Laupäev, 27. juuli 2013

Titanicu orkester Tapa raudteejaamas

"Titanicu orkestri" kirjutanud bulgaarlase Hristo Boytchevi sõnul on Tapa raudteejaam selle näidendi lavastamiseks ja etendamiseks ideaalseim koht. Kuidas R.A.A.A.M. näidendi leidis, räägib lavastaja Madis Kalmet. "Titanicu orkester" on kunstielamus, mille tagatiseks on ühtviisi nii koht, lavastus kui ka näitlejad. Võrratult ühtlane ansamblitunnetus ja -mäng veenavad vaatajat, et ruumi võib näha sõna otseses mõttes ning inimeste olemist ja elamist kui helide tekitamise viisi. Kõik on suhteline, ka olemasolu.

Neli paadialust, kes vanas raudteejaamas redutavad ja seda rongi ootavad, mis nad kas või järgmisse jaama viiks, ei kaota lootust, kuigi heal juhul saavad nad vaid rongiaknast visatud tühja taarat ja muud prügi sorteerida. Paralleelselt harjutatakse rongile minemist ja uude ellu sõitmist. Möödunud aegadel ei paista kellegi puhul midagi viga olevat, aga asi on käest läinud ja laval olijatel on rikkalikust pagasist (kellel kaks kõrgharidust, kellel laitmatu karjäär, kellel ilus armastuslugu, kellel patune elu seljataga) üpris vähe kasu. Isegi reisikohvrid on tühjad. Elu võib kulgeda ettearvamatut ja uskumatut rada ja pind jalge all hakkab tugevasti kõikuma. Kuidas jääda tugevalt kõikuval laeval inimeseks? Ja kas jääda?

Ühest rongist tuleb maha mees (Argo Aadli), kellel näib dirigeerimisoskust olevat rohkem kui seni nööre tõmmanud Metol (Margus Prangel). Või on tal lihtsalt reaalsustaju parem. Igatahes suudab ta pealekallatava alkoholi mõjul ja ettekäändel teistesse sisendada vajadust lõppakord puhtalt ära mängida. Üksnes õige tasakesi patsutab ta kamraadidele õlale, öeldes, et lugu on lõppenud.

Kurjas, trööstitus maailmas otsitakse jõudu ilust, sünnivad muinasjutud. Lummas unustab inimene sageli ümbritseva. Siingi lavastuses muutub tõeline kiiresti ebatõeliseks, ettekujutuseks ja vastupidi. Kujutluse "kui oleks ..., siis ..." võtavad kõik omaks. Igaüks haarab kinni millestki. Näiteks Doko (Guido Kangur) usub, et kadunud Katja müüb rongipileteid. Kui kõik on kadunud, hakkab üksiolek hirmutama. Doko jääb istuma, kuni mõistab, et kadunud saab olla kellegi või millegi jaoks. See ei tähenda, et vaid täielik üksindus on lõpp. Inimene on üksi sageli ka teiste inimeste seas.

Kaks ülejäänud tegelast - endine raudteelane (Raimo Pass) ja prostituut (Elina Reinold) - täiendavad tegelaste kooslust omakorda vastandlikkusega. Esimene on säilitanud imetabaselt väärikuse, kandes endiselt raudteelase vormiriietust ja sisendades teistelegi, et vormimütsil võib olla arvatust suurem mõju.  Tema on ka see, kes usub, et vaid korras raudteejaam sunnib rongid peatuma. Kujutluses sai tema süsteemis rongiga kust tahes Euroopa otsast Reykjavíkkigi sõita. Elina Reinold ainsa naisena on määratud täitma "naiselikke" järelevalve funktsioone. Tema peaks vastutama, et Doko ei saaks kunagi kaineks, ja tema on see, kes hindab üldises jõuetuses enim vastutulelikkust. Kaastunne säästab ega luba metsistuda.

"Ood rõõmule" kaigub kiviseinte vahel. Aknad on laudadega kinni löödud ja suurte teoste noodid lähevad üksteise järel igavikuteed. Mis kasu on neist, kui keegi ei mängi ... Suitsuses-tuhmis valgusvines seisev võlukapp ei too meid kunagi millegi parema juurde tagasi. Mõistatuslik kapp on ühtaegu lootuse ja tühjuse kehastus ning kapist väljuv ja sinna lahkuv noor mees ei erine mitte millegi poolest neljast rongijaamas redutavast närusest inimesest. Pelk illusioon, keda või mida igaüks laval ja saalis kujutab ette erinevalt. Ime. Maagiline realism. Nii ta läheb ... Mul on tunne, et see etendus püsib veel kaua meeles ning kolm viiulit ja tšello mängivad kuni päris lõpuni.

2 kommentaari:

  1. Tänan Teid, et Teil on veel tahtmist teatrist kirjutada. Teised teatriblogid on nii vaikseks jäänud. Jõudu edaspidiseks.

    VastaKustuta
  2. Pole tänu väärt. Kirjutan rõõmuga, kui on, millest kirjutada ja kui miski üht- või teistpidi hinge puudutab. Aitäh, kui keegi lugeda viitsib.

    VastaKustuta