Ruitlase "Naine"

Hea raamat on kergesti loetav, haarab alates esimesest leheküljest kaasa ja kõneleb teemal, mille kohta tahaks lugejana ka midagi arvata või mis on eluline. Nendele kõigile kriteeriumidele Olavi Ruitlase "Naine" kahtlemata vastab. Pealegi on see raamat kirjutatud mõnusalt lihtsas blogilikus stiilis, lühikeste, lakooniliste lausetega ja lihtsate sõnadega. Tekst jääb imehästi meelde. Avastasin, et võisin sisuliselt kogu peatükki pärast lugemist sõna-sõnalt peast tsiteerida.

Jubedalt häiris kohe, kui raamatut esimest korda nägin, et "nimed" olid paksus kirjas kirjutatud. Täpselt nagu Kroonikas või Eesti Ekspressis. Tasapisi harjusin, ja lõpuks enam niiväga häiriv polnudki.

Ruitlasest on selle raamatu ilmumise tõttu viimasel ajal väga palju räägitud ja ta ise on ka palju rääkida saanud. Nii ta siis ongi öelnud, et "Naine" on meestekas, täitvat tühimiku, mis Eesti kirjandusmaastikul praegu on. Ei vaidle vastu. Muidugi satuvad seda lugema ka naised, nagu näiteks mina. Kokkuvõttes kehitasin õlgu. Ei olnud halb. Aga nii hea ka ei olnud, et peaks nädalate viisi raamatupoodide müügiedetabeleis troonima. Soovitaksin, kui keegi küsiks nõu hea raamatu kohta, mida lugeda rannas, lennukis vms. Elulisust on piisavalt palju ja kindlasti tunneb igaüks ära selles loos kas natuke ennast või leiab oma tutvusringkonnast "nimede" taha sobivad pärisnimed.

Autor ei anna mitte millegagi mõista, et kõik naised on ühesugused. Mehel oli kogemusi väga erinevate naistega. Ülimalt äärmuslikust halvast Naisest kuni Väikese Naiseni, kelles ei olnud justkui midagi halba. Õige ta muidugi on, et meestel on pahatihti väga vähe võimalusi ennast kaitsta ja (abi)elu võib muutuda tõeliseks põrguks. Ometi ei saanud ma sellest raamatust teada midagi uut. Ja kuna ma seda ühe soojaga läbi lugeda ei jõudnud või ei saanud, siis uuesti kättevõtmisel mõtlesin, et loen läbi eelkõige sellepärast, et tekst on vaimukas ja eluline, vint on parajalt üle keeratud, aga ma olen seda lugu vist juba lugenud, näinud.