Wojciech Tomczyki "Nürnberg" on kahtlemata väga hea näidend. Üks paremaid nüüdisdramaturgia näiteid, millega viimasel ajal kokku olen puutunud. Ootamatute pööretega, faktirohke ja mitmekihiline. Ma natukene küll enne kartsin, et tegemist on liiga poliitilise tükiga, aga VAT Teatri lavastuses on tänapäevalisust ja elulisust küll ja enamgi veel. Võib-olla on sisu lihtsam jälgida ja kaasa mõelda siis, kui kogemus nõukogude ajast on tagataskus olemas, sest tekst on tihe ja ega me Poola ajaloost vist väga palju ei tea.
VAT Teatri "Nürnbergi" lavastus hakkab rääkima kohe, kui noor ajakirjanik siseneb endise vastuluure polkovniku korterisse. Külalisele on see täiesti võõras ala, võõrustaja on siin peremees, tunneb ja teab iga pisimatki detaili. Pealegi hakkab kõikvõimalikke vidinaid järjest erinevatest peidukohtadest välja ilmuma ... Niisamuti on ajakirjanikule kõigest hoolimata üsna võõras teema, mida ta uurida üritab, peremees hakkab esimesest silmapilgust olukorda kontrollima. Lisaks veel kohmetus, mis kaasneb vana ja noore inimese kokkusaamisega. Need meeleolud laotatakse täpse lavastuse tempoga vaataja ette.
Polkovnik on enne kohtumist otsustanud, et räägib ajakirjanikku huvitava teema asemel hoopis oma elust. Tegelikult tähendab see, et ta räägib noore naisajakirjaniku elust (selle isast ja nendevahelistest seostest). Just siis, kui naine arvab, et ta on aru saanud, et polkovnik ootab, et ta teeks politseile avalduse, otsustab naine lahkuda, sest pealekaebamine on tema põhimõtetevastane. Polkovnik käib järgmise käigu: toobki mängu noore ajakirjaniku isa.
Teiseks vaatuseks on lavapaar teineteist sinatama hakanud. Tundub, et "malemängu" tulemus on selge. Aga ainult tundub.
"Nürnberg" kirjeldab kohati liigagi detailitäpselt nõukogude aega, aga pigem just seda, et "iga juht valib oma meeskoona" või et "tähtsaimad otsused langetatakse ikka kuluaarides".
Aarne Ükskülas on olemas kõik, mis võimaldab sellest näidendist ühe süsteemi toimimise mehhanismi lahti seletada. Tiina Rebase episoodiline polkovniku naine meenutas kogu oma hiilguses ja viletsuses polkovnikuprouat. Katariina Lauk oli ülimalt loomulik stseenides, kus ta üritas end kehtestada, öeldes näiteks, et "nii mel ju leppisime kokku".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar