Pühapäev, 12. aprill 2009

Hecuba pärast ...

Hecuba pärast ... otsisime õhtul enne etendust kohta, kus klaasike veini juua ja mõned ülearused minutid surnuks lüüa. Ma ei saa siiamaani aru, kus ma elanud olen, aga vinoteek Negossiant oli seni avastamata. Ja karta on, et edaspidi võib mind sealt teinekordki enne Linnateatri etendust leida. Asub see koht praktiliselt Linnateatri vastas üle tee. Aukartust äratava veinivalikuga koht Eestis - eriti pärast seda, kui oled supermarketist korraliku Prantsuse veini leidmisega järjekordselt orki lennanud.

Umbes üheksa aastat tagasi püüdis Jaanus Rohumaa Eesti Päevalehes teatripäeva eel selgitada, miks inimesed teatris töötavad, ja põhjendas seda just nii: "Hecuba pärast." Ajad olid veidi teised, sest kui näiteks praegu mõelda, et umbes aasta tagasi oli peaaegu võimatu mis tahes etendusele pileteid hankida. Nüüd võib-olla nii hull enam asi ei ole. Tegelikult ma ei usu, et Linnateatri näitlejatel "Hecuba pärast" lavastama hakates või lavastades oli peas selliseid kahtlusi nagu Rohumaa vihjatud ajakirjanikul, aga mõtlemisainet andis see tükk mulle küll. Nii tuttavad on elust need olukorrad, kus keegi ütleb, kutsume mõne näitleja, küll ta asja ära teeb. Sealsamas kõrval on üks konkreetne rass inimesi, nimelt piletikontrolörid, kelle ametijuhend näeb ette, et igasugune loominguline vabadus puudub.

See piletikontrolör sõidabki sinust üle. Kusjuures, Lääne-Euroopas sellist piletikontrolöri tüüpi ei ole. Nii et Moskva-ainelisusele ja venemeelsele koolitusele viitamine on igati asjakohane.

Lavastuse esimeses vaatuses jäi kirss tordi pealt puudu. Kui sinna oleks veel lisatud mõni seik näiteks tarkvaraarendajate elust, oleks saanud sellise supi, et publik poleks vaheajal saalist lahkunudki - läbematusest järgmist vaatust ootama jäädes. :) Teisisõnu, raske on täita kliendi soove, kui klient ise ka ei tea, mida saada tahab.

"Hecuba pärast" garanteerib teatrielamuse. Ma ei saanud enam lõpus aru, kas tuleb nutta või naerda. Hakkasin kontrollimatult nutma. Tegelikult jäin kontrollimatult naerma. Ei taha mitte ühtegi näitlejat esile tõsta. Tõesti ei taha. "Hecuba pärast" on meeskonnatöö selle kõige ilusamas tähenduses. Ja ma ei taha ka ühtegi stseeni eraldi nimetada. Loodan ainult, et kui see lavastus kunagi salvestatakse, siis ikka terviklikult, mitte nii nagu "Armastus kolme apelsini vastu", millest näidatakse vaid parimaid palasid. Suur-suur aitäh kõigile, ka taustajõududele! See on üks neist lavastustest, mida vaatan kindlasti vähemalt üks kord veel.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar