Neljapäev, 25. juuli 2013

Mõnikord on kõik nii selge

Mõni suvi on nüüd vahele jäänud, mil ma Viinistule pole sattunud. Erinevatel põhjustel on seal teatris käimata jäänud ja muidu pole ka asja olnud või minna saanud. Tänavusuvine Viinistu-lavastus "Mõnikord on kõik nii selge" on nende noorte lavastus, keda võin pidada endast järgmiseks põlvkonnaks. Huvitav on ju teada ja vaadata, mida nemad mõtlevad, kuidas maailma ja elu näevad. Teisalt on tagantjärele põhjust väga rahul olla, sest lootsin ja ootasin head etendust ja sain väga hea elamuse.

Lavastus koosneb etüüdidest, mis on omavahel oskuslikult ja sujuvalt seotud. Mõni on kergemini mõistetav, see tähendab isikliku kogemuse kaudu oma ellu ülekantav, mõni teine aga tõetruu üldistav kajastus. Mõni on halenaljakas ja mõni on nukramaiguline. Näiliselt võiks näitlejate ja tegijate idee olla lihtsalt näidelda, näidata, mida nad oskavad. Tegelikult on lavastus palju keerulisem ja väga heas mõttes nüüdisteater, mis märkide keeles liigutab ja kannab publiku mõtteid ümbritseva vaimus. Kõik saab alguse üsna vanal ajal, kui seltskond toitus skandaalidest. Tänapäeva seltskonnad on teistsugused, aga skandaalsed olukorrad on ikka alles. Lõpuks kolitakse Kuule, kus elu vaikselt kuule veeretades nagu hernes edasi veereb. Etenduse parimad ja ilmselt mõjusalt meeles püsivamad stseenid olid 26aastase noormehe (Hendrik Toompere jr jr) retk poodi piima järele, kõrval- või kõverpildis Maarja Mitt mediteerimas ja kiiresti mõttekorda kaotamas, ning korteriühistu koosolek. Kõike saadab näitlejaks olemise hea taak, mis sunnib kohati südamest naerma.

Kertu Moppeli lavastust on siin-seal võrreldud kevadel Tartu Uues Teatris mängitud "Keskea rõõmudega". Võrdlusalust tegelikult on, sest ka lavastuses "Mõnikord on kõik nii selge" teevad kaasa peamiselt kursusekaaslased (tõsi, paari erandiga) ja eesmärk on jagada seda maailma, milles nemad elavad ja mida nad näevad. Mitte et see kuidagi eriliselt erineks meie omast, kuna me pole nende eakaaslased. Järelemõtlemispaus tuleb korraks teha küll, sest lavalt nähtu põhjal on neis küpsust ja arukust lihtsalt kadestamisväärselt palju. Ma usun siiralt, et see lavastus läheb korda ja hinge ning meeldib peaaegu igas vanuses vaatajale.

"Me kõik tuleme lapsepõlvest" kajastub siin tükis ehedalt ja armsalt. Erinevalt "Keskea rõõmudest"  on siin kõik läbi mõeldud, ka lavale mõeldud ja pandud. Mingis mõttes ei olegi neil aega lihtsalt olemiseks, vaatamiseks ja katsetamiseks. Kuigi mõnikord on kõik nii selge, et mõnikord kõik natuke liiga segane ka, ja katsu sa selles vikervärvilises elus kedagi haavamata või solvamata lävida ... Meenus ka "Hecuba pärast" - põhjus, miks näitleja midagi teeb. Kui hea meel mul on, et nad ikka mängivad!

2 kommentaari:

  1. Ma olen iga kord nii tänulik, et näitlejad võtavad vaevaks selliseid tükke teha. Kas lastele ka meeldis?

    VastaKustuta
  2. Lapsi polnud kaasas. Väiksem, kes mul siin on, ei tundnud huvi. Ise küll vaatasin ja mõtlesin, et talle oleks seal nii mõnigi koht väga-väga meeldinud ja korda läinud. Minu ovatsioonid kestavad.

    VastaKustuta