Neljapäev, 8. august 2013

Michel Houllebecq, "Kaart ja territoorium"

Michel Houllebecqi "Kaart ja territoorium" tuli meie koju kohe, kui see prantsuse keeles ilmus. Üksnes lugejat ei olnud, sest mina keeldusin prantsuse keeles lugemast, lootes salamisi, et küllap eestindatakse. Isegi inglise keeles olen Houllebecqi lugemise suhtes pessimistlik, see tähendab kahtlen oma võimetes. Tagantjärele mõeldes arvan, et inglise keeles olnuks täitsa ok. Selles raamatus ei ole nii palju pikki ja keerulisi lauseid, nagu oli näiteks "Elementaarosakestes". Ka ei ole Houllebecqi viimane romaan pealtnäha nii sõjakas ja kriitiline. Aga see on ainult pealtnäha. Stiil on veelgi peenem ja sõnum (kui seda üldse sõnastada saab) läheb palju rohkem korda, sest raamat räägib elust praegu. Teos ilmus algselt 2010. aastal tegevus toimub paarkümmend aastat hiljem ja selles viidatakse pidevalt aastatuhande esimesele kümnendile.

"Kaart ja territoorium" on romaan, mis osatab tänapäeval absurdsuseni jõudnud kunsti hinda, nüüdiskunsti mõjujõudu ja tähendust, aga ka kapitalistlike töösuhete paradigmat. Lihtsamalt öeldes on lääne ühiskond sõltuvuses propagandast, reklaamist, rahast. Kõik need teemad on üldmõistetavad ja äratuntavad. Olles hiljuti pisut süvenenud marksismi, tundsin, et "Kaart ja territoorium" oli tänu sellele algteadmisele palju lihtsamini loetav ja mis veelgi olulisem, justkui tõestus, et saja-aastased teooriad on meie ajal soovi korral kehtivad. Ainult et kui paljud on Marxi lugenud või kui palju üldse sellest filosoofiast räägitakse, kuivõrd tavalugeja seda hinnata oskab? Ehk et kas Houllebecq ei hüppa üle oma varju ja jääb hüüdja hääleks kõrbes? Eks ta jääks vist ka siis, kui saadaks täpselt aru, mida öelda tahab ja millest jutt käib.

Raamatu peategelane on noor kunstnik Jed Martin. Tema kulgemise ja elu ümber kõik keerlebki, ja päädib kirjanik Michel Houllebecqi jõhkra mõrvaga. Jed Martin peab kirjanikku oma sõbraks. Ma millegipärast korraks arvasin, et mõrvar on Martin, aga nii lihtne ja etteaimatav Houllebecq muidugi ei ole. Eksootiliste putukate eksport on eestlase jaoks võõras teema, aga tõenäoliselt siiski suur probleem. Kirjeldus kellegi keldris loodud jõhkrast "maailmast" loob justkui minimudeli inimeste maailmast. Houllebecqilikult aus, otsekohene, julm.

Pärast tagumise kaane sulgemist ei olnud ma tegelikult üldse kindel, kuivõrd ja kas see raamat mulle meeldis. Einoh, meeldis muidugi, aga kohe vahetult pärast lugemist ei olnud ma sugugi kindel, kas raamat jätab ka mingi sügavama jälje, paneb järele mõtlema. Meeldisid mingid käigud, teema üldiselt ja isegi tegevusliinide näiline absurdsus. Nüüd, mõni aeg hiljem tunnen, et "Kaart ja territoorium" on ikka eredalt meeles ja loetu raputas korralikult. Houllebecq ei saa lihtsalt külmaks jätta, vaieldamatult on ta üks olulisemaid autoreid mitte ainult Prantsusmaal, vaid ka laiemalt. Ka skandaalsus on tema puhul mitte ainult mõistetav, vaid lausa loomulik. Stiil võib meeldida või mitte meeldida, aga nagu alguses juba viitasin, on see konkreetne raamat pigemini lihtsalt loetav. Kujund maa-ala laialilaotamisest väiksele kaardile ning selle kujutamine kunstis on geniaalne. Lõpuks taandub kõik ikka armastusele. Või selle puudumisele.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar