Pühapäev, 13. jaanuar 2013

Üleilmne armastus - 360 kraadi

"360" võib liigitada nende filmide hulka, kus teeb kaasa rida häid ja väga häid näitlejaid, aga sisu on nii tänapäevane või igapäevane, et ei oska esiotsa eriti midagi arvata. Ometi tunneb vaataja sellises filmis üsna kergesti ära kas iseennast või kellegi teise ja nõndaviisi siin ja praegu (kõver)peegliga vastamisi panek raputab.

"360" on tänapäeva elu ja armastuse kaleidoskoopiline peegeldus. Maailmas, kus tööasjus reisijail möödub palju aega lennukis või hotellitoas, ja neil, kes nii palju ei reisi, möödub ikkagi palju aega mõnes suurlinnas metrooga hommikul tööle ja õhtul koju kulgedes või mingil muul põhjusel ühest punktist teise kulgedes. Kõik on arvestataval määral mobiiltelefonist või praeguseks juba nutitelefonist sõltuvuses. Hiljuti kogesin, et lennujaamas, kus ma päris sageli ümberistumiseks peatun, on nüüd WiFi piiramatult tasuta kättesaadav. Nii mugav! Ühtlasi räägib see aga veel ühest võimalusest elada oma elu kus tahes. Niikuinii on suur osa elust arvutis ja internetis. Ja lisab samas elu hammasrattale veelgi enam kiirust. Aeg-ajalt tahaks maakera peatada ja maha minna.

Film koosneb episoodilistest lugudest erinevate inimeste elust. Osa neist on sellel karussellil alles algajad, osa juba vanad kalad, osa leppinud, osa uskmatud, osa siirad, osa valelikud. Tavalised inimesed. Liigne tavalisus määrab võib-olla, et mõne aja pärast pole "360-st" mitte midagi enam meeles, aga praegu pole põhjust kurta, sest kuigi kõverpeegilisse on ennegi vaadata tulnud, on see ometigi päris tore kõrvalpilk.

Liialdan, aga tinglikult on see ka film elu võimalikkusest Maal 21. sajandil. Nagu selgub, on küll võimalik. Väga värvikalt pealegi. Vahepeal ennustatud lõpp läks ka mööda, või noh ... karussell tegi ringi ära ja läks jälle uuele ringile. Kuidas näevad ja mida otsivad või vajavad praegused hästi noored inimesed? Kes teab ... Just lugesin artiklit sellest, kuidas noored töötajad muudavad täielikult tööd puudutavaid suhtumisi. Nii paljud asjad muutuvad peadpööritava kiirusega. Nagu filmiski, on vastuseid väga raske anda ja nende otsimiseks on üha vähem aega. Lihtsalt pöörled selle pöörase tempoga kaasa ja ega ju suurt midagi viga polegi.

Natuke teistmoodi filmi, aga isiklik ja lihtne püüd mõtestada, kuhu me teel oleme, miks meil üldse on keegi, kui meil tema või nende jaoks eriti aega ei jagu. Moraalireeglid on ammu muutunud, aga näib, et neid pole kellelgi aega sõnastada või korrastada. Aa, mõned väga head näitlejatööd ka ikka ju olid!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar