Sinised mehikesed - smurfid

Ma ei proovigi väita, et "Smurfid" (The Smurfs) on mingi eriline šedööver, aga mitu korda parem on see film küll kui näiteks viimaste lihavõttepühade ajal vaadatud "Hop". Võrdlemiseks annab põhjust n-ö multikategelaste ja inimeste maailma kokkupanek ühte filmi.

Ma ei kuulu õnneks või kahjuks ka nende hulka, kes oleksid Soome TV vahendusel nende siniste olenditega koos üles kasvanud. Nii et kuni selle aastani oli mul ainult õrn ettekujutus, et sellised sinised olendid on olemas. Beneluxi maades hakati, nagu koduste kangelastega ikka, juba varakult praegusele sihtrühmale igasugust asjakohast nänni tootma ja müüma. Nii et meie lapsel oli kindel soov film suvel ära vaadata.

"Smurfide" algus oli tüütu. Võib-olla pidanuks olema mul kui vaatajal põhjalikum taustsüsteem? Ja smurfituumiku jõudmine New Yorki pani hirmu tundma, et see on pärast tüütut algust veel ka ülitüüpiline ameeriklastele söödavaks teha püütud mõttetu film. Tegelikult läks asi tasapisi kerides üha paremaks, päädides mõne südamliku ja elutarga smurfipapa ja Patricku vahelise vestlusega ning muutudes päris arvestatavaks peegelpildiks tarbimisühiskonnast, kus ka inimsuhted on sageli lihtsalt mustvalged. Seda arvesse võttes oli tore näha, et sinine värv muutis ka kõige südametumad lihtsalt mustast millekski keerulisemaks, üldse mitte lootusetuks.

Gargameli kass ei andnud midagi juurde, nagu ka smurf-tüveliste sõnade kasutamine kõikvõimalikes ja -võimatutes kohtades, aga meeldis südamlik lugu, mille tunnistajateks sinised mehikesed New Yorgis sattusid. Kas sinine kuu on õnnestunuim turundustegu, ma ikka väga sügavalt kahtlen, kuigi proua omaniku meeli see liigutas ... Hea võidab kurja. Aga "Smurfide" film ei ole vist ikka mõeldud väga väikestele lastele ja suurte jaoks on moraali vähevõitu.