba ... Sellegipoolest soovitan võimaluse korral kõigil, kes LAsse satuvad, nn stuudiotuur ette võtta. Teiseks hommikuks olime jõudnud järeldusele, et elamustest LA linnaliinibussides ja metroodes sedapuhku piisab. Hollywoodi ja Beverly Hillsi minekuks valisime ekskursiooni. Meid veeti neli tundi mööda kuulsate ja ilusate elurajooni, ostutänavaid, LA kesklinna jne, räägiti kohtadest, mida poleks jõudnud ega osanud ise märgata. Jälle tõdesin, et ameeriklased oskavad ekskursioone korraldada!

Lend jätkus, ja maandusime Newarki lennuväljal. New York on vapustav linn. Esiotsa ehmatab, sest inimesi on palju, kõik kiirustavad kuhugi, räpane (nagu suurlinnade keskused ikka), aga kui õhtu kätte jõuab, muutub tuledesäras linn armsaks. Pooljuhuslikult sattusime Empire State Buildingusse ajaks, mil päike loojuma hakkas. Need hetked jäävad meelde. Jalutasime pärast Times Squire'ile ja märkasime ühe maja seinal suurt reklaami New Yorgi ainukese pöörleva põrandaga katuserestorani kohta. Otsus sinna sööma minna oligi sündinud! Järgmine õhtu oli sisustatud, paraku päike oli õhtusöögiajaks juba loojunud. Restoran oli aga aus. Kel võimalus, minge ka! Päeval uitasime niisama Manhattanil ringi ja kogesime Ameerikat. Viimasel päeval käisime moodsa kunsti muuseumis. Tahtnuksin näha "Rain Room'i", ent üle nelja tunni järjekorras seista tundus olevat utoopiline. Tutvusime siis lihtsalt ülejäänud majaga, kus olid jälle kõrgemad korrused huvitavamad.

New Yorgis olles kuulsime ja nägime uudistest, kuidas San Francisco lennuväljal oli reisilennuk alla kukkunud ... Vähem kui paari nädala jooksul juhtub maailmas nii palju asju. Kui nüüd veel ajavahega uuesti harjumisega toime tuleks, oleks kõik jälle nii, nagu poleks ära käinudki.