esmaspäev, 25. aprill 2011

Tänapäeva "Madame Bovary"

Von Krahli Teatri "Madame Bovary" mõjus nagu värskendav sõõm kevadõhku. Flauberti vana lugu toodi vastandite kaudu tänapäeva. Ei-ei, lavastus ei ole helge. Aga rõhuasetused on ülitäpsed ja on ilmselge, et see on lavastus, kus tegijad teavad, mida nad tahavad öelda ja miks "Madame Bovary" peaks just praegu korda minema. Kõndisin pärast etendust kodu poole ja meenutasin kümneid kohti. Üllatuslikult oli terve hulk tekstist pähe jäänud.

Flauberti tekstist polnud lavastusse kaasatud vist küll mitte ühtegi lausejuppi, kuid Emma Bovary võõrasus elik bovarism, mis olevat "selliste inimeste vaimuseisund, kes püüavad "end näha teistsugustena, kui nad on"", oli Mari Abeli kehastuses sedavõrd hea, et väärib aasta pärast teatriauhindade jagamise ajal kindlasti vähemalt äramärkimist. Braavo! Tema kõnd ja olek pidevalt nagu unenäos ja kohkumine, lausa võpatamine hetkil, mil ta sellest unest ärkvele raputati, andis madame Bovaryle justkui uue tähenduse. Mari Abeli Emma on glamuuri ihaldav ja argisust vihkav naine, kes vaimustub meestest, kes oskavad naisi lõbustada. Oma mehele (loomaarst) võib ju (psühholoogi soovitusel) tihket suppi keeta, aga mis see muudab, kui mees ei pane tähelegi, et selle supi juurde on laud uhkelt kaetud. Pealegi pole mees sugugi rõõmus, sest supikogu ostmine ja turul käimine on löönud taksosõidu tõttu perekonna eelarvesse jälle üüratu augu. Lavastuse lõpus satub Emma kogemata mingisse vestlusringi, kus osalised räägivad oma muredest. Üks ei suuda otsustada, kas kasutada edasi Elioni digi-TV põhipaketti või vahetada see hoopis stardipaketi vastu, teine on sattunud üüratupikale jalutuskäigule linnas ja pääseb seetõttu koju alles varahommikul, kui bussid jälle käima hakkavad. Emma mõistab, et ta on vales kohas, kuid soovitab lahkudes jalutajal ikkagi teinekord takso võtta.

Lavastuse tegevus toimub, muide, Tallinnas. Ei mingit Prantsusmaad! Meie oma inimesed, eesotsas provintsiloomaarstiga, lõpetades postiljonist luuletajaga ning kohtutäituritega. Raske otsustada, kes kogu sellest kambast kõige eluvõõram on? Kas glamuuri ja luksust jumaldav Emma? Või tema abikaasa, kellel ei ole midagi peale töö? Või psühholoog, kellel on endal kõigepealt abi vaja? Või luuletaja, kes peab postiljonina töötama vaid leiva lauale saamiseks? Või androgüünseina mõjuvad kohtutäiturid, kellel on piiramatu võim? Igatahes hakkab Emmast selles kambas siiralt kahju.

Kahjuks pidi Emma tunnistama, et kirg on üürike ja kiired võidud ei olegi nii magusad. Ärakasutatuna tehtut ja olnut kirjeldades polnud järel kübetki sellest naisest, kes oli kogu aeg kõike maiset põlastanud. Ja lausa hämmastav, kuidas mängivad selles lavastuses kostüümid. Valge ja sädeleva kõrval on hallid ilmetud paksud kapuutsiga joped.

Mari Abeli osa on niivõrd kandev, et kõik ülejäänud jäävad vaid episoodilisteks toetavateks kõrvaltegelasteks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar