Reede, 29. jaanuar 2010

Naer läbi pisarate

Elulooraamatuid ilmub Eestis praegu üle mõistuse palju. Ma ei tee mitte midagi selleks, et neid ilmtingimata lugeda. Keegi pakub juba läbi loetud raamatut lugemiseks vms. Niisamuti sattus täiesti juhuslikult mu lugemislauale ka Eino Baskini "Eino Baskin. Naer läbi pisarate". Kunagi olevat Eino Baskin rääkinud mõttest teha saatesari vanade armastatud näitlejatega, kes kõneleks oma elust ja meenutaks möödunud aegu. Ta olevat pakkunud rääkijatena välja ennast, oma eksabikaasat Ita Everit, ka Kaljo Kiisk oli sel ajal veel elus. Toimetajal oli olnud ettepaneku kohta vaid üks küsimus: “Keda see kotib?” Ja sinna see jutt jäi. Sellise proloogiga algabki see mahukas ja faktiküllane, üle pika aja selline elulooraamat, mis ei mõju lihtsalt nagu pildikesi ..., vaid mis on raamat inimesest, kes on sellist teost väärt.

Mina ei kuulu tegelikult selle põlvkonna hulka, kes Baskinit tema hiilgeaegadest mäletab või vähemasti jumaldab. Olen küll näinud teda kunagi "Reklaamiklubis", aga minu mälestused ulatuvad kuni selle ajani, kui ta pärast pikka haigust taas avalikkuse ette tuli. Tore oli tõdeda, et seda raamatut oli huvitav lugeda. Tõesti oli huvitav lugeda Eesti Vabariigi esimesest perioodist selle inimese silmade läbi, kelle mälestustes oli see aeg armas lapsepõlveaeg. Mulle kui mittekaasaegsele ei öelnud esialgu pealkiri "Naer läbi pisarate" midagi. Meenus hoopis uuest ajast Sulliwani "Läbi pisarate naer". Kusagil raamatulehekülgedel selgus, et "Naer läbi pisarate" olevat olnud ühe estraadikava pealkiri.

Märkimisväärne on lugedes tekkiv tunne, et teksti on Eino Baskin ilmselt lause lause haaval diktofoni rääkinud ja hiljem on see sealt maha kirjutatud. See ei ole lihtsalt arvutiklahvide alt välja pigistatud tekst. Rõhuasetused ja tempo on lausa võluva täpsusega paigas, täpselt nii, nagu võiks Baskin sellest kõnealuses televisiooni jutusaates rääkida, või nii, nagu räägib inimene, kes on harjunud publikuga suhtlema.

Seda raamatut on reklaamitud kui paljastavat teost, s.t esmakordselt räägitavat asjust, millest varem avalikkuses juttu pole olnud. Mu meelest on selline rõhuasetus liiga tinglik. Vähemalt raamatu põhjal tundub Baskini elu olevat üsna tavalist rada mööda kulgenud andeka loomeinimese elu nõukogude ajal. Teda eristab teistest ehk see, et ta ei ole pruukinud eriti alkoholi. See-eest jäävad topeltkõvasti kõlama naissuhted ja nendega kaasnev. Iga sedaviisi, et tarvitseb ainult sõrmenipsu teha, kui ... Seikadest Georg Otsaga lugedes meenus kangesti film "Georg".

Veel kord, see raamat on selline mõnus "tellis", mis on tõepoolest kaanest kaaneni tihedat teksti täis ja avab andeka inimese elu päris mõnusa nurga alt vaadatuna. Seda nurka hoidvat joont on terve raamatu vältel säilitatud ja vaid viimastel lehekülgedel vastatakse justkui küsimuste-vastuste voorus sagedamini esitatavatele küsimustele, sedagi ikka jutuvormis.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar