kolmapäev, 6. mai 2009

"Tee" sümboliseerib kirjeldamatut elutahet

Olen avastanud end korduvalt juurdlemas selle üle, kust on inimesed pärinud elujanu, elutahte, elujõu, mis sunnib vastu pidama ja edasi elama ka kõige karmimates tingimustes, taluma talumatut piinamist, kannatama nälga jne? Tihtipeale on ju võimalus alla anda, st lastagi end surnuks peksta, tappa end ise ära ... Aga inimene elab üle. Elab edasi. Inimene ei anna alla. Alla ei tohi anda!

Lugesin öösel läbi Cormac McCarthy "Tee". Ma ei ole McCarthylt midagi muud varem lugenud ja tegelikult ei olnud isegi süvenenud, et alles aasta tagasi parima filmi Oscari võitnud "Ei ole maad vanadele meestele" aluseks on ka sama kirjaniku romaan. Igatahes "Tee" lugemise ajal mõtlesin, et meenutab kangesti William Faulknerit. Raamatu järelsõnas oligi kirjas, et McCarthy stiil on Faulkneri omaga väga sarnane, aga "Tee" olevat kõige vähem sarnane. No kui ma isegi selle raamatu puhul Faulkneri "lähedust" tundsin, siis mis need teised veel olla võivad?

"Tee" sisu on tegelikult väga absurdne ja ääretult masendav: kümme aastat tagasi hävinud maailm, kus midagi ei kasva, kõik on välja surnud. Välja arvatud üksikud inimesed, kes vahendeid ja viise valimata võitlevad elu eest. See on mehe ja tema kümneaastase poja rännak. Selle lapse elus ei ole mitte midagi muud olnud peale teelolemise. Nad on teel lõunasse. Räpased, näljased, pidevas võitluses külmaga. Aga nad ei kaota lootust, et kunagi sünnib maailm uuesti. Alla ei tohi anda!

"Teed" on tõlgendatud väga erinevalt, alates viidetest keskkonnaprobleemidele, aga autor ise on rõhutanud eelkõige just lihtsalt teel olemist. Hoolimata ängistavast masendusest, kirjeldustest, mis jäävadki vist kummitama, tajusin minagi seda raamatut eelkõige kui elutee kirjeldust. Elu oma raskusega, paremate ja halvemate päevadega, imedega, haigustega ja lootusega parema ja õnnelikuma tuleviku nimel. Omaette liin on ka lastel: poiss tahab kõiki lapsi aidata, endaga kaasa võtta, jääb muretsema kohatud inimeste saatuse pärast; ja päris lõpus ... Kümme aastat pärast katastroofi on maailmas veel üks rase naine. Elu PEAB ju edasi minema!

Hoolimata lühikestest lausetest ja veidi päevikut meenutavast stiilist, hämmastas mind ikkagi tohutult detailirohkus ja -täpsus, kuidas McCarthy kirjeldas majade, laeva jne läbituustimist.

Suur raamat!

Cormac McCarthy sai "Tee" eest 2007. aastal Pulitzeri preemia ja Kersti Unt sai selle raamatu eestindamise eest 2008. aastal Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtasutuse aastapreemia. Ei tea, mis mul viga on, aga mulle ei istu Kersti Undi tõlked. Mitte et ta poleks tunnustust väärt, aga mitmed asjad tundusid siin tõlkes ebaloomulikud ja konarlikult edasi antud. Marek kirjutab oma blogis: "Road'i oleks tõenäoliselt võimatu lugeda (seal on palju kohti, mis jäävad kummitama, muuhulgas lõik, kus mees ja laps leiavad lõkkes küpsetatud imiku... ja paljud mehe ning poisi vestlused, näiteks), kui romaan poleks kirja pandud väga ilusas ja poeetilises keeles." Võib-olla eestikeelses tõlkes ongi poeetilisust puudu?

Tänavu aasta lõpus peaks valmima ka film.

2 kommentaari:

  1. Kusjuures minule tundus just liiga masendav... jätsin pooleli.

    VastaKustuta
  2. Hanya di WWW.BOLAVITA.FUN Agen Judi Online yang menyediakan jasa pasang taruhan Bola Terlengkap di Indonesia !

    Bursa Pasaran bola tersedia dengan berbagai variasi seperti S-B-O-B-E-T, M-A-X-B-E-T, C-B-E-T !

    Transaksi 24 Jam Online Tanpa Libur ! Daftarkan diri kamu sekarang juga !

    Hubungi Cs kami yang bertugas :
    WA : +62812-2222-995
    Line : cs_bolavita
    WeChat : BOLAITA
    BBM : BOLAVITA

    Aplikasi Live Chat Playstore / App Store : BOLAVITA Sabung Ayam

    VastaKustuta