Laupäev, 5. jaanuar 2013

"Armastus" ehk Euroopa parim film 2012

Artise kodulehel tutvustatakse Haneke "Armastust" (Amour) vastuolulise lausega: "Peenetundeline, kuid tohutu jõuga film, mis võib küll pisarateni liigutada, kuid on ühtlasi ääretult intelligentne ja aus draama teemal, millest enamik meist ei taha mõeldagi, veel vähem seda ekraanil näha." Ma ei tea, kas seda lauset kasutatakse kõikjal "Armastust" tutvustades või algab sisututvustus ainult sellel saidil nii. Polegi oluline. Jäin lihtsalt mõtlema, et kas lugeja jaoks kerkib esile lause esimene või viimane pool? Haneke on ilmselt režissöör, kelle nimi "maksab", ja potentsiaalne vaataja lähtub varasemast kokkupuutest Haneke loominguga. Alates "Valgest paelast" ei jäta mina vist küll ühtegi Haneke filmi vahele.

"Armastuse" põhiteema on vanadus. Mulle tundub, et teema, "millest enamik meist ei taha mõeldagi, veel vähem seda ekraanil näha", ei ole niivõrd mitte lihtsalt armastus või vanadus, vaid arvatavasti igaühe jaoks mingil määral tuttavlik olukord tervikuna, kui kedagi lähedastest tabab dementsus, abitus. Ja sellega paratamatult kaasnev iseennast tabav abitus, lootusetus, tundmatu uue olukorraga leppimise agoonia. Kuni ühe käsitluseni välja, mis seab õnneliku lõpu võimaluse kahtluse alla. Neid asju on vist üldse vähe, mille lõpp saab olla õnnelik.

Kokkuvõtlikult räägib Haneke film kahest endisest muusikaõpetajast, vanainimesest, kellel on seljataga aastakümnetepikkune kooselu. Film algab noore pianisti kontserdiga, pärast mida naaseb vanapaar koju ja avastab, et korterisse on vahepeal püütud sisse murda. Märgiline miski poeb salaja rahulikku argipäeva sisse ja järgmises kaadris on juba hommik söögilaua taga, kus Anne'i (Emmanuelle Riva) tabab tõsine haigushoog. Edasi liigub kõik ainult halvemuse poole. Georges (Jean-Luis Trintignant) täidab armastusest jõudu saades naisele antud lubadust mitte kunagi naist haiglasse saata. Puht tehniliselt võttes lisab filmile tohutut väärtust kahe peategelase suurepärane partneritunnetus.

Elu haprus kummitab peaaegu kogu filmi vältel - kogu aeg on hirm, et aga mis siis saab, kui mehega midagi juhtub või kui ta sureb. Harva külastab vanemaid ka tütar, aga nooremal inimesel on sellise olukorraga veelgi raskem leppida. Ta suudab vaid nutta ja vihastada vaheldumisi, väljendades nõndaviisi oma jõuetust. Peale vee kui läbiva sümboli juhib sündmuste käiku ka muusika. Vanapaar külastas filmi alguses Alexandre Tharaud' kontserti ja hiljem külastab pianist neid kodus. Mõlemale korrale järgnevad Anne'i jaoks tuntavad muutused halvenemise suunas. See on nagu hüvastijätt oma teise suure armastusega - muusikaga. Sümbolistlikkusest hoolimata on "Armastuse" lõpp mitte ainult ootamatu, vaid ka šokeeriv.

"Armastus" ei väärigi vähemat kui kuldseid palmioksi Cannes'ist ja Euroopa parima filmi tiitlit. Elu viimase peatüki kirjeldamiseks on praeguse seisuga raske paremat alternatiivi leida. Täiuslik! Ja seda ei peaks vältima. Ei saagi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar