Eile õhtul oli ETVs jälle teatriõhtu ja lavastuseks oli "Onu Vanja". Jah, Ugala teatri Olustvere lossis mängitud "Onu Vanja". Ugala teater oli pikka aega mu jaoks Tšehhovi teater, sest kohe "Onu Vanja" järel meenuvad sellised lavastused nagu "Jalta-mäng" ja "Kolm klaasikest kirsiviina". Viimasest on eriti eredalt meeles, kuidas ma noore ja rumalana kogu etenduse aja vapralt erinevaid alkohoolseid jooke alates kirsiviinast manustades oma väljakannatamatu peavaluga võitlesin. :) Muidugi aitas lõpuks ikkagi alles hotelli vastuvõtulauast küsitud peavalutablett.
"Onu Vanja" 100. etenduse puhul kirjutati Õhtulehes: ""Välja müüdud" on sõnapaar, millega see lavastus on stabiilses abielus. Nagu ka kuuma tee, pelmeenide ja vene romanssidega." No tõesti! Mäletan eredalt, kui keeruline oli sellele lavastusele pileteid saada. Vist oli lausa nii, et pileteid jagati inimese kohta väga piiratud arvul ja tegelikult oli lavastus vähemalt pool aastat ette välja müüdud. Selle puhul oli mingi veidi ebatavaline süsteem, teater pani ise järjekorda ja pakkus kuupäeva välja. Aga võib-olla mäletan valesti. Vaheajal esitasid Jaana Kukk ja Peeter Konovalov vene romansse. Ka oli 2002. aasta sügisel esietendunud lavastuse teatrimajaväline mängupaik tollal veel üsna ebaharilik, kuigi mõisades üht-teist siis juba oli mängitud. Näiteks Draamateatri "Aristokraate" mängiti Keila-Joal.
Telekas vaheajal romansse ei lauldud, aga sõna otseses mõttes imetlesin Olustvere lossi. Tundsin isegi ära selle koha, kui keset esimest vaatust pidi publik liikuma ühest ruumist teise.
Maria Soomets ja Karol Kuntsel said selles lavastuses tuule tiibadesse. Põhiline on ikkagi see, et Tšehhovi näidenditest tuleb kõige selgemal moel esile vene hing. Armastan Tšehhovi tekste, sest nende pealtnäha lihtsates dialoogides ja stseenides on nii palju keerulist. Elu ongi keeruline. Nii hea on mõelda, et eesti teatrites ikka ja jälle Tšehhovit lavastatakse. Aga ilma vist ei saakski teatrit teha?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar