kolmapäev, 27. aprill 2011

Üks pelgupaik

Olin enne Artise kinosaali sisenemist näinud "Pelgupaiga" (Le refuge) plakatit ja lugenud läbi ka filmi sisututvustuse. Sisu tundus etteaimatav, sest millest ikka võiks rääkida film, kus heroiinisõltlasest noor naine on rase ja tema juurde tuleb elama veel ka endise boyfriend'i homoseksuaalne vend ... Nii et pigem ei oodanud ma eriti midagi.

Meespeaosas on prantsuse laulja Louis-Ronan Choisy, kellest ma polnud seni kuulnudki, kuid kes on teinud "Pelgupaigale" ka muusikalise kujunduse, laulab korra laulu, millesse ma olen nüüd jäägitult ära armunud.

Filmi algusstseenid on minusugusele õrnhingele päris rasked taluda. Suurel ekraanil suures plaanis süstivad narkomaanid kujutavad seda reaalsust, mida ma ei tunne. Mees on lugupeetud ja jõuka suguvõsa võsuke, naine tavaline keskklassi esindaja. Perekond on mehesse pärast selle suhte algust jahedalt suhtunud ja kui ema nüüd korterit võimalikule ostjale tutvustama tulles leiab eest narkootikumide üledoosi tagajärjel surnud poja, püütakse poja pruudiga kõigele viisakalt ja külmalt joon vahele tõmmata. Nagu ikka, on luukered ka lugupeetud perekonna kappides. Väga suure kolinaga neil välja kukkuda ei lasta, sest pruut ehk Mousse, keda kehastab Isabelle Carré, sõidab koos kõhus kasvava lapsega kaugele vanasse maamajja elama. Sealt endise poiss-sõbra vend, keda mängib Choisy, ta möödaminnes leiabki.

Mõlemas maailmas (pimedas suurlinnas ja valgusküllases, taustal imekaunid mäed, mereäärses külas) on Mousse'i elukohad justkui pelgupaigad, kus inimeste eest varjul olla. Pelgupaik on ka ta lapsel, kelle ta otsustas arstide soovitustest ja lapse isa perekonna nõudmisest hoolimata alles jätta. Mousse kujutles, et ajapikku õpib ta armastusest surnud boyfriend'i vastu ka last armastama.

Nende noorte suhtumine ümbritsevasse ja inimestesse on pealtnäha üllatavalt eluterve. Nad on ilmselt keskmiselt sallivamad, aga lõpuks selgub ikkagi, et see on vaid pealtnäha nii. Filmi lõpp on väga-väga kurb, sest kõik peavad jälle hakkama otsima pelgupaika. Keegi põgeneb, keegi ei saa põgeneda. Väga-väga hea film, mis kinnitas, et tegelikult ikka pole häid argumente, miks homodel ei võiks olla lapsendamisõigust.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar