Kolmas järjestikune õhtu teatris ja nüüd on küll puhata vaja! Tartu Uue Teatri "Elud" mõjus nii, et ega ma päris kindel pole, kas laupäevaks päriselt taastungi. Enam kui kolmetunnine etendus mõjus lõpuks lausa füüsiliselt väsitavalt. Heas mõttes. Kuigi nii on selle teema puhul imelik öelda.
Lavastuse/etenduse ainulaadsus on kindlasti enne etendust sõlmitav konfidentsiaalsusleping, mis keelab rääkimast sellest, mida laval räägiti. Harukordne on selline dokumentaalne elulugudel põhinev žanrgi. Merle Karusoo lavastused meenusid, aga Keil oli lisaks otsustanud põimida lavastusse ka näitlejate endi elulooseiku. Pean tunnistama, et see andis palju juurde, tõi teema palju lähemale. Mõelda, kõik need inimesed, kelle elulugusid laval räägiti, on ju tegelikult meie ümber. Keegi meie hulgast, võib-olla elab neist mõni kõrvalkorteris või on mõni neist mu kolleeg.
Mõnes mõttes on ju prostitutsiooniga tegelema hakkamine nagu iga teise tee valimine. Sellise valiku tegemise algpõhjus on minu meelest madal enesehinnang, mille tekkimise alused võivad olla väga erinevad.
Lavastus oli tehtud väga lihtsate vahenditega ja seda loomulikum kõik näis. Muusikaline kujundus väärib ainult kiidusõnu. Ja kui näitlejatest rääkida, siis Jekaterina Novosjolova meeldis mulle juba siis, kui teda esimest korda laval nägin. Aga ta on veelgi paremaks muutunud! Tema mäng ja olek mõjuvad nii loomulikuna. Elina Pähklimägi suhtes mul seni arvamus puudus, aga ka tema on väga-väga hea. Täitsa kahju, et nad mõlemad on vaid vabakutselised. Üldse, nende lennu lõpetanutel ju eriti teatritesse minemise või pääsemisega ei vedanud.
Ma ei ole küll ühtki teist Tartu Uue Teatri lavastust näinud, aga karta on, et kui nad samas vaimus jätkavad, astutakse Vanemuisele draamažanris ikka ülikõvasti kandadele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar