Olin kuulnud ja lugenud Vallatute Vestide naistepäevakontsertidest ja sellest, kuidas nad suve hakul Eestimaal tuuritasid. Nii et kui kogemata nägin kuulutust, et augusti algul on Aruküla lauluväljakul veel üks kontsert sarjast "Lugusid naistest ja meestest", mõtlesin, et nüüd oleks ju paslik võimalus Tanel Padarit, Ott Leplandi ja Jalmar Vabarnat koos esinemas näha. Ja nagu ikka - esimene eeldus, et ma kohale jõuaksin, on sobiv ilm. Ilm oli tol õhtul imeliselt suvine!
Kontsert ise oli aga täpselt niisugune, nagu eelnevalt lugenud olin ja oodata oskasin. Laulmise vahele räägiti lugusid ning tehti üksteisega ja üksteise üle nalja. Samas oli sellise ülesehitusega kontsert täpselt hea maitse piiril. Kui naljad oleks õige pisut teravamaks läinud, olnuks oht labasustesse kalduda juba päris suur, ja kui sõnalist osa oleks olnud rohkem, poleks see enam kontsert olnud, vaid midagi laululavadel toimuva estraadietenduse taolist. Armas hetk oli, kui artistid soovisid 12. sünnipäeva puhul õnne ühele kohalikule poisile. Võimalik, et ma ei kuulnud või läks midagi lihtsalt kaduma, aga selgusetuks jäi, kas neid oli eelnevalt teavitatud või hüüdis keegi lava ees olijaist, et sellel poisil on sünnipäev. Igatahes läks poiss koos raamitud fotoga lava juurde ja küsis kohe autogrammid sinna.
Igaüks laulis mõne oma laulu. Esialgu tundus, et lauldakse vaheldumisi järjekorras, aga tegelikult päris sünkroonselt laulmine ikka ei kulgenud. Muidugi, nagu Eestis kombeks - algul ei saa vedama, pärast ei saa vedama. Nii ka seekord. Kui kontsert läbi sai, olid nii lauljad kui ka pealtvaatajad nii hoos, et võinuks veel mitu tundi lisalugusid koos publikuga ja ilma laulda. Mõni lugu improviseeriti pea tundmatuseni ära, ja päris selgeks ei saanudki, kas Arukülas teatakse paremini Tanel Padarit või Jaan Tättet.
Lihtsuses peitub mõnikord tõde ja võlu. Igatahes mina läksin hea tujuga koju.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar