neljapäev, 28. aprill 2011

"Vihmamees" ja Vanemuine Tallinnas

Esimese vaatuse lõpus oli ainult üks mõte: mitte midagi ei ole muutunud, Vanemuine on Vanemuine. Ei ole draamalavastuste puhul abi ka väljamaisest muusikalilavastajast Georg Malviusest. Ma ei usu, et põhjus oli gastrolletenduse võõras mängupaigas. Mulle lihtsalt ei meeldi niisugune teater. Mulle lihtsalt ei meeldi Vanemuise draamatrupp. Kindlasti paljudele meeldib, aga mulle ei meeldi. Asi ei ole selles, et Vanemuises poleks häid näitlejaid. On küll, aga draamateatril, mida seal tehakse, on justkui kopitusehõng küljes. Meenuvad ajad, kui käisin Tartus keskkoolis ja kui suure maja saal oli enamasti tühi. Piletit ostes soovitasid kassatädid alati osta pileti rõdule ja minna tegelikult alla saali vaatama.

Tegelikult nägin Vanemuise draamalavastust viimati 2009. aasta algul. Kuigi olen viimasel ajal üldse vähe eesti teatrisse sattunud, olen pidanud ka tunnistama, et Vanemuise draamarepertuaaris ei ole midagi nii paeluvat, mille pärast Tartusse teatrisse sõita. Tuleb loota, et need vähesed mind huvitavad asjad on "õigel" ajal külalisetendusena Tallinnas.

"Vihmamees" tundus üle pika aja olevat just selline tükk, mida tahtsin väga näha. Kuni sain esmaspäeval Vene Teatri saalis aru, et mitte midagi ei ole muutunud. Karjuvale ja ropendavale Kütsarile anti alustuseks talumatult palju lavaaega. Autisti mänginud Aivar Tommingas suutis ta esimese vaatuse teises pooles oma tipptasemel mänguga siiski maha rahustada. Läksin vaheajale kurvalt ohates, et mitte midagi pole muutunud, aga kannatame ära, sest juba hakkas looma.

Kahjuks muidugi oli Kütsar saanud vahepeal hinge tõmmata ja hakkas teise vaatuse alguses jälle karjuma. Kas keegi, palun, võiks talle öelda, et talle ei sobi karjumine? Suur kena mees ei pea ennast tegema suuremaks. Mõjub niisamagi. Pettumuse, mure, masenduse väljendamiseks on muid vahendeid peale karjumise ka.

Margus Jaanovits arstina oli nagu ikka hea. Marika Barabanštšikova mäng ei veennud kuidagi, et tema osal selles mängus üldse tähtsust oleks. Kõrvalosades olid Maarja Mitt ja Robert Annus. Maarja oli tore, aga Roberti rollidest õnnestus minu meelest ainult dr Martson.

Kokkuvõttes võinuks autisti kehastanud Tommingas monoetenduses soleerida, võttes appi mälu, mis ei lasknud mitte midagi unustada. Oleks pääsenud lavastuse võrdlusest kunagise menufilmiga ja muusikalilikest trafaretsetest võtetest, mida Malvius valdab. Võib-olla peaks Vanemuine panustama korralikku dramaturgi? Hulk raha eksklusiivsete litsentside ostmisest jääks alles ja heade mõtete linnast tuleks häid mõtteid tulvil lavastused. Niisugust teatrit nagu praegune "Vihmamees" tehti Tartus paarkümmend aastat tagasi.

Veel paar kerkinud küsimust. Las Vegase kasiinos "Viva Las Vegast" kuulata on veider. See on minu arvates tüüpiline muusikalivõte. Võib-olla tehakse niiviisi osale publikust asi puust ja roosalt selgeks? Ja miks Raymondi riiulis olevad raamatud pidid üleni valged olema?

Mulle meeldis kujunduses kasutatud klaas (või oli see plastmass?). See kirjeldas veenvalt haavatavust ja oli samas justkui sein tegelaste ja maailma vahel. Olid ju vennad ammu-ammu vaid läbi akna teineteisele lehvitades lahku läinud.

1 kommentaar:

  1. ohh need Vanemuise karjuvad Kütsarid...
    tänan, mul oli just praegu tarvis seda postitust lugeda, sest tasahilju hakkas jälle tekkima tunne, et ehk võiks uudistada, mis neil kavas on.

    VastaKustuta