"360" võib liigitada nende filmide hulka, kus teeb kaasa rida häid ja väga häid näitlejaid, aga sisu on nii tänapäevane või igapäevane, et ei oska esiotsa eriti midagi arvata. Ometi tunneb vaataja sellises filmis üsna kergesti ära kas iseennast või kellegi teise ja nõndaviisi siin ja praegu (kõver)peegliga vastamisi panek raputab.
"360" on tänapäeva elu ja armastuse kaleidoskoopiline peegeldus. Maailmas, kus tööasjus reisijail möödub palju aega lennukis või hotellitoas, ja neil, kes nii palju ei reisi, möödub ikkagi palju aega mõnes suurlinnas metrooga hommikul tööle ja õhtul koju kulgedes või mingil muul põhjusel ühest punktist teise kulgedes. Kõik on arvestataval määral mobiiltelefonist või praeguseks juba nutitelefonist sõltuvuses. Hiljuti kogesin, et lennujaamas, kus ma päris sageli ümberistumiseks peatun, on nüüd WiFi piiramatult tasuta kättesaadav. Nii mugav! Ühtlasi räägib see aga veel ühest võimalusest elada oma elu kus tahes. Niikuinii on suur osa elust arvutis ja internetis. Ja lisab samas elu hammasrattale veelgi enam kiirust. Aeg-ajalt tahaks maakera peatada ja maha minna.
Film koosneb episoodilistest lugudest erinevate inimeste elust. Osa neist on sellel karussellil alles algajad, osa juba vanad kalad, osa leppinud, osa uskmatud, osa siirad, osa valelikud. Tavalised inimesed. Liigne tavalisus määrab võib-olla, et mõne aja pärast pole "360-st" mitte midagi enam meeles, aga praegu pole põhjust kurta, sest kuigi kõverpeegilisse on ennegi vaadata tulnud, on see ometigi päris tore kõrvalpilk.
Liialdan, aga tinglikult on see ka film elu võimalikkusest Maal 21. sajandil. Nagu selgub, on küll võimalik. Väga värvikalt pealegi. Vahepeal ennustatud lõpp läks ka mööda, või noh ... karussell tegi ringi ära ja läks jälle uuele ringile. Kuidas näevad ja mida otsivad või vajavad praegused hästi noored inimesed? Kes teab ... Just lugesin artiklit sellest, kuidas noored töötajad muudavad täielikult tööd puudutavaid suhtumisi. Nii paljud asjad muutuvad peadpööritava kiirusega. Nagu filmiski, on vastuseid väga raske anda ja nende otsimiseks on üha vähem aega. Lihtsalt pöörled selle pöörase tempoga kaasa ja ega ju suurt midagi viga polegi.
Natuke teistmoodi filmi, aga isiklik ja lihtne püüd mõtestada, kuhu me teel oleme, miks meil üldse on keegi, kui meil tema või nende jaoks eriti aega ei jagu. Moraalireeglid on ammu muutunud, aga näib, et neid pole kellelgi aega sõnastada või korrastada. Aa, mõned väga head näitlejatööd ka ikka ju olid!
pühapäev, 13. jaanuar 2013
Polanski "Klaverimängija"
Kümme aastat tagasi võitis Roman Polanski "Klaverimängija" (The Pianist) kolm Oscarit. Vaatasin seda filmi hiljuti poolkogemata, aga nii hea oli, et kaks ja pool tundi oli kogu aeg pinge väga suur. Juhtus nii, et "Klaverimängija" oli järjekorras teine film, kus võtmeosa oli pianistil (vrd Haneke "Armastus"). Ma polnud üldse nii pika filmi vaatamisega arvestanud, kuid kahtlemata klassifitseerus kogu "Klaverimängijale" pühendatud aeg kvaliteetajaks. Ja mis veelgi huvitavam - kümne aastaga ei ole tegelikult filminduses midagi muutunud, sest ka praegu oleks "Klaverimängija" tõenäoline Oscarite nominent ja laureaat. Täiesti arvestatav konkurent "Armastusele". Hoolimata sellest, et juudi temaatika Teise maailmasõja kontekstis ei ole praegu filminduses nii aktuaalne.
Tegelikult ei teadnud ma selle filmi sisust ega taustast enne midagi. Adrien Brody klaverimängija rollis oli ühest küljest võluv ja väga tõetruu, teisest küljest aga näitas täielikult mitte ainult enda troostitust, vaid kogu ajastu ja olukorra lootusetust. Juutide kohtlemise temaatika kõrval kajastus justkui muu seas sõjaaegsete meeleolude muutus, inimeste ja riikide sõjast väsimine. Saksa ohvitseri käitumine sõja lõpus oli selle ilmekaim näide. Ellujäämiseks oli tõepoolest ainult üks võimalus - õnn, mis püsis inimestel, kes olid valmis kuidagi aitama, riskides ise samamoodi eluga. Sõjas ei ole ju vahet, kummal pool või kes sa oled.
See on ühe perekonna, ühe rahva, aga võib-olla ka ühe aja inimeste saatuse lugu. Arvasin, et olen selle aja lugudest natuke väsinud ja tüdinud, sest uut ja ennekuulmatut on enamasti võimatu teada saada, ka isiklik tõlgendusvõime on sellisele tasemele arenenud, et ma enam pigem ei imesta millegi üle ja kaldun arvama, et mis tahes belletristlikud või kinematograafilised versioonid on enamasti pehmemad kui päriselus aset leidnud sündmused. Polanski film oli aga vägagi üllatav, mõjus oma sünguses, realistlikkuses ja eheduses peaaegu nii, et raske oli kujutleda, et tegelikkuses võinuks miski veel hullem olla.
Kuni lõpukaadriteni. Miskipärast pettusin tsipa, kui selgus, et filmi aluseks on peategelase mälestused. Kahtlemata on tegemist väärt alusmaterjaliga, aga see fakt muutis filmi mu jaoks liiga ühe inimese positsioonilt vaadatavaks. Usun, et Polanski analüüsis neid mälestusi, redigeeris stsenaariumi jne, aga mina mõtlesin, et see on jälle lihtsalt üks lugu paljudest. Siis ma ei suutnud enam üldistada. Või oli mitmetunnine film hakanud vastuvõtuvõimele nõnda tugevat mõju avaldama, et tekkis alateadlik soov ära minna? Tjah, aga "Klaverimängijat" peab nägema!
Tegelikult ei teadnud ma selle filmi sisust ega taustast enne midagi. Adrien Brody klaverimängija rollis oli ühest küljest võluv ja väga tõetruu, teisest küljest aga näitas täielikult mitte ainult enda troostitust, vaid kogu ajastu ja olukorra lootusetust. Juutide kohtlemise temaatika kõrval kajastus justkui muu seas sõjaaegsete meeleolude muutus, inimeste ja riikide sõjast väsimine. Saksa ohvitseri käitumine sõja lõpus oli selle ilmekaim näide. Ellujäämiseks oli tõepoolest ainult üks võimalus - õnn, mis püsis inimestel, kes olid valmis kuidagi aitama, riskides ise samamoodi eluga. Sõjas ei ole ju vahet, kummal pool või kes sa oled.
See on ühe perekonna, ühe rahva, aga võib-olla ka ühe aja inimeste saatuse lugu. Arvasin, et olen selle aja lugudest natuke väsinud ja tüdinud, sest uut ja ennekuulmatut on enamasti võimatu teada saada, ka isiklik tõlgendusvõime on sellisele tasemele arenenud, et ma enam pigem ei imesta millegi üle ja kaldun arvama, et mis tahes belletristlikud või kinematograafilised versioonid on enamasti pehmemad kui päriselus aset leidnud sündmused. Polanski film oli aga vägagi üllatav, mõjus oma sünguses, realistlikkuses ja eheduses peaaegu nii, et raske oli kujutleda, et tegelikkuses võinuks miski veel hullem olla.
Kuni lõpukaadriteni. Miskipärast pettusin tsipa, kui selgus, et filmi aluseks on peategelase mälestused. Kahtlemata on tegemist väärt alusmaterjaliga, aga see fakt muutis filmi mu jaoks liiga ühe inimese positsioonilt vaadatavaks. Usun, et Polanski analüüsis neid mälestusi, redigeeris stsenaariumi jne, aga mina mõtlesin, et see on jälle lihtsalt üks lugu paljudest. Siis ma ei suutnud enam üldistada. Või oli mitmetunnine film hakanud vastuvõtuvõimele nõnda tugevat mõju avaldama, et tekkis alateadlik soov ära minna? Tjah, aga "Klaverimängijat" peab nägema!
laupäev, 5. jaanuar 2013
"Armastus" ehk Euroopa parim film 2012
Artise kodulehel tutvustatakse Haneke "Armastust" (Amour) vastuolulise lausega: "Peenetundeline, kuid tohutu jõuga film, mis võib küll pisarateni liigutada, kuid on ühtlasi ääretult intelligentne ja aus draama teemal, millest enamik meist ei taha mõeldagi, veel vähem seda ekraanil näha." Ma ei tea, kas seda lauset kasutatakse kõikjal "Armastust" tutvustades või algab sisututvustus ainult sellel saidil nii. Polegi oluline. Jäin lihtsalt mõtlema, et kas lugeja jaoks kerkib esile lause esimene või viimane pool? Haneke on ilmselt režissöör, kelle nimi "maksab", ja potentsiaalne vaataja lähtub varasemast kokkupuutest Haneke loominguga. Alates "Valgest paelast" ei jäta mina vist küll ühtegi Haneke filmi vahele.
"Armastuse" põhiteema on vanadus. Mulle tundub, et teema, "millest enamik meist ei taha mõeldagi, veel vähem seda ekraanil näha", ei ole niivõrd mitte lihtsalt armastus või vanadus, vaid arvatavasti igaühe jaoks mingil määral tuttavlik olukord tervikuna, kui kedagi lähedastest tabab dementsus, abitus. Ja sellega paratamatult kaasnev iseennast tabav abitus, lootusetus, tundmatu uue olukorraga leppimise agoonia. Kuni ühe käsitluseni välja, mis seab õnneliku lõpu võimaluse kahtluse alla. Neid asju on vist üldse vähe, mille lõpp saab olla õnnelik.
Kokkuvõtlikult räägib Haneke film kahest endisest muusikaõpetajast, vanainimesest, kellel on seljataga aastakümnetepikkune kooselu. Film algab noore pianisti kontserdiga, pärast mida naaseb vanapaar koju ja avastab, et korterisse on vahepeal püütud sisse murda. Märgiline miski poeb salaja rahulikku argipäeva sisse ja järgmises kaadris on juba hommik söögilaua taga, kus Anne'i (Emmanuelle Riva) tabab tõsine haigushoog. Edasi liigub kõik ainult halvemuse poole. Georges (Jean-Luis Trintignant) täidab armastusest jõudu saades naisele antud lubadust mitte kunagi naist haiglasse saata. Puht tehniliselt võttes lisab filmile tohutut väärtust kahe peategelase suurepärane partneritunnetus.
Elu haprus kummitab peaaegu kogu filmi vältel - kogu aeg on hirm, et aga mis siis saab, kui mehega midagi juhtub või kui ta sureb. Harva külastab vanemaid ka tütar, aga nooremal inimesel on sellise olukorraga veelgi raskem leppida. Ta suudab vaid nutta ja vihastada vaheldumisi, väljendades nõndaviisi oma jõuetust. Peale vee kui läbiva sümboli juhib sündmuste käiku ka muusika. Vanapaar külastas filmi alguses Alexandre Tharaud' kontserti ja hiljem külastab pianist neid kodus. Mõlemale korrale järgnevad Anne'i jaoks tuntavad muutused halvenemise suunas. See on nagu hüvastijätt oma teise suure armastusega - muusikaga. Sümbolistlikkusest hoolimata on "Armastuse" lõpp mitte ainult ootamatu, vaid ka šokeeriv.
"Armastus" ei väärigi vähemat kui kuldseid palmioksi Cannes'ist ja Euroopa parima filmi tiitlit. Elu viimase peatüki kirjeldamiseks on praeguse seisuga raske paremat alternatiivi leida. Täiuslik! Ja seda ei peaks vältima. Ei saagi.
"Armastuse" põhiteema on vanadus. Mulle tundub, et teema, "millest enamik meist ei taha mõeldagi, veel vähem seda ekraanil näha", ei ole niivõrd mitte lihtsalt armastus või vanadus, vaid arvatavasti igaühe jaoks mingil määral tuttavlik olukord tervikuna, kui kedagi lähedastest tabab dementsus, abitus. Ja sellega paratamatult kaasnev iseennast tabav abitus, lootusetus, tundmatu uue olukorraga leppimise agoonia. Kuni ühe käsitluseni välja, mis seab õnneliku lõpu võimaluse kahtluse alla. Neid asju on vist üldse vähe, mille lõpp saab olla õnnelik.
Kokkuvõtlikult räägib Haneke film kahest endisest muusikaõpetajast, vanainimesest, kellel on seljataga aastakümnetepikkune kooselu. Film algab noore pianisti kontserdiga, pärast mida naaseb vanapaar koju ja avastab, et korterisse on vahepeal püütud sisse murda. Märgiline miski poeb salaja rahulikku argipäeva sisse ja järgmises kaadris on juba hommik söögilaua taga, kus Anne'i (Emmanuelle Riva) tabab tõsine haigushoog. Edasi liigub kõik ainult halvemuse poole. Georges (Jean-Luis Trintignant) täidab armastusest jõudu saades naisele antud lubadust mitte kunagi naist haiglasse saata. Puht tehniliselt võttes lisab filmile tohutut väärtust kahe peategelase suurepärane partneritunnetus.
Elu haprus kummitab peaaegu kogu filmi vältel - kogu aeg on hirm, et aga mis siis saab, kui mehega midagi juhtub või kui ta sureb. Harva külastab vanemaid ka tütar, aga nooremal inimesel on sellise olukorraga veelgi raskem leppida. Ta suudab vaid nutta ja vihastada vaheldumisi, väljendades nõndaviisi oma jõuetust. Peale vee kui läbiva sümboli juhib sündmuste käiku ka muusika. Vanapaar külastas filmi alguses Alexandre Tharaud' kontserti ja hiljem külastab pianist neid kodus. Mõlemale korrale järgnevad Anne'i jaoks tuntavad muutused halvenemise suunas. See on nagu hüvastijätt oma teise suure armastusega - muusikaga. Sümbolistlikkusest hoolimata on "Armastuse" lõpp mitte ainult ootamatu, vaid ka šokeeriv.
"Armastus" ei väärigi vähemat kui kuldseid palmioksi Cannes'ist ja Euroopa parima filmi tiitlit. Elu viimase peatüki kirjeldamiseks on praeguse seisuga raske paremat alternatiivi leida. Täiuslik! Ja seda ei peaks vältima. Ei saagi.
teisipäev, 1. jaanuar 2013
Enne päikesetõusu ehk "Before Sunrise"
Kellel selle (!) aasta jõuluaja veetmiseks veel häid mõtteid pole, neil soovitan külastada piduehtes Viini. Estonian Air sinna siis vist enam otse ei lenda, kui üldse kuhugi lendab, aga ... jõuluehtes Viin on imeilus ja mu mälestused sellest kuu aega tagasi toimunud lühikesest reisist ikka värsked. Nagu kõik oleks juhtunud alles eile. Figlmülleris maitsesime tõelist Viini šnitslit, kogemata kombel sattusime Viini vanimasse kohvikusse. Armastus käib ju kõhu kaudu. Ootamatult kohtasime ka pandasid. Ainult muusikaelamuse valimisega panime pisut-pisut puusse, aga kontserdile saamise lugu ja kontserdipaik olid ikkagi väga-väga toredad. Tänu Lugemislaua blogile nägime ära ka suurepärase Klimti sünniaastapäevale pühendatud näituse Belvedere lossis.
Ja kui ma siis paari sõbraga pärast oma reisimuljeid jagasin, küsisid need nagu ühest suust, et kas ma olen näinud filmi "Enne päikesetõusu" (Before Sunrise)? Armumine paistis vist välja. Eelnev on niisiis taustalugu, kuidas ma selle filmini jõudsin.
Richard Linklateri film räägib sellest, kuidas kaks noort - Jesse (Ethan Hawke) ja Celine (Julie Delpy) - juhuslikult rongis kohtuvad ja äkkotsuse ajel öö Viinis veedavad. See on ehe armastusfilm, aga hästi päris, mitte lihtne mesimagus, nõretav hea lõpuga lugu. Kaks noort jalutavad linnas ringi ja räägivad. Lihtsalt räägivad. Klassitsistlik Austria pealinn mõjub romantiliselt ja armastusega kaasnevad imed: tänavaluuletajad ärkavad ellu, mustlasnaised ennustavad ja baarist antakse pudel veini ausõna eest. Siis saabub hommik ja üks peab istuma uuesti rongi, teine lennukisse. Kuidas ei tahaks, aga otsuseid ja valikuid tehakse sageli mingil seletamatul viisil. Öö saab läbi, seiklus niisamuti, kuigi võinuks seekord pigem jätkuda.
Filmi tegevus toimub suvel ja nagu filmides ikka on isegi turistidest pungil Viinis tänavad tühjad. Kogu maailm vaid kahe noore inimese oma. Olen üha enam mõelnud, et sellistes kohtades peab tänapäeval käima siis, kui ei ole turismitipphooaeg. Sageli ilmneb küll, et osa huvipakkuvaid kohti pole lahti või peab külma ja tuule eest pidevalt varju ja sooja otsima, aga tänavaluuletajaid on võimalik nüüd vist kohata küll ainult hooajavälisel ajal. Enne päikesetõusu.
Ja kui ma siis paari sõbraga pärast oma reisimuljeid jagasin, küsisid need nagu ühest suust, et kas ma olen näinud filmi "Enne päikesetõusu" (Before Sunrise)? Armumine paistis vist välja. Eelnev on niisiis taustalugu, kuidas ma selle filmini jõudsin.
Richard Linklateri film räägib sellest, kuidas kaks noort - Jesse (Ethan Hawke) ja Celine (Julie Delpy) - juhuslikult rongis kohtuvad ja äkkotsuse ajel öö Viinis veedavad. See on ehe armastusfilm, aga hästi päris, mitte lihtne mesimagus, nõretav hea lõpuga lugu. Kaks noort jalutavad linnas ringi ja räägivad. Lihtsalt räägivad. Klassitsistlik Austria pealinn mõjub romantiliselt ja armastusega kaasnevad imed: tänavaluuletajad ärkavad ellu, mustlasnaised ennustavad ja baarist antakse pudel veini ausõna eest. Siis saabub hommik ja üks peab istuma uuesti rongi, teine lennukisse. Kuidas ei tahaks, aga otsuseid ja valikuid tehakse sageli mingil seletamatul viisil. Öö saab läbi, seiklus niisamuti, kuigi võinuks seekord pigem jätkuda.
Filmi tegevus toimub suvel ja nagu filmides ikka on isegi turistidest pungil Viinis tänavad tühjad. Kogu maailm vaid kahe noore inimese oma. Olen üha enam mõelnud, et sellistes kohtades peab tänapäeval käima siis, kui ei ole turismitipphooaeg. Sageli ilmneb küll, et osa huvipakkuvaid kohti pole lahti või peab külma ja tuule eest pidevalt varju ja sooja otsima, aga tänavaluuletajaid on võimalik nüüd vist kohata küll ainult hooajavälisel ajal. Enne päikesetõusu.
teisipäev, 25. detsember 2012
Javier Marías, "Oxfordi romaan"
Järelemõelduna on raamjutustus lihtsalt sellest, kuidas Oxfordis viibiv hispaanlasest külalisprofessor armub kolleegi võluvasse abikaasasse ja kuidas neist saavad armukesed. Suhet tuleb varjata, kuid naispool ei näi varjamise nimel eriti pingutavat. Miks peakski? Armusuhted on selles kogukonnas nii tavalised, et vaid võõrad ei valda seda kunsti nagu muu seas. Teisipidi vaadates on "Oxfordi romaan" hispaania kirjanduse õppejõu Oxfordis veedetud aja päevik. Töö kõrvale mahub ülikoolielu mitteametlikum ja traditsiooniline osa, aga ka kiindumine vanaraamatupoodide riiulitesse, kinnismõtted reaalsete ja ebareaalsete inimeste ja inimhingede ümber.
Tuleb nõustuda nendega, kes ütlevad, et "Oxfordi romaan" ei ole kerge suvelugemine. See raamat eeldab süvenemist, aga veelgi enam vast seda, et mõte liiguks ja lendleks vabalt Oxfordi kohal ringi, jälgiks heatahtlikult kõrvalt ülikoolilinna vaimu tegemisi. Kaasa mõtlemata ei saa seda kuidagi teha. Näiteks kordab Marías mitmel korral peategelase aknast avaneva vaatepildi kirjeldust: akna all müüb üks tüdruk lilli; hommikuti tõstab mees kauba auto pealt maha ja õhtul korjab jälle kõik kokku. Nii lihtne nende elu ongi. Ühel päeval leiab peategelase korterisse tee keegi kirjandusfanaatik, neile mõlemale huvipakkuva autori seltsi liige. Kuidas leiavad ükskteist inimesed, kellel ei ole näiliselt midagi ühist ega võimalustki kokku sattuda?
Kellele kummituslikkus meeldib, sellele meeldib tõenäoliselt ka see romaan. Kui juba, siis juba - ja seetõttu eelistanuks mina kõike pisut teravamas kastmes. Tavamõistes teistsuguse maailma kirjeldamine ja kajastamine pakub vaheldust, ent kokkuvõttes selline päevikulaadsus häiris. Peategelane naaseb hispaaniasse, abiellub ja saab lapse, aga on millegipärast endiselt mõtetes Oxfordis. Liiga kaalutletud ja pragmaatilised tundusid tema edasised otsused, ometi on ilmselge, et Oxfordist oli aeg lahkuda.
neljapäev, 13. detsember 2012
Aile Alavee, "Luule, ametnik"
Kõige lihtsamalt võib öelda, et "Luule, ametnik" on olmeromaan, mille peategelaseks on noor eestlanna, kes satub tööle Brüsselisse Euroopa Komisjoni. Satub, sest algataja on hoopis tema elukaaslane, kes näeb Euroopa pealinna siirdumises eluunistust. Tegelikult läheb Luule Brüsselisse üksi ja nagu sageli selliste suurte elumuutuste korral läheb tal samal ajal ka isiklikus elus kõik sassi. Nii istub ta ühel päeval oma uue kontori laua taga ja proovib läbi töötada lauale kuhjatud kaustavirna, et saada aru, kust alustada. Kuni helices telefon ja juba ta ongi eurokarussellil, ümberringi võõramaalastest kolleegid. Korteriotsingud, eksamid ametnikulepingu nimel. Hingeline segadus klaasi ja betooni keskel on pikitud unistuslike võrdlustega kaugest kodumaast ja lähedal olevast Prantsusmaast. Hing ja süda tõmbavad Luulet ikka koju, kuigi vaid mõnekuuse äraoleku järel näeb Luule nii mõndagi juba teistmoodi.
Raamatu peategelane tutvub kena prantslasega, nende vahel tärkab armastus ja peagi külastatakse mehe kodukohta, käiakse Michelini tärnidega pärjatud restoranis õhtustamas, elatakse juba kooski. Mees hakkab õppima eesti keelt. Kuni saabuvad eksamitulemused. Armukadedusega pikitud lugu ei tõota midagi head ja ma tahaksin siinkohal kangesti lõpu ära rääkida, aga nii ei oleks ilus.
Mae näeb "Luule, ametnikus" seda, mis juhtub enamiku normaalsete inimestega, kui nad satuvad "karpi":
"No umbes samamoodi võiks enamik normaalseid inimesi mu meelest tunda, kui nad sinna klaasi, betooni ja metalli vahele surutaks. Sellistele inimestele pole vahet, kas see on Brüssel, Tallinn või Kapa-Kohila... kammitsad jäävad ju ikka samaks. See on vaba ja loomingulise hinge surumine rangelt piiritletud karpi, nii otseselt kui ka piltlikult väljendudes."
Minu jaoks on selline tõlgendusvõimalus natuke liiga kaugele minev. Minu jaoks kerkis olmelisus ehk liigagi tugevalt esile, üldistamisele jäeti liiga vähe ruumi. Kokkuvõttes on "Luule, ametnik" siiski korralik raamat, mis räägib sõltuvalt lugeja isiklikust kogemusest lihtsalt erinevat juttu. Aga oluline on, et räägib.
neljapäev, 6. detsember 2012
Eestlanna Pariisis
"Eestlanna Pariisis" oli CinEasti filmifestivali avafilm ja pälvis seetõttu festivalil suuremat tähelepanu. Päris kõik soovijad ei mahtunud vist saaligi. Teisalt oli sellise seansi ajal saalis istuda omamoodi tore antropoloogiline kogemus. Kui keegi filmi ajal kusagil seljataga naeris, leidsin end mõtlemast, et huvitav, kas need naerjad on eestlased või välismaalased ... Päris mitu korda jõudsin tõdemuseni, et Eestis vaataksin seda filmi vististi hoopis teise pilguga. Praegu jõudis minuni kinolinalt croissant'i lõhn ja Pariis oli ikka tuntavalt lähemal ja reaalsem, kui olnuks võib-olla Eestis kinosaalis istudes.
Selle filmiga assotsieerus mul muu hulgas prantslaste möödunudaastane menufilm "1+1" ehk "Intouchables". Eks ikka peaosas olnud paari pärast (Frida - Jeanne Moreau ja Anne - Laine Mägi), kellest esimene kehastab suurema osa elust Pariisis elanud rikast eestlannat, kes ei saa üksi enam hakkama, ja teine äsja voodihaige ema matnud teist eestlannat, sedapuhku Eestist, kes saab ootamatu tööpakkumise minna Pariisi seda rikast eestlannat hooldama. Jää kahe naise vahel sulab aeglaselt, ent vargsi hakkab Anne hingama Pariisi-elu nagu värsket õhku. Õhtutuledes Eiffeli torni nägemine on võrreldav nirvaanaga ning maailm oma mitmekesisuses ja keerulisuses avaneb Anne vaateulatuses ja kuuldekauguses.
Ma ei ole täpne, küll aga väga subjektiivne, väites, et väiksest kaugest Eestist, külmalt Põhjamaalt armastuse linna sattumine võib tekitada tõepoolest tunde, et elu algab justkui otsast peale. Selline kergelt sümfooniline on kogu filmi meeleolu. Eestifilmilikult aeglane ja mõne vaataja arvates stsenaariumi poolest nõrk.
Teisalt on helgus petlik, sest taamal on ju lugu üksindusest. Frida oli suurema osa elust elanud kaugel võõral maal ja hoidis kapisügavuses ilusamaid mälestusi. Habras side Eestiga oli millegipärast purunenud. Võib-olla proovis ta sellest iga hinna eest vabaneda, unustades keelegi? Võib-olla oli see tema viis igatsusega toime tulla? Vaieldav koht on filmis teiste Pariisi-eestlaste külaskäik. Näitlejate mäng on amatöörlik, aga samas saab kiiresti selgeks, et väliseestlaste kogukonnad ei ole olnud kaugeltki nii sõbralikud ja ühtsed, nagu kodumaal tekkinud illusioonist järeldada saaks. Anne elu, mis koosnes aastaid vaid haige emaga olemisest, on olnud sama üksildane. Tundmatu võõras kultuuriruum ei tee midagi lihtsamaks, süvendab ennekõige veendumust, et inimene on väga väike ja nõrk.
Frida tunneb kõrkusest hoolimata ära inimlikkuse hindamatuse. Läbinisti päriseestlane Anne taasavab talle ukse maailma, mis on vaba illusioonidest ja pettustest, kuid mis ei ole ometi veatu.
"Eestlanna Pariisis" puhul mõjubki lummavalt filmi südamlikkus ja režissööri isiklikkus, vahetus. Ma ei oska seda võtta eraldiseisva filmina. Näen selles kellegi lugu, päriselu. Ja see ei lase olla objektiivne.
Selle filmiga assotsieerus mul muu hulgas prantslaste möödunudaastane menufilm "1+1" ehk "Intouchables". Eks ikka peaosas olnud paari pärast (Frida - Jeanne Moreau ja Anne - Laine Mägi), kellest esimene kehastab suurema osa elust Pariisis elanud rikast eestlannat, kes ei saa üksi enam hakkama, ja teine äsja voodihaige ema matnud teist eestlannat, sedapuhku Eestist, kes saab ootamatu tööpakkumise minna Pariisi seda rikast eestlannat hooldama. Jää kahe naise vahel sulab aeglaselt, ent vargsi hakkab Anne hingama Pariisi-elu nagu värsket õhku. Õhtutuledes Eiffeli torni nägemine on võrreldav nirvaanaga ning maailm oma mitmekesisuses ja keerulisuses avaneb Anne vaateulatuses ja kuuldekauguses.
Ma ei ole täpne, küll aga väga subjektiivne, väites, et väiksest kaugest Eestist, külmalt Põhjamaalt armastuse linna sattumine võib tekitada tõepoolest tunde, et elu algab justkui otsast peale. Selline kergelt sümfooniline on kogu filmi meeleolu. Eestifilmilikult aeglane ja mõne vaataja arvates stsenaariumi poolest nõrk.
Teisalt on helgus petlik, sest taamal on ju lugu üksindusest. Frida oli suurema osa elust elanud kaugel võõral maal ja hoidis kapisügavuses ilusamaid mälestusi. Habras side Eestiga oli millegipärast purunenud. Võib-olla proovis ta sellest iga hinna eest vabaneda, unustades keelegi? Võib-olla oli see tema viis igatsusega toime tulla? Vaieldav koht on filmis teiste Pariisi-eestlaste külaskäik. Näitlejate mäng on amatöörlik, aga samas saab kiiresti selgeks, et väliseestlaste kogukonnad ei ole olnud kaugeltki nii sõbralikud ja ühtsed, nagu kodumaal tekkinud illusioonist järeldada saaks. Anne elu, mis koosnes aastaid vaid haige emaga olemisest, on olnud sama üksildane. Tundmatu võõras kultuuriruum ei tee midagi lihtsamaks, süvendab ennekõige veendumust, et inimene on väga väike ja nõrk.
Frida tunneb kõrkusest hoolimata ära inimlikkuse hindamatuse. Läbinisti päriseestlane Anne taasavab talle ukse maailma, mis on vaba illusioonidest ja pettustest, kuid mis ei ole ometi veatu.
"Eestlanna Pariisis" puhul mõjubki lummavalt filmi südamlikkus ja režissööri isiklikkus, vahetus. Ma ei oska seda võtta eraldiseisva filmina. Näen selles kellegi lugu, päriselu. Ja see ei lase olla objektiivne.
Tellimine:
Postitused (Atom)