Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kellele see raamat ei oleks meeldinud. Yōko Ogawa "Majapidaja ja professor" on üsna õhuke raamat, aga lugemine läks aeglaselt, sest kuidagi ei tahtnud leppida, et saab ruttu läbi.
Sisukirjelduse järgi otsustades ei ole "Majapidajas ja professoris" midagi sellist, mis lugema meelitaks. Arvud ja matemaatika pole justkui ilukirjanduse teema, aga kummalisel kombel on armastus numbrite vastu võimas kujund, mille abil armastuse olemust ja jõudu kirjeldada. Üks tühine number võib olla sama keeruline kui inimhing ja numbrite jäävus sama ilmekas kui andestamine või igatsus.
Selles romaanis on kolm põhitegelast - endine matemaatikaprofessor, tema uus majapidajanna ja majapidajanna poeg. Minategelane on majapidajanna, kelle puhul avastasin veidra ebakõla. Enda sõnul peaks ta olema umbes kolmekümneaastane (ütleb seda mitu korda raamatu jooksul ja tal on kümneaastane poeg, kes sündis siis, kui naine oli keskkooli viimases klassis), aga millegipärast oli mul lugedes kogu aeg tunne, et ta on pigem vanemaealine. Võib-olla on põhjus minu stereotüüpses mõtlemises, aga võib-olla oli see siiski autori teadlik tekstitehniline võte?
Enne seda majapidajat ei püsinud ükski teine majapidaja professori juures eriti kaua. Arusaadavatel põhjustel, sest suur osa inimesi ei suuda toime tulla palju vähem veidrate inimeste eest hoolitsemisega, rääkimata siis olukorrast, kus üks, muidu arukas inimene, igal hommikul tervitamise asemel küsib su jalanumbrit ja mäletab vaid viimase 128 minuti jooksul toimunut. Mõnikord on inimene valmis tegema rohkem, kui lepingus kirjas. Mis muidugi ei välista uusi probleeme. Majapidaja poega otsustab professor kutsuda Ruutjuureks, kuna poisi pea on ruutjuurekujuline (tõtt-öelda ma ei suutnudki välja mõelda, milline on ruutjuurekujuline pea ...).
Pesapalliteema jääb Eesti lugeja jaoks ilmselt kaugeks, aga tundub, et Jaapanis on pesapall väga populaarne mäng. Sellest näivat vaimustuvat peaaegu kõik. Pesapall hakkab raamatus tööle sümbolina, mille abil mõistavad kiindumust ja pühendumist kõik. Professor vaimustub pesapallist koguni nii, et kuigi ta pole pesapallimängu ise kunagi näinud, on tal sellest mängust tekkinud täiuslik ettekujutus. Kunagiste ajalehes avaldatud mängukokkuvõtete kaudu. Ja kui majapidaja ja selle poeg viivad professori pärismängu vaatama, taandub staadionilgi kõik ikka arvudeks ja arvudevahelisteks seosteks, selleks suurimaks armastuseks.
Tõlkijale oli see õhuke raamat arvatavasti paras pähkel, sest nende lihtsana näivate keeruliste matemaatiliste tõdede tõlkimine eeldab uurimist ja analüüsimist. Ilmselt tavalisest pisut teistsugust. Aga veel hullemad on ju pesapalliterminid. Hea meel on tõdeda, et tulemus on ilus. Aga eelkõige on "Majapidaja ja professor" armas ja südamlik lugu pühendumisest ja põhjalikkusest.
pühapäev, 10. veebruar 2013
laupäev, 9. veebruar 2013
"Anna Karenina" film
Mulle pigem meeldivad kunstiliselt sürreaalsuseni jõudvad filmid. Nende dekodeerimine on omamoodi põnev ja iseäranis kirjandusklassika kinolinale seadmisel tuleb uudne, kiiksuga lähenemine enamasti kasuks. Tegijate ja näitlejate järgi otsustades olid "Anna Kareninal" kõik hea filmi garantiid olemas. Kuigi ma ei ole kindlasti ainus, kes välistas eos võimaluse, et inglased suudavad vene hinge usutavalt tabada, harjusin tegelikult üsna kiiresti nii sellega, et näitlejad ei ole venelased, kui ka sellega, et päris nii ei saanud need asjad 19. sajandi Venemaal olla. Joe Wrighti "Anna Karenina" on üle lavastatud.
Olgu kohe lisatud, et ma ei ole eriline "Anna Karenina" fänn. "Madame Bovary" meeldib mulle palju-palju rohkem. Aga selles filmis mängivad Keira Knightley ja Jude Law!
Filmi hädad algavad Tom Stoppardi stsenaariumist. Mu meelest on see "Anna Karenina" rohkem Stoppardi "Anna Karenina" kui Wrighti oma. Alguses võttis natuke aega, et kogu teatraalsusega harjuda - selgus, et teatrisaalist algas pea iga uus pilt, mis omakorda tähendas, et tegelased on kas laval (ülejäänud seltskonna silme all alasti) või ise osa seltskonnast (saalis vaataja rollis). Ilmekas võte, sest paarisaja aasta jooksul on muutunud üksnes niipalju, et seltskonda on nüüd peaaegu igaühel asja. Kui varem oli seltskonnaelu kõrgklassi privileeg, siis praegusel sajandil on sellest saanud lihtrahva võimalus meelt lahutada. Aga see võte ei hakanud filmis tööle nii, nagu võinuks loota. Paar pilti filmielust: mees kõnnib valge kattega lavapõrandal, kuni jõuab ääretule valgele lumeväljale ... teine mees osaleb hobuste võiduajamisel, kuni hobune laval kukub ...
Keira Knightleyle ei ole midagi ette heita. Ta on nii ilus inimene ja ma olengi harjunud teda pigem kostüümidraamades nägema. Võib ju möönda, et ta on kogu aeg ühesugune, aga see ei sega. Anna osa oli ta lahendanud liiga hüsteeriliselt. Samas peab Anna paistma selle ühiskonna keskelt, kus ta viibib, ja siinkohal on viga juba lavastuses tervikuna ning vürst Vronskis. Aaron Taylor-Johnson ei sobi vürst Vronski ossa. Saan aru küll, et ta on inglaslik arusaam tänapäeva donjuanilikust mehest, aga raamatu-Vronski oli AADLIK. Taylor-Johnsoni kehastatud Vronski on blondeeritud lokkidega ilueedi, kes kuidagi ei kanna välja kõrgaadlikust mundrikandja osa.
Vastukaaluks on kaks väga head rolli. Jude Law teeb Kareninina ühe oma parima rolli. Mul kulus natuke aega, et aru saada, et see on Law. Ja teine oli "Kuninglikust armuloost" tuttav Alicia Vikander, kes "Anna Kareninas" mängis Kittyt.
Nii suurt romaani lavale seades peab paratamatult midagi võtma ja midagi jätma. Wright pole tahtnud midagi välja jätta (kuigi paratamatult jätab, ja siis juba mitte eriti õnnestunult) ja kokkuvõtteks jääb mulje, nagu joostaks romaanist kiiresti läbi. See jooks on väsitav ja tüütu. Keegi ütles või kusagilt lugesin, et lõpus juba oats, et tuleks see rong ometi rutem ... Avastasin end seda lugedes mõtlemast, et venis jah ja tüütuks muutus kah. Anna siniste seintega korteris pidigi olema võimeline ainult hullusteks. Milleks siis veel vaidlus või püüd midagi päästa?
Lapsest oli hirmus kahju. Aeg-ajalt tuleb ikka meelde lapse küsimus, et miks sa pead ära minema. Jälle üks võte, kuidas nüüdisaegsust toonitada. Aga rong ei jää tulemata. Kõik on endistviisi. Esialgu näib jäävat kah.
Olgu kohe lisatud, et ma ei ole eriline "Anna Karenina" fänn. "Madame Bovary" meeldib mulle palju-palju rohkem. Aga selles filmis mängivad Keira Knightley ja Jude Law!
Filmi hädad algavad Tom Stoppardi stsenaariumist. Mu meelest on see "Anna Karenina" rohkem Stoppardi "Anna Karenina" kui Wrighti oma. Alguses võttis natuke aega, et kogu teatraalsusega harjuda - selgus, et teatrisaalist algas pea iga uus pilt, mis omakorda tähendas, et tegelased on kas laval (ülejäänud seltskonna silme all alasti) või ise osa seltskonnast (saalis vaataja rollis). Ilmekas võte, sest paarisaja aasta jooksul on muutunud üksnes niipalju, et seltskonda on nüüd peaaegu igaühel asja. Kui varem oli seltskonnaelu kõrgklassi privileeg, siis praegusel sajandil on sellest saanud lihtrahva võimalus meelt lahutada. Aga see võte ei hakanud filmis tööle nii, nagu võinuks loota. Paar pilti filmielust: mees kõnnib valge kattega lavapõrandal, kuni jõuab ääretule valgele lumeväljale ... teine mees osaleb hobuste võiduajamisel, kuni hobune laval kukub ...
Keira Knightleyle ei ole midagi ette heita. Ta on nii ilus inimene ja ma olengi harjunud teda pigem kostüümidraamades nägema. Võib ju möönda, et ta on kogu aeg ühesugune, aga see ei sega. Anna osa oli ta lahendanud liiga hüsteeriliselt. Samas peab Anna paistma selle ühiskonna keskelt, kus ta viibib, ja siinkohal on viga juba lavastuses tervikuna ning vürst Vronskis. Aaron Taylor-Johnson ei sobi vürst Vronski ossa. Saan aru küll, et ta on inglaslik arusaam tänapäeva donjuanilikust mehest, aga raamatu-Vronski oli AADLIK. Taylor-Johnsoni kehastatud Vronski on blondeeritud lokkidega ilueedi, kes kuidagi ei kanna välja kõrgaadlikust mundrikandja osa.
Vastukaaluks on kaks väga head rolli. Jude Law teeb Kareninina ühe oma parima rolli. Mul kulus natuke aega, et aru saada, et see on Law. Ja teine oli "Kuninglikust armuloost" tuttav Alicia Vikander, kes "Anna Kareninas" mängis Kittyt.
Nii suurt romaani lavale seades peab paratamatult midagi võtma ja midagi jätma. Wright pole tahtnud midagi välja jätta (kuigi paratamatult jätab, ja siis juba mitte eriti õnnestunult) ja kokkuvõtteks jääb mulje, nagu joostaks romaanist kiiresti läbi. See jooks on väsitav ja tüütu. Keegi ütles või kusagilt lugesin, et lõpus juba oats, et tuleks see rong ometi rutem ... Avastasin end seda lugedes mõtlemast, et venis jah ja tüütuks muutus kah. Anna siniste seintega korteris pidigi olema võimeline ainult hullusteks. Milleks siis veel vaidlus või püüd midagi päästa?
Lapsest oli hirmus kahju. Aeg-ajalt tuleb ikka meelde lapse küsimus, et miks sa pead ära minema. Jälle üks võte, kuidas nüüdisaegsust toonitada. Aga rong ei jää tulemata. Kõik on endistviisi. Esialgu näib jäävat kah.
Tõnis Mägi ja Muusik Seifi kontsert
Kuulu järgi olevat Muusik Seifi hiljutine kahekontserdiline tuur Brüsselis ja Luxembourgis olnud bändi esimene välisreis läände nii, et bänd oli täiskoosseisus esindatud. Tegelikult ütles seda Tõnis Mägi isiklikult nii laval kui ka ERRi uudistele antud intervjuus. Luxembourgi-kontsert oli vägev, bänd sõna otseses mõttes avanes ja saalitäis rahvast võis rokkida nii, kuis jaksas.
Tõnis Mägi ja Muusik Seifi kontsert moodustas teise poole suurest Eesti-Soome rockiõhtust. Esimest poolt täitis soomlane Kauko Röyhkä. Jõudsime kohale siis, kui soomlane juba tükk aega laval kitarri tinistanud oli ja tõtt-öelda kujunes tema esinemise kuulamine eelkõige õhtusse sisseelamiseks. Kui Mägi ja Co. lavale tulid, vahetati justkui kanalit. "Kuldaja rock'n'roll" tõmbas publiku sekunditega käima ja ülejäänud õhtu oligi kui üks suur rock'n'roll. Laulud said otsa ja bänd pidi kaks korda lavale tagasi tulema. Teisel korral mängiti ja lauldi esimest lugu, sest muud lihtsalt enam polevat.
Ei tehta niisugust muusikat enam. Raske öelda, kas põhjus peitub raudses eesriides, mis pani loojad eriti loominguliselt tegutsema (kuigi väga-väga häid on ju teiseltpoolt raudset eesriiet ka omajagu), aga moodne infoühiskond muudab publiku kindlasti pealiskaudsemaks. Täna on iidol, homme tahaks midagi teistsugust. Vaheldust on kogu aeg vaja. Kuni tulevad jälle need kolmkümmend aastat tagasi laulnud ja mänginud mehed. Nad ei tekita isegi nostalgiat, nad lihtsalt on. Meeled saavad vabaks ja muusikast saab elu.
Tõnis Mägi ja Muusik Seifi kontsert moodustas teise poole suurest Eesti-Soome rockiõhtust. Esimest poolt täitis soomlane Kauko Röyhkä. Jõudsime kohale siis, kui soomlane juba tükk aega laval kitarri tinistanud oli ja tõtt-öelda kujunes tema esinemise kuulamine eelkõige õhtusse sisseelamiseks. Kui Mägi ja Co. lavale tulid, vahetati justkui kanalit. "Kuldaja rock'n'roll" tõmbas publiku sekunditega käima ja ülejäänud õhtu oligi kui üks suur rock'n'roll. Laulud said otsa ja bänd pidi kaks korda lavale tagasi tulema. Teisel korral mängiti ja lauldi esimest lugu, sest muud lihtsalt enam polevat.
Ei tehta niisugust muusikat enam. Raske öelda, kas põhjus peitub raudses eesriides, mis pani loojad eriti loominguliselt tegutsema (kuigi väga-väga häid on ju teiseltpoolt raudset eesriiet ka omajagu), aga moodne infoühiskond muudab publiku kindlasti pealiskaudsemaks. Täna on iidol, homme tahaks midagi teistsugust. Vaheldust on kogu aeg vaja. Kuni tulevad jälle need kolmkümmend aastat tagasi laulnud ja mänginud mehed. Nad ei tekita isegi nostalgiat, nad lihtsalt on. Meeled saavad vabaks ja muusikast saab elu.
laupäev, 2. veebruar 2013
"Torino hobune" - sada protsenti puhas kunst
Béla Tarri "Torino hobuse" (A torinói ló) kunstilises väärtuses ei ole põhjust kahelda ja sellel teemal ei ole ka põhjust pikemalt peatuda. Režissöörina on ungarlane selle filmi näol loonud teose, mis apokalüptilisuses sunnib mõtlema näiteks Lars von Trieri "Melanhooliale". Tähelepanuväärne on, et kaks nii võimast maailmalõpu meeleolu kirjeldavat filmi valmisid 2011. aastal. Ja teine tähelepanuväärne asi on veel - "Torino hobuse" mustvalge (hall?) vastandub "Melanhoolia" puhastele värvidele. Kas maailma lõpus on kõik hall või hoopis kirkavärviline?
Ma ei ole eluski nii staatilist filmi näinud! Omaette lugu oleks väärt tegelikult protsess, kuidas ma "Torino hobust" vaatasin. Esimese hooga jaksasin vaadata umbes kolmandiku filmist. Oli juba hiline õhtu ja väsimus murdis vaataja jõuga maha. Paaril järgneval õhtul ei leidnud aga kuidagi aega ja tahtmist, et edasi vaadata. Film meeldis, aga nüüd oli ju teada, et selle jaoks on vaja olla õiges meeleolus. Esimese kolmandiku kaadrid olid kogu aeg silme ees. Siis tulid meile külalised ja muu hulgas tuli jutuks, et vaatasime vot-sellist-filmi, aga lõpuni vaadatud kuidagi ei saa ... Hakkasime kõik koos uuesti algusest vaatama. Lõpuni välja.
"Torino hobuse" aluseks on Friedrich Nietzsche kohta räägitav legend, kuidas ta Torinos 1889. aastal pekstava hobuse kaitseks välja astus ja kogu kogemusest sellise šoki sai, et ta kuni surmani enam sõnagi lausuda ei suutnud. Tarri film näib rääkivat sellest hobusest, õigemini hobuse peremehe saatusest, pakkudes halastamatu sissevaate leibkonna (inimkonna?) hävingusse. Tuulisel tühermaal elavate isa ja tütre argipäev on surmtüütult argine, kuid ometi realistlik - tänu tegevuse toimumisele enam kui sada aastat tagasi. Inimesi oli palju vähem ja sellised eikusagil paiknevad majapidamised absoluutselt ühesuguste hommikute, päevade ja õhtutega võib-olla tavapärane. Kuidagi sai mees endale tütre, kes tema eest nüüd hoolitseb, ja kuidagi satub talle külla teine mees, kes jutlustab maailma hukkaminemisest, kuidagi leiavad tee hurtsikuni mustlased, needes kõik ära.
Ei ole kerge olla inimene. Ma ei jõua kunagi ära imestada, millest tuleneb inimese elutahe, elujanu ... Kord lapsepõlves rääkis keegi vanem ja targem inimene, et kui hobune enam ei tõuse, ei ole temaga midagi teha. Võtsin seda tarkust sõna-sõnalt ja pole viitsinud hiljem süveneda ja uurida, millal see "enam" täpselt on. Igatahes ei ole hobusekannatus ju pelk sõnakõlks. Kui see katkeb, siis polegi enam midagi teha. Pöördvõrdeliselt rohkem kui sajandi tagusele ootamisele annab tänapäevane kiiresti-kiiresti ja rohkem-rohkem ikka sama tulemuse. Lõpu.
Raputav film, mis pakub vapustava kõrvalpilgu elule ja maailmale. Kui on kõle, siis nii vänget tunnet pole meie ühiskonnas enam jupp aega kogeda saanud.
Sattusin hiljuti lugema ühte teaduslikku artiklit Cormac McCarthy "Tee" maastikest. Mäletatavasti oli sealgi kõik surnud, hall ja kõle. "Torino hobuses" ei näe päevavalgusest hoolimata mitte kordagi päikest. Kogu aeg ja kõikjal on lakkamatu tugev tuul, mida saadab Mihâly Vigi ilmeksimatult äratuntav muusika. Seda muusikat kuuldes hakkab film kohe silme eest läbi roomama.
Ma ei ole eluski nii staatilist filmi näinud! Omaette lugu oleks väärt tegelikult protsess, kuidas ma "Torino hobust" vaatasin. Esimese hooga jaksasin vaadata umbes kolmandiku filmist. Oli juba hiline õhtu ja väsimus murdis vaataja jõuga maha. Paaril järgneval õhtul ei leidnud aga kuidagi aega ja tahtmist, et edasi vaadata. Film meeldis, aga nüüd oli ju teada, et selle jaoks on vaja olla õiges meeleolus. Esimese kolmandiku kaadrid olid kogu aeg silme ees. Siis tulid meile külalised ja muu hulgas tuli jutuks, et vaatasime vot-sellist-filmi, aga lõpuni vaadatud kuidagi ei saa ... Hakkasime kõik koos uuesti algusest vaatama. Lõpuni välja.
"Torino hobuse" aluseks on Friedrich Nietzsche kohta räägitav legend, kuidas ta Torinos 1889. aastal pekstava hobuse kaitseks välja astus ja kogu kogemusest sellise šoki sai, et ta kuni surmani enam sõnagi lausuda ei suutnud. Tarri film näib rääkivat sellest hobusest, õigemini hobuse peremehe saatusest, pakkudes halastamatu sissevaate leibkonna (inimkonna?) hävingusse. Tuulisel tühermaal elavate isa ja tütre argipäev on surmtüütult argine, kuid ometi realistlik - tänu tegevuse toimumisele enam kui sada aastat tagasi. Inimesi oli palju vähem ja sellised eikusagil paiknevad majapidamised absoluutselt ühesuguste hommikute, päevade ja õhtutega võib-olla tavapärane. Kuidagi sai mees endale tütre, kes tema eest nüüd hoolitseb, ja kuidagi satub talle külla teine mees, kes jutlustab maailma hukkaminemisest, kuidagi leiavad tee hurtsikuni mustlased, needes kõik ära.
Ei ole kerge olla inimene. Ma ei jõua kunagi ära imestada, millest tuleneb inimese elutahe, elujanu ... Kord lapsepõlves rääkis keegi vanem ja targem inimene, et kui hobune enam ei tõuse, ei ole temaga midagi teha. Võtsin seda tarkust sõna-sõnalt ja pole viitsinud hiljem süveneda ja uurida, millal see "enam" täpselt on. Igatahes ei ole hobusekannatus ju pelk sõnakõlks. Kui see katkeb, siis polegi enam midagi teha. Pöördvõrdeliselt rohkem kui sajandi tagusele ootamisele annab tänapäevane kiiresti-kiiresti ja rohkem-rohkem ikka sama tulemuse. Lõpu.
Raputav film, mis pakub vapustava kõrvalpilgu elule ja maailmale. Kui on kõle, siis nii vänget tunnet pole meie ühiskonnas enam jupp aega kogeda saanud.
teisipäev, 29. jaanuar 2013
Pedagoogiline poeem lavakoolitudengite esituses
Kairi Kivirähk lõpetab oma artikli NO-teatri "Pedagoogilisest poeemist" nende sõnadega: "Mis on teatrietenduse pealisülesanne? Tungida inimeseni, jagada emotsioone, olla kommunikatsioonis energiakiirte abil ja näidata, mida tähendab olla siin ja praegu. Need ülesanded said kirja oma linnukesed, kes ei tahagi ära lennata, vaid jäävad märkima ühte õnnestunud etendust." Ma siis alustan või jätkan sellest kohast.
"Pedagoogiline poeem" on lavakunstikooli 26. lennu esimene suur ja avalik ühine ülesastumine. Üks tuttav küsis mu käest hiljuti, et kas kannatab vaadata ... Pidin tunnistama, et ei ole kindel, kas sain küsimusest aru. Ma ei oska teatrisse niimoodi suhtuda, et kas kannatab või ei kannata vaadata. Teater peab puudutama ja palju sõltub ka vaatajast. "Pedagoogiline poeem" kannatab küll vaadata! Ja puudutab ka! Noored näitlejad, õigemini alles näitlejaks kujunejad, suutsid minu kui vaataja õhtu peaaegu sõnatute etüüdide, katsetamise, eneseotsingutega täita niimoodi, et mul ei hakanud kordagi igav. Seda peab ise nägema ja läbi elama. Nad mängivad ehedalt elulist mängu ja väga julgelt. Katsetamiste ja proovimiste tunne valdas mindki, lastes mõtetel punasel äsjapestud põrandal omasoodu ringi käia.
Koos lavakoolitudengitega on laval Marika Vaarik, kes kehastub juhendajaks ja õpetajaks. Nii tekib nähtavast-kuuldavast mulje, nagu oleks tegemist õppetunni või -protsessiga. Etüüdid, mis justkui juba lähevad, lõigatakse juhendaja poolt ühtäkki järsult ja vastuvaidlemist mitte sallival moel läbi, etüüdid, mis justkui kuidagi ei lähe, tehakse uuesti. Õppeprotsess on vaid asja üks külg. Kui arvestada, et lavastuse aluseks on ikkagi Makarenko "Pedagoogiline poeem" ja et valmistuti ekstreemsetes tingimustes, moodsatest kommunikatsioonivahenditest eemal, siis käivitub hoopis teistsugune ja karmim lugu, millest ei puudu viited ja vihjed ideelisele alustekstile. Kunstlikes, karmides tingimustes omandab mäng, ja miks mitte ka elu, palju tõsisemad reeglid. Inimesed kisuvad end peagi alasti. Selles lavastuses niisamuti.
Jäi mulje, et sellel kursusel on palju tüdrukuid. Vist sellepärast, et üsna kohe jäi silma paar tüdrukut, kes on näitlejatena kas andekamad või lihtsalt praegu silmapaistvamad. Poistega on asi keerulisem. Eredamalt jäid meelde need, kellel on lisaks näitlemisele veel mõni laval kasuks tulev oskus varrukast võtta. Arvuliselt on poisse-tüdrukuid vist ikka üsna võrdselt.
Esimese vaatuse kullimäng venis natuke liiga pikaks, aga teine vaatus kompenseeris mitmekordselt kõik selle, mis esimesest vaatusest kripeldama jäi. Teise vaatuse algul lauldud laulud andsid hoogu juurde, äratasid positiivsust. Mõne hetke pärast sai muidugi jälle selgeks, et nooruse segane rõõm võib lahtuda sama kirglikult, kui alguse sai. Teiseks vaatuseks olid peaaegu kõik alguse kohmetusest jagu saanud. Kokkuvõttes ei olnud isegi põhjust öelda, et Marika Vaarik noortest hirmus palju üle oli. Eks see räägi omamoodi meisterlikkusest, kui näitleja suudab partneri(te)ga niiviisi suhestuda, et tervik on tasakaalus ja rühmatööst ei kujune kellegi soolo.
"Pedagoogilise poeemi" lavastus osutus kokkuvõtteks palju positiivsemaks, kui ma oodata oskasin. Noorte hoog ja vaataja puuduvad ootused võimaldasid (maailma)valus ja (enese)otsingus näha füüsilisest alastiolekust ja isegi julmusest hoolimata näha nii palju loomulikku, et lõpuks sai kokku magusvalus, igatsuselaadne ootus. Selline teater ei ole Eestis enam uudne, aga mitte ka nii tavaline, et tüdineks. Mulle meeldib aeg-ajalt elu haprust näha ja siis seda kuidagi sõnastada püüda.
"Pedagoogiline poeem" on lavakunstikooli 26. lennu esimene suur ja avalik ühine ülesastumine. Üks tuttav küsis mu käest hiljuti, et kas kannatab vaadata ... Pidin tunnistama, et ei ole kindel, kas sain küsimusest aru. Ma ei oska teatrisse niimoodi suhtuda, et kas kannatab või ei kannata vaadata. Teater peab puudutama ja palju sõltub ka vaatajast. "Pedagoogiline poeem" kannatab küll vaadata! Ja puudutab ka! Noored näitlejad, õigemini alles näitlejaks kujunejad, suutsid minu kui vaataja õhtu peaaegu sõnatute etüüdide, katsetamise, eneseotsingutega täita niimoodi, et mul ei hakanud kordagi igav. Seda peab ise nägema ja läbi elama. Nad mängivad ehedalt elulist mängu ja väga julgelt. Katsetamiste ja proovimiste tunne valdas mindki, lastes mõtetel punasel äsjapestud põrandal omasoodu ringi käia.
Koos lavakoolitudengitega on laval Marika Vaarik, kes kehastub juhendajaks ja õpetajaks. Nii tekib nähtavast-kuuldavast mulje, nagu oleks tegemist õppetunni või -protsessiga. Etüüdid, mis justkui juba lähevad, lõigatakse juhendaja poolt ühtäkki järsult ja vastuvaidlemist mitte sallival moel läbi, etüüdid, mis justkui kuidagi ei lähe, tehakse uuesti. Õppeprotsess on vaid asja üks külg. Kui arvestada, et lavastuse aluseks on ikkagi Makarenko "Pedagoogiline poeem" ja et valmistuti ekstreemsetes tingimustes, moodsatest kommunikatsioonivahenditest eemal, siis käivitub hoopis teistsugune ja karmim lugu, millest ei puudu viited ja vihjed ideelisele alustekstile. Kunstlikes, karmides tingimustes omandab mäng, ja miks mitte ka elu, palju tõsisemad reeglid. Inimesed kisuvad end peagi alasti. Selles lavastuses niisamuti.
Jäi mulje, et sellel kursusel on palju tüdrukuid. Vist sellepärast, et üsna kohe jäi silma paar tüdrukut, kes on näitlejatena kas andekamad või lihtsalt praegu silmapaistvamad. Poistega on asi keerulisem. Eredamalt jäid meelde need, kellel on lisaks näitlemisele veel mõni laval kasuks tulev oskus varrukast võtta. Arvuliselt on poisse-tüdrukuid vist ikka üsna võrdselt.
Esimese vaatuse kullimäng venis natuke liiga pikaks, aga teine vaatus kompenseeris mitmekordselt kõik selle, mis esimesest vaatusest kripeldama jäi. Teise vaatuse algul lauldud laulud andsid hoogu juurde, äratasid positiivsust. Mõne hetke pärast sai muidugi jälle selgeks, et nooruse segane rõõm võib lahtuda sama kirglikult, kui alguse sai. Teiseks vaatuseks olid peaaegu kõik alguse kohmetusest jagu saanud. Kokkuvõttes ei olnud isegi põhjust öelda, et Marika Vaarik noortest hirmus palju üle oli. Eks see räägi omamoodi meisterlikkusest, kui näitleja suudab partneri(te)ga niiviisi suhestuda, et tervik on tasakaalus ja rühmatööst ei kujune kellegi soolo.
"Pedagoogilise poeemi" lavastus osutus kokkuvõtteks palju positiivsemaks, kui ma oodata oskasin. Noorte hoog ja vaataja puuduvad ootused võimaldasid (maailma)valus ja (enese)otsingus näha füüsilisest alastiolekust ja isegi julmusest hoolimata näha nii palju loomulikku, et lõpuks sai kokku magusvalus, igatsuselaadne ootus. Selline teater ei ole Eestis enam uudne, aga mitte ka nii tavaline, et tüdineks. Mulle meeldib aeg-ajalt elu haprust näha ja siis seda kuidagi sõnastada püüda.
laupäev, 26. jaanuar 2013
Draamateatri "Hävituse ingel"
Tõsi on, et kahe perekonna kohtumise algpõhjus jääb Eesti Draamateatri "Hävituse inglis" tagaplaanile. Hea ongi, sest tegelikult ma ikka kartsin küll, et Yasmina Reza näidendi teatrilavastuse puhul võib mõni aeg tagasi nähtud Polanski suurepärane film segama hakata. Õnneks on filmistsenaariumi rõhud pisut teise koha peal kui näidendil. Hendrik Toompere jr. lavastuses saavad meie oma näitlejad mängida, rääkida, tülitseda ja kõverpeeglit hoida ilma, et oleks vaja kahelda.
Draamateatri lavastus ei jäta muljet lihtsakoelisest luukerede kapist välja tirimise loost ega peretüli mahamängimisest. See on situatsiooni(tragi)koomika, mille algpõhjused on instinktiivses oma lapse kaitsmises. Laste tüli jääb lavastuses mitmel põhjusel tagaplaanile. Ferdinandi vanemate puhul selgub üsna kohe, et laps on neist vaid ühe projekt, teise igapäevaelu koosneb kohtuistungeist Haagis ja mitmesuguste äriettevõtmiste JOKK-skeemide eest võitlemises. Niisuguse positsiooni tulemusel on Ferdinandi isa Alain (Mait Malmsten) ammuilma minetanud igasuguse võimaluse maailma paremaks muuta. Bruno ema Véronique (Liisa Pulk) on ristivastupidisel seisukohal ja kuigi maailmaparandamine ei ole kahe perekonna tutvumise ja kohtumise põhjuseks, jätkub emotsionaalset sõnasõda kauemaks. Üheteistaastaste omavahelise arveteklaarimise üle pole vanematel midagi arutada, sest niikuinii on kahjunõuded kindlustusfirma(de) rida. Tinglik vastutaja on keegi irreaalne subjekt, kes on lepingutega määratletud. Inimene on tundeline olend ja tsiviliseeritud käitumismudel ei taha reglementeeritud maailma kuidagi sobituda, kui mängus on oma liha ja veri või ka ainult tõekspidamised ja miski, millesse on väga palju energiat panustatud.
Lavastus on hea, näitlejad niisamuti. Lahatavad teemad on eksistentsiaalsed ja isikliku suhestumise erinevused on tingitud vast kahest tegurist: vaataja vanusest ja elukogemusest. Lavastuses võinuks jääda ka tõsisemaks, kuid mulle tundub, et praegune koomiline alatoon on ühtviisi naeruvääristav kui ka pehmendav - kõike ei ole vaja kogu aeg nii hirmus tõsiselt võtta. Véronique kirjaniku ja inimõiguste eest võitlejana vastandub mitte ainult teisele paarile, vaid ka oma abikaasale Michelile (Ivo Uukkivi). Annette'i (Harriet Toompere) ja Alaini suhe tundub isegi harmooniline, kuigi mida etenduse lõpu poole ja mida rohkem rummi, seda enam vennastuvad mehed - justkui märgina tasakaalukusest - ja libastuvad naised.
Näitlejatööd on ühtlased. Lavastus on ansamblimängu poolest kindlasti viimase aja parimaid, mida ma näinud olen. Harriet Toompere purjus naine oli väga-väga hea. Mul ei tule praegu mõeldes ühtki teist eesti näitlejannat ettegi, kes nii hästi on "purjus olla" osanud. Mait Malmsten oli ainus, kelle puhul tundsin, et film hakkas segama. Christoph Waltzi ta üle mängida ei suuda! Ja kuigi Malmsteni käed-vaba-mobiiliseadmega ümberkäimine oli ülimeisterlik, kippus nende kõnede mõte ja tähtsus muu segaduse hulgas kaduma minema. Micheli ema telefonikõned kaotasid kaalu ja mõtte. Meeste vidinakultusele vastasid naised oma vidinakultusega vähemalt sama ägedalt. Iseasi, kas ja kuidas vidinad maailma paremaks muudavad. Nii kitsamas kui ka laiemas tähenduses.
"Hävituse ingel" on üks nendest lavastustest, mis pakub teatrielamuse igale vaatajale. Eksistentsiaalsus paelub ning selles näidendis ja lavastuses on meie elu probleemid piisavalt sügavalt (aga mitte tüütavalt filosoofiliselt) lahti mõtestatud. Väga head näitlejad ja väga hea lugu tõotavad tragikoomilist õhtut. Vaataja saab selle, mida lubati.
Draamateatri lavastus ei jäta muljet lihtsakoelisest luukerede kapist välja tirimise loost ega peretüli mahamängimisest. See on situatsiooni(tragi)koomika, mille algpõhjused on instinktiivses oma lapse kaitsmises. Laste tüli jääb lavastuses mitmel põhjusel tagaplaanile. Ferdinandi vanemate puhul selgub üsna kohe, et laps on neist vaid ühe projekt, teise igapäevaelu koosneb kohtuistungeist Haagis ja mitmesuguste äriettevõtmiste JOKK-skeemide eest võitlemises. Niisuguse positsiooni tulemusel on Ferdinandi isa Alain (Mait Malmsten) ammuilma minetanud igasuguse võimaluse maailma paremaks muuta. Bruno ema Véronique (Liisa Pulk) on ristivastupidisel seisukohal ja kuigi maailmaparandamine ei ole kahe perekonna tutvumise ja kohtumise põhjuseks, jätkub emotsionaalset sõnasõda kauemaks. Üheteistaastaste omavahelise arveteklaarimise üle pole vanematel midagi arutada, sest niikuinii on kahjunõuded kindlustusfirma(de) rida. Tinglik vastutaja on keegi irreaalne subjekt, kes on lepingutega määratletud. Inimene on tundeline olend ja tsiviliseeritud käitumismudel ei taha reglementeeritud maailma kuidagi sobituda, kui mängus on oma liha ja veri või ka ainult tõekspidamised ja miski, millesse on väga palju energiat panustatud.
Lavastus on hea, näitlejad niisamuti. Lahatavad teemad on eksistentsiaalsed ja isikliku suhestumise erinevused on tingitud vast kahest tegurist: vaataja vanusest ja elukogemusest. Lavastuses võinuks jääda ka tõsisemaks, kuid mulle tundub, et praegune koomiline alatoon on ühtviisi naeruvääristav kui ka pehmendav - kõike ei ole vaja kogu aeg nii hirmus tõsiselt võtta. Véronique kirjaniku ja inimõiguste eest võitlejana vastandub mitte ainult teisele paarile, vaid ka oma abikaasale Michelile (Ivo Uukkivi). Annette'i (Harriet Toompere) ja Alaini suhe tundub isegi harmooniline, kuigi mida etenduse lõpu poole ja mida rohkem rummi, seda enam vennastuvad mehed - justkui märgina tasakaalukusest - ja libastuvad naised.
Näitlejatööd on ühtlased. Lavastus on ansamblimängu poolest kindlasti viimase aja parimaid, mida ma näinud olen. Harriet Toompere purjus naine oli väga-väga hea. Mul ei tule praegu mõeldes ühtki teist eesti näitlejannat ettegi, kes nii hästi on "purjus olla" osanud. Mait Malmsten oli ainus, kelle puhul tundsin, et film hakkas segama. Christoph Waltzi ta üle mängida ei suuda! Ja kuigi Malmsteni käed-vaba-mobiiliseadmega ümberkäimine oli ülimeisterlik, kippus nende kõnede mõte ja tähtsus muu segaduse hulgas kaduma minema. Micheli ema telefonikõned kaotasid kaalu ja mõtte. Meeste vidinakultusele vastasid naised oma vidinakultusega vähemalt sama ägedalt. Iseasi, kas ja kuidas vidinad maailma paremaks muudavad. Nii kitsamas kui ka laiemas tähenduses.
"Hävituse ingel" on üks nendest lavastustest, mis pakub teatrielamuse igale vaatajale. Eksistentsiaalsus paelub ning selles näidendis ja lavastuses on meie elu probleemid piisavalt sügavalt (aga mitte tüütavalt filosoofiliselt) lahti mõtestatud. Väga head näitlejad ja väga hea lugu tõotavad tragikoomilist õhtut. Vaataja saab selle, mida lubati.
"Deemonid", eesti film
Kallis sõbranna ütles hiljuti, et minu ja tema filmimaitse on väga erinev. Ta ütles seda siis, kui olin jõudnud paari lausega kiita "Deemoneid". Ei teagi, kas ta nüüdseks on selle filmi ära vaadanud ja seega ühe võrdlusaluse juurde saanud, ent eks ma muidugi möönan, et filmikunstiga on mul natuke omamoodi suhe. Maailma kinokunstist eelistan tõepoolest mõne erandiga vaid nn väärtfilme ja eesti kino puhul on põhjus, miks ma üldse kinno lähen, eelkõige näitlejais. "Deemonite" osatäitjad eesotsas Tambet Tuisuga on "müügiargument" missugune.
Ühemõtteliselt hasartmängusõltuvusest kõneleva filmi teevad väga heaks suuresti näitlejatööd. Ei mäleta, et oleksin jupil ajal näinud filmi, kus algusest peale kuni lõpuni välja on kogu aeg hambad huulde surutud. Etteaimatavus, teadmine, mis edasi juhtub, mängis "Deemonites" positiivselt kaasa, sest kogu aeg oli ootus ja lootus, et seekord võiks minna teisiti. Paar ilmekat stseeni (vana sõbraga kogemata õlleka akna taga kohtumine või telefonihelin sünnitusmajas) võtsid viimsegi lootuse, sest need olid lihtsalt talumatult valus-tõelised, kuritegelikud. Kõrvale võib nimetada paar hoopis teistsugust stseeni: Evelin Võigemasti sõnatu osa, kui Tuisk tunnistab, et on mängur, või Ene Järvise nõutu ja lootusetu ilme, kui selgub, et mänguautomaat polegi katki.
Risti-rästine põimitus stsenaariumis oli natuke häiriv. Tekitas tunde, et film venib. Tegelikult oli eesmärk ilmselt rõhutada ja mõista anda, et ohvrid on meie endi hulgast, täiesti tavalised inimesed. Sõltuvusse võib langeda nii meelelahutusmaailma heaks tegutsev noor andekas reklaamilooja, pensionär kui ka lihtsalt tubli töömees. Üllatavalt otsekoheselt ilmnes veel üks tõsiasi: vist igaüks teab kedagi sõltlast või kui ise ei teagi, siis teab kindlasti kedagi, kes teab kedagi ... Stsenaariumisse kirjutatud kunstiline võte toetas peategelaste segaduses olemist ja proovis vaatajat provotseerida samamoodi nagu kasiinosaali meelitav-virvendav valgusmuusika.
"Deemonid" on minimalistlik film, sest põhitegelased saab peaaegu ühe käe sõrmedel üles lugeda. Kolm kasiinosõltlast ja nende lähedased. Kaasa tundma ja elama on suutelised isegi võõrad - Yoko juhuslikult kohatud sõber (Margus Prangel) ja baaridaam (Liina Tennossaar) olid tegelikult võõrad inimesed, kellest üks jäi vana sõbra suust kuuldud suvalist valet uskuma, teine oli kõike näinud, aga noort inimest ei saanud kuidagi hätta jätta.
Ma ei hakka juurdlema sellise filmi tegemise ajendite ja põhjuste üle. "Deemonid" on kahtlemata õnnestunud linateos. Vajalik ka. Meile näib ehk, et hasartmängusõltuvus on võõras teema, aga sõltuvus on sõltuvus ja näiteks alkoholismiga on ometigi igaüks kokku puutunud. Ohvrid on ühtviisi need, kes ikka ja jälle sammud kasiino poole seavad, kui ka need, kes sõltlasega koos elama ja olema peavad.
Ühemõtteliselt hasartmängusõltuvusest kõneleva filmi teevad väga heaks suuresti näitlejatööd. Ei mäleta, et oleksin jupil ajal näinud filmi, kus algusest peale kuni lõpuni välja on kogu aeg hambad huulde surutud. Etteaimatavus, teadmine, mis edasi juhtub, mängis "Deemonites" positiivselt kaasa, sest kogu aeg oli ootus ja lootus, et seekord võiks minna teisiti. Paar ilmekat stseeni (vana sõbraga kogemata õlleka akna taga kohtumine või telefonihelin sünnitusmajas) võtsid viimsegi lootuse, sest need olid lihtsalt talumatult valus-tõelised, kuritegelikud. Kõrvale võib nimetada paar hoopis teistsugust stseeni: Evelin Võigemasti sõnatu osa, kui Tuisk tunnistab, et on mängur, või Ene Järvise nõutu ja lootusetu ilme, kui selgub, et mänguautomaat polegi katki.
Risti-rästine põimitus stsenaariumis oli natuke häiriv. Tekitas tunde, et film venib. Tegelikult oli eesmärk ilmselt rõhutada ja mõista anda, et ohvrid on meie endi hulgast, täiesti tavalised inimesed. Sõltuvusse võib langeda nii meelelahutusmaailma heaks tegutsev noor andekas reklaamilooja, pensionär kui ka lihtsalt tubli töömees. Üllatavalt otsekoheselt ilmnes veel üks tõsiasi: vist igaüks teab kedagi sõltlast või kui ise ei teagi, siis teab kindlasti kedagi, kes teab kedagi ... Stsenaariumisse kirjutatud kunstiline võte toetas peategelaste segaduses olemist ja proovis vaatajat provotseerida samamoodi nagu kasiinosaali meelitav-virvendav valgusmuusika.
"Deemonid" on minimalistlik film, sest põhitegelased saab peaaegu ühe käe sõrmedel üles lugeda. Kolm kasiinosõltlast ja nende lähedased. Kaasa tundma ja elama on suutelised isegi võõrad - Yoko juhuslikult kohatud sõber (Margus Prangel) ja baaridaam (Liina Tennossaar) olid tegelikult võõrad inimesed, kellest üks jäi vana sõbra suust kuuldud suvalist valet uskuma, teine oli kõike näinud, aga noort inimest ei saanud kuidagi hätta jätta.
Ma ei hakka juurdlema sellise filmi tegemise ajendite ja põhjuste üle. "Deemonid" on kahtlemata õnnestunud linateos. Vajalik ka. Meile näib ehk, et hasartmängusõltuvus on võõras teema, aga sõltuvus on sõltuvus ja näiteks alkoholismiga on ometigi igaüks kokku puutunud. Ohvrid on ühtviisi need, kes ikka ja jälle sammud kasiino poole seavad, kui ka need, kes sõltlasega koos elama ja olema peavad.
Tellimine:
Postitused (Atom)
