Brasserie Le Neumünsteris esines novembri lõpus üks imeline eestlaste muusikaline kooslus - Jaak Lutsoja kvintett ja Kersti Ala-Murr. Esitati muusikat möödunud suvel ilmunud plaadilt "Adiós Nonino". Plaadil kõlavad ja kontserdil kõlasid argentina helilooja Astor Piazzola kirglikud tangod.
Kartsin natuke seda kontserti. Arvasin isegi, et ei lähe, sest paar muusikanäidet, mida eelnevalt kuulasin, olid harjumatult teistsugused ja erinevad muusikast, mida tavaliselt kuulan. Õigemini arvasin, et mul pole õiget tuju selle muusika kuulamiseks. Elus oli ka periood, kus mõtted olid uute elamuste ja avastuste saamisest väga kaugel. Aga õnneks on sõbrad, kes õige teeotsa kätte juhatavad! Nii et lõpuks avastasin end ikkagi paljude teiste hulgas seda imelist kontserti kuulamas ja mõtlemas, et mida ma küll mõtlesin, et mittetulemisest mõtlesin.
Iseäranis meeldis kontserdi instrumentaalne osa. Piazzola rütmides on midagi fadolikku. Ei liialda, kui ütlen, et jumaldan fadot. Kersti Ala-Murri vahetekstid veensid saatusest kõneldes niisamuti sarnasust nägema ja leidma. Pillimehed mängisid imeliselt. Solistile ehk vokaalsele poolele pole samuti midagi ette heita. Heledapäinest sinisilmsest eestlannast tuleb kirglikkus lihtsalt üles leida. Hääl on Kersti Ala-Murril vaieldamatult väga hea. Teisalt jällegi, kes ütles, et kirg ei võiks olla särtsakalt soe? Kes ütles, et tangorütmid ei võiks novembriõhtu külmas põhjamaises pimeduses sooja anda? Sellel kontserdil oli just nii. Läbi õhtuse linna oli hea koju jalutada, vaikne, kindel ja kirglik rahu hinges. Tean-tean, et kõik need emotsioonid on liiga erinevad, et olla koos. Aga nad on olemas.
Aitäh sulle, kes sa pühendasid kindlasti palju tunde, et kõik nii suurepäraselt välja kukuks ja kes sa mind veensid, et sel õhtul on see parim asi, mis minuga juhtuda saab! Aitäh sulle, kes sa mulle ütlesid, et lähme! Aitäh sulle, kes sa saatsid mulle SMSi, milles kirjutasid, et kontsert on kindlasti väga hea! Aitäh sulle, kes sa kogemata mu kõrvale istuma sattusid ja jälle kord tõestasid, et sõbrad on tähtsate hetkede jagamiseks!
teisipäev, 26. november 2013
esmaspäev, 25. november 2013
"Grönholmi meetod", peaaegu neli aastat hiljem
Head asjad kestavad kaua, püsivad veel kauem meeles ja nende juurde on ikka hea tagasi pöörduda. Nägin Draamateatri "Grönholmi meetodi" lavastust esmakordselt 2010. aasta aasta alguses. Praegu on hea mõelda, et see võrgupäevik siin on olemas. 30. märtsil 2008 esietendunud lavastus on jätkuvalt teatri mängukavas ja mul on võimalus uue nähtud etenduse valguses tollastes ja praegustes mõtetes revideerida. Nüüd, novembri alguses anti paar külalisetendust Brüsselis ja Luxembourgis. Ühte neist käisin vaatamas.
Saal, kus mängiti, oli poole suurem kui Draamateatri väike saal. Lava oli ka suurem, aga võrdlemisi staatilise lavastuse puhul (pean silmas seda, et kõik neli näitlejat on enamiku ajast laval ja suuri rekvisiite või mööblitükke on väga vähe) ei ole sellest lugu. Erinevus võib suurem olla hoopis juhul, kui lavakõrgus on erinev, aga seda probleemi ka polnud. Nii et ikkagi võrdsed vaatamisvõimalused.
Huvitav oli jälgida enda mõtete muutumist. Mitte ainult seepärast, et vaatasin teist korda. Mitmeaastase vahe tõttu olid detailid hägustuda jõudnud, ent näiteks etenduse lõpp oli erakordselt mõjusana eredalt meeles ja teistkordsel vaatamisel ei tundunudki see enam peene psühholoogilise mängu ootamatu lõpplahendus, vaid pelk otste kokkusõlmimine väikse vindiga. Seevastu olid mütsid palju-palju kõnekamad kui esmakordsel vaatamisel. Oma osa on siin arvatavasti näidendi katalaani algupäral ja minu kui vaataja maailmapildi avardumisel. Härjavõitlejal, narril ja piiskopil on Hispaanias karikeerivam tähendus kui Eestis, ja Lääne-Euroopas mängituna mõjusid mütsid-maskid palju tähenduslikumalt. Isegi poliitik näib tõmbavat olulisemaid niite. Mütsi pähepanek või maski ettepanek teeb rolli minemise lihtsamaks ja loomulikumaks. Mask loob võimaluse tõeliseks illusiooniks, ja lennuõnnetus muutubki tõeliseks, rääkimata sellest, et härjavõitlejal ei ole tõesti ühtki põhjust, miks tema peaks ilmtingimata ellu jääma. See Jan Uuspõllu ahastusega öeldud repliik sööbis kriipiv-valusalt mällu.
Etendus puudutas, kuid palju enam pääses seekord mõjule koomiline. Võib-olla oli esimesel korral tõsine kiht mu jaoks olulisem ja võimsam ... Uuel vaatamisel pääses näidendi naljakam pool enam mõjule. Isegi niivõrd, et jäi mulje, nagu laveeritakse hea maitse ja jantlikkuse piiril. Veel natuke, ja välja võinuks kukkuda lihtne palagan. Pinge on kogu aeg õhus ja tegelikult poleks midagi ettearvatav, kui sisu ei teaks. Ilmselt see oligi põhjus, miks lõpp enam nii äge ei tundunud. Lavastus on siiski endiselt värske ja elus.
Saal, kus mängiti, oli poole suurem kui Draamateatri väike saal. Lava oli ka suurem, aga võrdlemisi staatilise lavastuse puhul (pean silmas seda, et kõik neli näitlejat on enamiku ajast laval ja suuri rekvisiite või mööblitükke on väga vähe) ei ole sellest lugu. Erinevus võib suurem olla hoopis juhul, kui lavakõrgus on erinev, aga seda probleemi ka polnud. Nii et ikkagi võrdsed vaatamisvõimalused.
Huvitav oli jälgida enda mõtete muutumist. Mitte ainult seepärast, et vaatasin teist korda. Mitmeaastase vahe tõttu olid detailid hägustuda jõudnud, ent näiteks etenduse lõpp oli erakordselt mõjusana eredalt meeles ja teistkordsel vaatamisel ei tundunudki see enam peene psühholoogilise mängu ootamatu lõpplahendus, vaid pelk otste kokkusõlmimine väikse vindiga. Seevastu olid mütsid palju-palju kõnekamad kui esmakordsel vaatamisel. Oma osa on siin arvatavasti näidendi katalaani algupäral ja minu kui vaataja maailmapildi avardumisel. Härjavõitlejal, narril ja piiskopil on Hispaanias karikeerivam tähendus kui Eestis, ja Lääne-Euroopas mängituna mõjusid mütsid-maskid palju tähenduslikumalt. Isegi poliitik näib tõmbavat olulisemaid niite. Mütsi pähepanek või maski ettepanek teeb rolli minemise lihtsamaks ja loomulikumaks. Mask loob võimaluse tõeliseks illusiooniks, ja lennuõnnetus muutubki tõeliseks, rääkimata sellest, et härjavõitlejal ei ole tõesti ühtki põhjust, miks tema peaks ilmtingimata ellu jääma. See Jan Uuspõllu ahastusega öeldud repliik sööbis kriipiv-valusalt mällu.
Etendus puudutas, kuid palju enam pääses seekord mõjule koomiline. Võib-olla oli esimesel korral tõsine kiht mu jaoks olulisem ja võimsam ... Uuel vaatamisel pääses näidendi naljakam pool enam mõjule. Isegi niivõrd, et jäi mulje, nagu laveeritakse hea maitse ja jantlikkuse piiril. Veel natuke, ja välja võinuks kukkuda lihtne palagan. Pinge on kogu aeg õhus ja tegelikult poleks midagi ettearvatav, kui sisu ei teaks. Ilmselt see oligi põhjus, miks lõpp enam nii äge ei tundunud. Lavastus on siiski endiselt värske ja elus.
pühapäev, 24. november 2013
Jari Tervo, "Layla"
"Layla" on algusest lõpuni väga hea raamat. Filmistsenaariumi meenutav ülesehitus muudab selle kergesti loetavaks ning paralleellood näitavad tegelasi ja maailma mitme külje pealt. Euroopat vaenava moslemiusuliste leviku, üha teravneva vasak- ja parempoolsete vastasseisu, inimkaubanduse aktuaalsuse valguses on "Layla" kergesti mõistetav, isegi mõttemaailma avardav. Võib-olla ainult liigagi enesestmõistetav, ja seepärast tekib mingi soome kirjandusele iseloomulik mulje - põhjamaalane vaatab basaarile ülevalt alla, osundades samas ausalt, et meie demokraatlik vabadus on palju suhtelisem ja palju rängema režiimiga vangla. Märkimisväärne on, et esmatrükk ilmus Soomes kõigest paar aastat tagasi, 2011. aastal. Nii et väga kiire eestindus.
Mingis mõttes on "Layla" soomelik arusaam Hosseini maailmast (vt "Tuhat hiilgavat päikest"), teisalt jällegi ratsukäik Oksase "Puhastuse" ainetel. Kui üldistamine kõrvale jätta, peab märkima, et kurdid on Soomes ju tegelikult ka probleem. Ja selle raamatu peategelane on just teismeline kurditüdruk, kes luhtunud abielu tõttu aumõrva eest "valgete liiliate maale" põgeneb. Loed neid advokaadi isa kirjeldusi ja kehitad taipamatusest õlgu. Mis valgetest liiliatest ta jahub, miks peaks olema inimesel võõral maal ja võõras kultuuriruumis parem või lausa muretu elu? Aga eks ole ikka nii, et seal on hea, kus meid ei ole.
Soomlased ise võitlevad oma moodsas ühiskonnas niisamuti ellujäämise pärast - lapse hooldusõiguse nimel, pangalaenu maksmise nimel ja hariduse õigustamise nimel. Majandusteaduste magistri nimetamine majandusteaduste magistriks võimendab pehmete erialade väärtusetust karjuva otsekohesusega. Kui see majandusteaduste magister oma Nokiaks eksootilised maitseained valib, vaatavad tema vanemad, keskmised soomlased, teda uskumatu näoga, aga lõppude lõpuks on ta nende ainus laps ja kuidas sa teda ikka aitamast keeldud. Veresidemed jäävad üha nõrgemaks ja ebaolulisemaks, kuid alateadvus sunnib neid ikka veel hoidma. Palju taandub labaseks müügiks ja seetõttu labaseks alandamiseks ja alanduseks.
Kurb raamat, aga tempokas. Seetõttu kergesti loetav. Heaoluühiskonna pahupoolest, soolise diskrimineerimise mitmetimõistetavusest ja tõlgendatavusest. Au- ja kiremõrvadest. Väärtkirjandus.
laupäev, 23. november 2013
Meelis Friedenthal, "Mesilased"
17. sajandi lõpu Tartu on romaani tegevuspaigana hea valik, sest eesti ajaloo avamist välismaalastest haritlaste pilgu läbi ei meenugi ilukirjandusest kohe. Leideni ülikoolist Tartusse õppima saabunud Laurentius avastab end pimedast ja porisest linnast, kus oma aja kontekstis vaimupimedusest rääkida küll ei saa. Olustikukirjeldused rõhutavad äärmuslikkuseni pimedat aega. 21. sajandi valguses on Laurentiuse-aegsed tõekspidamised, uskumused ja teadussaavutused tagurlikud. Hoolimata sellest, et haritlased nõidumisse enam ei usu, usub nõidusesse endiselt vaesem ja harimatum rahvas. Või mida siin veel uskuda või mitte uskuda, kui kõikjal on nälg, sajab lakkamatult ja valgust mis tahes tähenduses ei paista tõepoolest kusagilt ...
Laurentiust vaevab oma aja moehaigus - melanhoolia. See näib Tartu-tingimustes süvenevat. Teisalt on autor leidnud selle kaudu viisi tollast mõttemaailma kirjeldada. Raamatus on tinglikult kaks lugu: Laurentiusega reaalselt ja unenäos juhtuv. Reaalse osa narratiiv on selge ja lihtsalt jälgitav, piisavalt põnev ka, et tahta kogu aeg teada, mis edasi saab. Laurentiuse unenäod nii selged ei ole. Need tunduvad olevat otseselt peategelase minevikuga seotud, kuid kuna unenägudes nähtud teemade juurde päeval tagasi ei pöörduta või nende kohta piisavalt selgitusi ei jagata, tekib iseäranis raamatu lõpus tõdemine, et raamat võiks paksem olla. Aga kui tekib tahtmine veel ja rohkem lugeda, siis on raamat järelikult hästi kirjutatud.
Meelis Friedenthal sai "Mesilaste" eest tänavu ka Euroopa Liidu kirjandusauhinna. Kas ja kuivõrd mõjutab selline tunnustus rahvusvahelist läbimurret, võiks nüüd olla huvitav jälgida. Kolkakülaks peetud Tartu 17. sajandi teadlased reisivad igatahes Euroopas rohkesti ringi ja hangivad näiteks Inglismaalt uuemat teaduskirjandust. Inglased võiksid nüüd siis meie ilukirjandust lugeda.
neljapäev, 21. november 2013
Jan Hřebejki "Mesinädalad"
Tõtt-öelda ei julgenud ega osanud ma Jan Hřebejki viimasest filmist midagi nii õudset oodata. Kirjelduse järgi tundus "Mesinädalad" ("Líbánky") olevat üks nendest filmidest, kus suvalise kokkusaamissündmuse taustal hakkavad ühe ja teise osapoole kappidest luukered kolinaga välja kukkuma. Siin olid luukered muidugi olemas, aga hukkamõistmine ei olegi nii lihtne, kui arvad juba millestki aru saanud olevat.
Millised küsimused ootavad vastuseid ja kuidas neile vastata, kui pulma ilmunud kontvõõras kingib pruutpaarile urni, milles on väidetavalt tema enda tuhk? Pruudi ja peigmehe reaktsioon oli hämmastavalt adekvaatne. Raske uskuda, et päriselt nii rahulikult reageeritakse. Peigmehe soovist kogu lugu kuidagi rahulikult summutada saab aru, aga pruudi vaoshoitus ja vaid korraks valla pääsenud pisarad võisid kanda vaid ühte kunstilist taotlust: oodake, lugu läheb veel edasi. Läkski, kuni ring sai täis.
"Mesinädalate" peateema on vägivald, koolivägivald. Üks peaküsimusi on see, kas vägivaldsus on või võib olla mööduv nähtus, ealine iseärasus? Kas koolieas jõhkralt vägivallatsenud poisist võib saada hea isa, armastav ja tasakaalukas abikaasa? Ja teine oluline küsimus on see, kas ja kui paljut me suudame kellegi minevikust aktsepteerida ja andestada? Kui peaks korraga neile küsimustele vastused leidma, tahaks vist kõigepealt ise oma eluga otsast alustada. Nii muutub kirikuesisel platsil pulmakülaliste kogunemine ja sellele järgnev laulatus palju märgilisemaks ja tähenduslikumaks, kui esmapilgul paistab. Rääkimata laulatusel protesti avaldavast imikust või otse kiriku kõrval asuvast prillipoest. Kui lihtsustada, võiks isegi hüüatada, et esimene kivi visaku see, kes on patuta. Aga nii lihtsalt ei saa. Õigemini patus ei olegi küsimus.
Huvitavaid kõrvalliine on filmis mitu. Näiteks koht, kus üks väike poiss topib tüdrukule kilekotti pähe, jääb vahele, aga saab lunastuseks andeks. Või koht, kus sõnumitooja peopaika tagasi kõnnib. Või koht, kus perepoeg kauaihaldatud hobi juurde jõuab ja vaikselt järvel pilte teeb.
Kurb ja õudne oli. Jõuetus valdas ka. Tahtnuks põgeneda vähemalt küsimuste eest. Vist elus esimest korda oli tunne, et armastus ei olegi kõikvõimas. On armastus, mis võib viivuga haihtuda, on armastus, mis elab üle kõik. Ka teise armastuse. Ometi on meil kõigil salahirmud, millega peame elama. Olgu selleks siis näiteks lapsepõlvest saadud traumaatiline veekogemus või muu. Kas neid hirme ja seda taaka saab üldse kunagi lihtsalt maha jätta? Kas peab? Ja kas on õiglane, et keegi saab kergemini hakkama kui keegi teine? Nägin selles filmis vist rohkem, kui seal tegelikult oli. Miski elustus ja miski sai lõpliku hoobi.
Millised küsimused ootavad vastuseid ja kuidas neile vastata, kui pulma ilmunud kontvõõras kingib pruutpaarile urni, milles on väidetavalt tema enda tuhk? Pruudi ja peigmehe reaktsioon oli hämmastavalt adekvaatne. Raske uskuda, et päriselt nii rahulikult reageeritakse. Peigmehe soovist kogu lugu kuidagi rahulikult summutada saab aru, aga pruudi vaoshoitus ja vaid korraks valla pääsenud pisarad võisid kanda vaid ühte kunstilist taotlust: oodake, lugu läheb veel edasi. Läkski, kuni ring sai täis.
"Mesinädalate" peateema on vägivald, koolivägivald. Üks peaküsimusi on see, kas vägivaldsus on või võib olla mööduv nähtus, ealine iseärasus? Kas koolieas jõhkralt vägivallatsenud poisist võib saada hea isa, armastav ja tasakaalukas abikaasa? Ja teine oluline küsimus on see, kas ja kui paljut me suudame kellegi minevikust aktsepteerida ja andestada? Kui peaks korraga neile küsimustele vastused leidma, tahaks vist kõigepealt ise oma eluga otsast alustada. Nii muutub kirikuesisel platsil pulmakülaliste kogunemine ja sellele järgnev laulatus palju märgilisemaks ja tähenduslikumaks, kui esmapilgul paistab. Rääkimata laulatusel protesti avaldavast imikust või otse kiriku kõrval asuvast prillipoest. Kui lihtsustada, võiks isegi hüüatada, et esimene kivi visaku see, kes on patuta. Aga nii lihtsalt ei saa. Õigemini patus ei olegi küsimus.
Huvitavaid kõrvalliine on filmis mitu. Näiteks koht, kus üks väike poiss topib tüdrukule kilekotti pähe, jääb vahele, aga saab lunastuseks andeks. Või koht, kus sõnumitooja peopaika tagasi kõnnib. Või koht, kus perepoeg kauaihaldatud hobi juurde jõuab ja vaikselt järvel pilte teeb.
Kurb ja õudne oli. Jõuetus valdas ka. Tahtnuks põgeneda vähemalt küsimuste eest. Vist elus esimest korda oli tunne, et armastus ei olegi kõikvõimas. On armastus, mis võib viivuga haihtuda, on armastus, mis elab üle kõik. Ka teise armastuse. Ometi on meil kõigil salahirmud, millega peame elama. Olgu selleks siis näiteks lapsepõlvest saadud traumaatiline veekogemus või muu. Kas neid hirme ja seda taaka saab üldse kunagi lihtsalt maha jätta? Kas peab? Ja kas on õiglane, et keegi saab kergemini hakkama kui keegi teine? Nägin selles filmis vist rohkem, kui seal tegelikult oli. Miski elustus ja miski sai lõpliku hoobi.
kolmapäev, 20. november 2013
Tanel Padar ja The Sun meie juures
Eesti muusikuid saab viimasel ajal siin juba päris tihedalt näha ja kuulata. Tanel Padari ja The Suni kontsert Melusinas oli pealegi veel väga äge. Ja sain teada, et minu suurem laps on Taneli suur fänn. Või noh, kes ei oleks ...
Tanel ja bänd saabusid siia tegelikult idaeuroopa filmifestivali raames. Selle programmis on juba teist aastat nn Balti öö - Baltic Night, mis on toimunud ööklubis ja mis koosneb kolmest osast. Esiteks näidatakse ühe Balti riigi dokumentaalfilmi (seekord oli film Leedu korvpallikoondisest), seejärel on kavas live-bänd ning õhtu lõpus lihtsalt tants. Live-bänd oli tänavu Eestist - Tanel Padar ja The Sun, tantsuks Läti disko.
Kontsert oli äge! Selline tõeline rokk-kontsert. Tanel oli teadlik, et publiku hulgas on ka mitte-eestlasi, ja laulis enam-vähem pooleks eesti ja inglise keeles. Osa laule koguni nii, et pool laulu oli inglise, pool laulu eesti keeles. Vahetekstid oli toredad ja eestlaste jaoks ilmselt mitte ainult naljakamad, vaid pöörased. Ei tea, kui palju tal inglise keeles rääkimise kogemust on, aga sai kenasti hakkama küll. Laulis ära kõik paremad ja tuntumad laulud, aga vahele sattus ka niisuguseid, mida mina polnudki vist varem kuulnud.
See oli mul viimase mõne kuu jooksul teine kord Tanelit esinemas näha ja kuulda. Tegelikult lausa kolmas, kui Tartu öölaulupidu ka arvesse võtta. Ta meeldib mulle ja see muusika, mida ta teeb, meeldib ka. Mu meelest on ta peaaegu ainus Eesti tõsiseltvõetav rokkar, ja saab seepärast kõik andeks.
Tanel ja bänd saabusid siia tegelikult idaeuroopa filmifestivali raames. Selle programmis on juba teist aastat nn Balti öö - Baltic Night, mis on toimunud ööklubis ja mis koosneb kolmest osast. Esiteks näidatakse ühe Balti riigi dokumentaalfilmi (seekord oli film Leedu korvpallikoondisest), seejärel on kavas live-bänd ning õhtu lõpus lihtsalt tants. Live-bänd oli tänavu Eestist - Tanel Padar ja The Sun, tantsuks Läti disko.
Kontsert oli äge! Selline tõeline rokk-kontsert. Tanel oli teadlik, et publiku hulgas on ka mitte-eestlasi, ja laulis enam-vähem pooleks eesti ja inglise keeles. Osa laule koguni nii, et pool laulu oli inglise, pool laulu eesti keeles. Vahetekstid oli toredad ja eestlaste jaoks ilmselt mitte ainult naljakamad, vaid pöörased. Ei tea, kui palju tal inglise keeles rääkimise kogemust on, aga sai kenasti hakkama küll. Laulis ära kõik paremad ja tuntumad laulud, aga vahele sattus ka niisuguseid, mida mina polnudki vist varem kuulnud.
See oli mul viimase mõne kuu jooksul teine kord Tanelit esinemas näha ja kuulda. Tegelikult lausa kolmas, kui Tartu öölaulupidu ka arvesse võtta. Ta meeldib mulle ja see muusika, mida ta teeb, meeldib ka. Mu meelest on ta peaaegu ainus Eesti tõsiseltvõetav rokkar, ja saab seepärast kõik andeks.
teisipäev, 19. november 2013
Rakvere Teatri "Vend" Tallinnas
Kui Rein Raua "Vend" viis aastat tagasi ilmus, jõudis üks eksemplar mingit teed pidi ka minu kätte. Lugesin natuke, aga panin selle üsna pea kõrvale. Ei olnud minu raamat. Autori enda lavastatud "Vend" nüüd Rakvere Teatris köitis jälle tähelepanu. Esiteks oli see Rein Raua debüütlavastus ja teiseks kostusid õige pea siit-sealt kiitvad hinnangud, milles rõhutati eraldi esmalavastuse õnnestumist. Nii et kui Rakvere Teater oktoobris Draamateatri saalis "Venda" mängis, seadsin end teatritooli mugavalt istuma ja jäin vaatama.
Üks asi sai lõplikult selgeks. Mulle ei meeldi niisugust teksti lugeda, mulle ei meeldi õigupoolest ka näiteks luulet eriti lugeda, aga ma armastan tunnet, kui ma sellist teksti kuulen. Ka luulet meeldib mulle kuulata, mitte lugeda. Mind rahustab teadmine, et sõnade taga on usk, kaudselt lootus. Rein Raua "Vend" kannab just niisugust sõnumit, kui ühte kopitanud paika tuleb õele külla vend ja mõjutab otseselt kõiki teisi peale õe palju rohkem. Inimesed ütlevad, et see on nagu luule. Mu meelest on see nagu elu.
Korraks tekkis etenduse ajal tahtmine raamat uuesti kätte võtta, et proovida veel kord lugeda. Võib-olla on mul aukartus sõnade kaotsimineku ees, kui nad on raamatulehtedel, igaühel suur roll ja kaal. Igatahes annab hääl sõnadele jõu.
Rein Raud on rääkinud oma Baricco-lembusest ja bariccolikku on tunda nii raamatus (kuivõrd ma seda lugenud olen) kui ka lavastuses. Lisaks on kõik üks vestern. Jah, just see kinožanr. Rakvere Teater määratleb lavastuse spaghetti-westerniks. See on lavateos, millesarnast eesti teatris kohe ei meenugi. Tõeliselt nauditav vaatamine, kuigi loo terviklikkus võib eksistentsialismi sõnumisse kinni jääda. Tühja sest! Saadav emotsioon on palju olulisem - inimese üksindus ja võimumängud loovad äärmiselt tuttava pildi. Äratundmine on veel üks märksõna, mis meelde jääb.
Näitlejatest teeb kaasa suur hulk Rakvere Teatri trupist. Peaosas on Üllar Saaremäe, kuid tema kõrval on vähemalt sama oluline õde (Tiina Mälberg), kelle pärast vend on üldse tulnud. Keegi ei mõista tema tulemise motiive, keegi ei suuda otsustada, mida peale hakata. Mustjashallis lavakujunduses, kus kõrguvad kujud, mida keegi enam ei taha, on raju elu-olu, (võimu)mängud. Äärmiselt täpne ja ülev lavastus.
Üks asi sai lõplikult selgeks. Mulle ei meeldi niisugust teksti lugeda, mulle ei meeldi õigupoolest ka näiteks luulet eriti lugeda, aga ma armastan tunnet, kui ma sellist teksti kuulen. Ka luulet meeldib mulle kuulata, mitte lugeda. Mind rahustab teadmine, et sõnade taga on usk, kaudselt lootus. Rein Raua "Vend" kannab just niisugust sõnumit, kui ühte kopitanud paika tuleb õele külla vend ja mõjutab otseselt kõiki teisi peale õe palju rohkem. Inimesed ütlevad, et see on nagu luule. Mu meelest on see nagu elu.
Korraks tekkis etenduse ajal tahtmine raamat uuesti kätte võtta, et proovida veel kord lugeda. Võib-olla on mul aukartus sõnade kaotsimineku ees, kui nad on raamatulehtedel, igaühel suur roll ja kaal. Igatahes annab hääl sõnadele jõu.
Rein Raud on rääkinud oma Baricco-lembusest ja bariccolikku on tunda nii raamatus (kuivõrd ma seda lugenud olen) kui ka lavastuses. Lisaks on kõik üks vestern. Jah, just see kinožanr. Rakvere Teater määratleb lavastuse spaghetti-westerniks. See on lavateos, millesarnast eesti teatris kohe ei meenugi. Tõeliselt nauditav vaatamine, kuigi loo terviklikkus võib eksistentsialismi sõnumisse kinni jääda. Tühja sest! Saadav emotsioon on palju olulisem - inimese üksindus ja võimumängud loovad äärmiselt tuttava pildi. Äratundmine on veel üks märksõna, mis meelde jääb.
Näitlejatest teeb kaasa suur hulk Rakvere Teatri trupist. Peaosas on Üllar Saaremäe, kuid tema kõrval on vähemalt sama oluline õde (Tiina Mälberg), kelle pärast vend on üldse tulnud. Keegi ei mõista tema tulemise motiive, keegi ei suuda otsustada, mida peale hakata. Mustjashallis lavakujunduses, kus kõrguvad kujud, mida keegi enam ei taha, on raju elu-olu, (võimu)mängud. Äärmiselt täpne ja ülev lavastus.
laupäev, 16. november 2013
"Tuhk ja akvaviit", Ita Everiga
Ita Everil täitub tänavu Eesti Draamateatris 60 lava-aastat. Tehtagu järgi! Ja kuna mul millegi samaväärsega (isegi mitte ligilähedasega) vastata ei ole, siis Ita Everi nimi osatäitjate loetelus sunnib lavastuse žanrit ja võimalikku sihtrühma unustama ning heitma pilku lavastusele, mida ma muidu võib-olla ilmtingimata ei vaataks. Everi koduteatri mängukavas on sel hooajal kaks (uus)lavastust, kus meie teatri grand old lady'l on täita austav peaosa. Üks neist - "Tuhk ja akvaviit" - esietendus tegelikult juba eelmise hooaja lõpus, kevadel.
Soome-rootsi kirjaniku, endise Helsingi Rootsi teatri peanäitejuhi, lavastaja ja dramaturgi Bengt Ahlforsi näidendi peategelane on koloneli lesk Vera Malmgren, keda kehastabki Ita Ever. Pärast etendust kuulsin garderoobis ühte inimest kommenteerimas, et see on Everi teine polkovniku lesk. Iseenesest huvitav seos.
Koloneli ja koloneliproua elu on möödunud pealtnäha õnnelikult ja lesk otsustab tuua kadunud mehe tuha koju ning keeldub urni matmast. Poeg (Tiit Sukk) ja tütar (Hilje Murel) üritavad teda küll veenda, ent vanaproua on kõigutamatu. Vastuargumendid on tal muidugi head, sest erinevalt tütrest, kellel on eri meestega ühtekokku viis last, ja pojast, kellel on raskusi ainsa poja ülalpidamisega ja keda kimbutab viinaviga, on kolonel ja tema proua osanud elust nii kenasti läbi liuelda, et lesk võib jätkuvalt nautida elu suures majas ja oma reegleid kehtestada. Esimene vaatus kulgeb üsna rahulikus tempos, naerda ei olegi eriti põhjust, sest põhjuse ja tagajärje seosed on ilmselged. Kogu näitetrupp (paari erandiga) on laval.
Teine vaatus on märksa tempokam, sest kõik see, milleks esimese vaatuse jooksul "valmistuti", peab kulmineeruma. Kui kogu esimese vaatuse hoiab Ita Ever publikut pihus, lahkudes vaid mõneks viivuks lavalt, siis teises vaatuses teeb Everi kõrval särava etteaste Tõnu Kark, kes kehastab peategelase kunagist suurt armastust. Meelde ei jää mitte ainult Everi ja Kargu duett, vaid ka Kargu dialoogid Vera poja endise naise (Laine Mägi) ja tütrega. Peale selle on poja eksnaise uus armuke, noor psühhiaater (Jüri Tiidus) katkestanud suusapuhkuse, et tulla vanaproua tervist kontrollima. Mitte miski ei kulge plaanipäraselt. Nagu ei ole ka mitte miski koloneli kodus nii hiilgav olnud, kui pealtnäha paistab. Majapidajannal (Kersti Kreismann) näib olevat palju suurem roll kui tolmupühkimine ja vaipade kloppimine.
Näitlejad ja vaatajad naudivad, sest lavastus on pretensioonitu. Meil on kuhjaga põhjust rõõmu tunda, et meil on niisugune teater ja niisugused näitlejad. Ja eelkõige muidugi Ita Ever.
Soome-rootsi kirjaniku, endise Helsingi Rootsi teatri peanäitejuhi, lavastaja ja dramaturgi Bengt Ahlforsi näidendi peategelane on koloneli lesk Vera Malmgren, keda kehastabki Ita Ever. Pärast etendust kuulsin garderoobis ühte inimest kommenteerimas, et see on Everi teine polkovniku lesk. Iseenesest huvitav seos.
Koloneli ja koloneliproua elu on möödunud pealtnäha õnnelikult ja lesk otsustab tuua kadunud mehe tuha koju ning keeldub urni matmast. Poeg (Tiit Sukk) ja tütar (Hilje Murel) üritavad teda küll veenda, ent vanaproua on kõigutamatu. Vastuargumendid on tal muidugi head, sest erinevalt tütrest, kellel on eri meestega ühtekokku viis last, ja pojast, kellel on raskusi ainsa poja ülalpidamisega ja keda kimbutab viinaviga, on kolonel ja tema proua osanud elust nii kenasti läbi liuelda, et lesk võib jätkuvalt nautida elu suures majas ja oma reegleid kehtestada. Esimene vaatus kulgeb üsna rahulikus tempos, naerda ei olegi eriti põhjust, sest põhjuse ja tagajärje seosed on ilmselged. Kogu näitetrupp (paari erandiga) on laval.
Teine vaatus on märksa tempokam, sest kõik see, milleks esimese vaatuse jooksul "valmistuti", peab kulmineeruma. Kui kogu esimese vaatuse hoiab Ita Ever publikut pihus, lahkudes vaid mõneks viivuks lavalt, siis teises vaatuses teeb Everi kõrval särava etteaste Tõnu Kark, kes kehastab peategelase kunagist suurt armastust. Meelde ei jää mitte ainult Everi ja Kargu duett, vaid ka Kargu dialoogid Vera poja endise naise (Laine Mägi) ja tütrega. Peale selle on poja eksnaise uus armuke, noor psühhiaater (Jüri Tiidus) katkestanud suusapuhkuse, et tulla vanaproua tervist kontrollima. Mitte miski ei kulge plaanipäraselt. Nagu ei ole ka mitte miski koloneli kodus nii hiilgav olnud, kui pealtnäha paistab. Majapidajannal (Kersti Kreismann) näib olevat palju suurem roll kui tolmupühkimine ja vaipade kloppimine.
Näitlejad ja vaatajad naudivad, sest lavastus on pretensioonitu. Meil on kuhjaga põhjust rõõmu tunda, et meil on niisugune teater ja niisugused näitlejad. Ja eelkõige muidugi Ita Ever.
neljapäev, 14. november 2013
Free Range: Ballaad maailma heakskiitmisest
Mõte pole ju paha. Aga ma ühinen ikkagi nendega, kes leiavad, et "Free Range ehk Ballaad maailma heakskiitmisest" on väga hea muusikaga keskpärane film. Kaalusin nii- ja naapidi ning jõudsin järeldusele, et teist korda ma seda filmi (vähemalt tervikuna) vaadata ei viitsiks. Kuulata täitsa võiks, sest muusikavalik on muljetavaldav.
Veiko Õunpuu režissöörikäekiri on isikupärane. Tugeva kunstilise keskendatuse ja rõhutatuse tõttu on tema filmid eesotsas "Sügisballiga" mulle üldiselt meeldinud. "Ballaadi maailma heakskiitmisest" läksin vaatama tagasihoidlike ootustega, sest olin lugenud nii- ja naapidiseid arvamusi, mida polnud sugugi vähe, sest arvanud olid nagu ikka nii need, kes filmi olid näinud, kui ka need, kes filmi näinud polnud ega kavatsenudki seda vaadata. Ja "Sügisball" on üks mu lemmikfilme, vähemalt eesti filmide hulgas. Raamat "Sügisball" on samuti tase omaette.
Huvitaval kombel pälvib iga uus Õunpuu film alati palju tähelepanu. Põhjus, miks mina "Free range'ist" palju lootsin, peitus peategelases. Lauri Lagle näitlemist on huvitav jälgida. Vähemalt ma arvasin nii. Paraku vedas tema kehastatud Fred selles filmis lihtsalt jalgu (või keha?) järel ja mõtles mingeid üllaid mõtteid, mida ma kuidagi jagada ei suutnud. Ega Lagle polegi süüdi. Eelkõige on asi stsenaariumis, filmi sisus üldiselt.
Eredamalt jäi meelde hoopis Fredi isa mänginud Volkonski - episoodiline tegelane, kes veenis, et maailma heakskiitmise ballaadi on vaja just temale. Sisuliselt iseendana või iseendaks jäädes oli temas rohkem sisu kui kõigis filmis lahata püütud ideedes ja tegelastes kokku. Fredi tüdruksõber Susanna (Jaanika Arum) oli ehe, ehk liigagi tavaline. Susanna vanemad (Roman Baskin ja Rita Raave) olid aga klišeelikud ega andnud tõtt-öelda enam ühtki täiendavat niidiotsa. Pigem avas sisu Meelis Rämmeldi töödejuhataja - mees maailmast, kus Fredi-sugustel elada ja olla ei kõlba.
Hea režissööri debüütfilmina oleks "Free range" muljetavaldav, aga Õunpuu filmina ... ja nüüd veel ka võõrkeelse filmi Oscari kandidaadina ... Viimase puhul võib muidugi arutleda selle üle, mille hulgast meil valida üldse on. Sümfoonilisus tuletas meelde "Melanhooliat", aga ehk tahtsin lihtsalt suuremalt ja kaugemale mõelda ... Valged hobused tõid naeratuse näole ja kohe pärast filmi olin kui rehabiliteeritud. Nagu selgus, siis mitte kauaks, sest uuesti ju ei vaataks.
Veiko Õunpuu režissöörikäekiri on isikupärane. Tugeva kunstilise keskendatuse ja rõhutatuse tõttu on tema filmid eesotsas "Sügisballiga" mulle üldiselt meeldinud. "Ballaadi maailma heakskiitmisest" läksin vaatama tagasihoidlike ootustega, sest olin lugenud nii- ja naapidiseid arvamusi, mida polnud sugugi vähe, sest arvanud olid nagu ikka nii need, kes filmi olid näinud, kui ka need, kes filmi näinud polnud ega kavatsenudki seda vaadata. Ja "Sügisball" on üks mu lemmikfilme, vähemalt eesti filmide hulgas. Raamat "Sügisball" on samuti tase omaette.
Huvitaval kombel pälvib iga uus Õunpuu film alati palju tähelepanu. Põhjus, miks mina "Free range'ist" palju lootsin, peitus peategelases. Lauri Lagle näitlemist on huvitav jälgida. Vähemalt ma arvasin nii. Paraku vedas tema kehastatud Fred selles filmis lihtsalt jalgu (või keha?) järel ja mõtles mingeid üllaid mõtteid, mida ma kuidagi jagada ei suutnud. Ega Lagle polegi süüdi. Eelkõige on asi stsenaariumis, filmi sisus üldiselt.
Eredamalt jäi meelde hoopis Fredi isa mänginud Volkonski - episoodiline tegelane, kes veenis, et maailma heakskiitmise ballaadi on vaja just temale. Sisuliselt iseendana või iseendaks jäädes oli temas rohkem sisu kui kõigis filmis lahata püütud ideedes ja tegelastes kokku. Fredi tüdruksõber Susanna (Jaanika Arum) oli ehe, ehk liigagi tavaline. Susanna vanemad (Roman Baskin ja Rita Raave) olid aga klišeelikud ega andnud tõtt-öelda enam ühtki täiendavat niidiotsa. Pigem avas sisu Meelis Rämmeldi töödejuhataja - mees maailmast, kus Fredi-sugustel elada ja olla ei kõlba.
Hea režissööri debüütfilmina oleks "Free range" muljetavaldav, aga Õunpuu filmina ... ja nüüd veel ka võõrkeelse filmi Oscari kandidaadina ... Viimase puhul võib muidugi arutleda selle üle, mille hulgast meil valida üldse on. Sümfoonilisus tuletas meelde "Melanhooliat", aga ehk tahtsin lihtsalt suuremalt ja kaugemale mõelda ... Valged hobused tõid naeratuse näole ja kohe pärast filmi olin kui rehabiliteeritud. Nagu selgus, siis mitte kauaks, sest uuesti ju ei vaataks.
laupäev, 9. november 2013
Eesti lavastused Nordwindi festivalil Saksamaal
22. novembrist kuni 13. detsembrini 2013 toimub Saksamaal Dresdenis, Berliinis ja Hamburgis põhjamaade kunsti ja kultuuri tutvustav festival Nordwind. Tänavuse festivali programmi on valitud ka kaks Eesti lavastust: Mart Kangro "waiting for tomorrow" ja Cabaret Rhizome'i "Peosimulaator Reiv/Rave".
Mart Kangro lavastus Berliinis ja Hamburgis
Cabaret Rhizome'i lavastus Berliinis
Mart Kangro lavastus Berliinis ja Hamburgis
- kolmapäeval, 27.11.2013 kell 20.00 - Mart Kangro "waiting for tomorrow" - Berliin - Hebbel am Ufer
- neljapäeval, 28.11.2013 kell 19.00 - Mart Kangro "waiting for tomorrow" - Berliin - Hebbel am Ufer
- reedel, 06.12.2013 kell 19.30 - Mart Kangro "waiting for tomorrow" - Hamburg - Kampnagel Hamburg
- laupäeval, 07.12.2013 kell 20.30 - Mart Kangro "waiting for tomorrow" - Hamburg - Kampnagel Hamburg
Cabaret Rhizome'i lavastus Berliinis
- neljapäeval, 28.11.2013 kell 22.00 - Cabaret Rhizome "Peosimulaator Reiv/Rave" - Berliin - Ritter Butzke
- reedel, 29.11.2013 kell 22.00 - Cabaret Rhizome "Peosimulaator Reiv/Rave" - Berliin - Ritter Butzke
- pühapäeval, 01.12.2013 kell 21.00 - Cabaret Rhizome "Peosimulaator Reiv/Rave" - Berliin - Ritter Butzke
- esmaspäeval, 02.12.2013 kell 21.00 - Cabaret Rhizome "Peosimulaator Reiv/Rave" - Berliin - Ritter Butzke
neljapäev, 7. november 2013
Munch 150: "Elutants" Artises, tasuta
Oktoobri keskpaigas tähistas kino Artis kuulsa norra kunstniku Edvard Munchi 150. sünniaastapäeva. Koostöös Norra saatkonnaga. Tähistamine seisnes tegelikult selles, et nädala jooksul sai vaadata viit Munchi-filmi tasuta!
Mul oli ühel pärastlõunal parasjagu poolteist tundi vaba aega ja nii sattusingi pooljuhuslikult "Elutantsu" vaatama. See on eluloofilm, milles keskendutakse kunstniku olulisematele eluetappidele. Film oli umbes tunnipikkune ning osutus väga harivaks ja eelkõige huvitavaks. "Elutants" oli eelkõige hästi kompaktne film, kuigi otsiti seoseid kunstniku ja tema loomingu vahel või ka lihtsamalt öeldes kunstniku ja tema otsingute vahel.
Kinosaal oli inimesi täis ja kuigi üks lahkus seitsmeminutise sissejuhatava filmi "Näod" ajal, näis tõesti, et kõik hindasid väga võimalust maailmakuulsa kunstniku loomingule ja arenguloole kaasa elada. Avastasin, et tean Munchist ikka väga vähe, kuigi olen teda alati pidanud enda jaoks sama oluliseks või ka mingis mõttes sarnaseks kunstnikuks austerlase Gustav Klimtiga. Eriti ootamatu oli Munchi fotograafiahuvi. Teisalt jällegi oli selline huvi moodne olemise aluseks. Teine huvitav fakt oli see, kui Munch rikka mehena ütles, et tema varandusest ei tohi midagi minna Vigelundi pargi toetuseks.
Mul oli ühel pärastlõunal parasjagu poolteist tundi vaba aega ja nii sattusingi pooljuhuslikult "Elutantsu" vaatama. See on eluloofilm, milles keskendutakse kunstniku olulisematele eluetappidele. Film oli umbes tunnipikkune ning osutus väga harivaks ja eelkõige huvitavaks. "Elutants" oli eelkõige hästi kompaktne film, kuigi otsiti seoseid kunstniku ja tema loomingu vahel või ka lihtsamalt öeldes kunstniku ja tema otsingute vahel.
Kinosaal oli inimesi täis ja kuigi üks lahkus seitsmeminutise sissejuhatava filmi "Näod" ajal, näis tõesti, et kõik hindasid väga võimalust maailmakuulsa kunstniku loomingule ja arenguloole kaasa elada. Avastasin, et tean Munchist ikka väga vähe, kuigi olen teda alati pidanud enda jaoks sama oluliseks või ka mingis mõttes sarnaseks kunstnikuks austerlase Gustav Klimtiga. Eriti ootamatu oli Munchi fotograafiahuvi. Teisalt jällegi oli selline huvi moodne olemise aluseks. Teine huvitav fakt oli see, kui Munch rikka mehena ütles, et tema varandusest ei tohi midagi minna Vigelundi pargi toetuseks.
esmaspäev, 4. november 2013
"Kertu" - armastusest ja armastusega
"Kertu" on palju rohkem kui tüüpiline eesti film. Äsjalõppenud põhjamaade filmipäevadel Lübeckis olevat kriitikud nimetanud seda tüüpiliseks skandinaavia filmiks. Mis see tüüpiline üldse tähendab? Vaatame, näeme ja tajume tuttavat, saame aru, on lihtsalt kellelegi või millelegi omane ja iseloomulik. Ilmar Raag ise ütleb, et "Kertu" on ebatavaline armastuslugu. Ütleks, et pigem päris tavaline lugu. Tavalisem, kui uskuda tahame. Ei ole tüüpiline film, on hoopis väga eriline film, mis läheb südamesse ja hinge ning mida vaadates jätab süda lööke vahele, hingamine ununeb, pisaramärjad silmad naeravad ja nutavad ühtaegu. Minul oli nii.
Kõik saab alguse näitlejatest. Ursula Ratasepa ja Mait Malmsteni partnerlus on sajandi armastajapaari tiitli kindel kandidaat. Ei tea, kas enam, aga enne ja pärast filmi esilinastumist olid Solarise keskuse klaasustel plakatid-kaadrid nende nägudega. Sellest piisas, et tekiks vastupandamatu soov filmi näha. Kõik on nii tõeline: alates Kertust (Ursula Ratasepp), kes kõnnib tolmusel külavaheteel oma kindlaksmääratud rada, isast (Peeter Tammearu), kes võib-olla armastab, aga pigem kasutab ära, emast (Külliki Saldre), kes talub ja sõltub, ja teisest emast (Leila Säälik), kes armastab ja sõltub, ja ... kuni Villuni (Mait Malmsten), kes hulbib rohkem laine all kui peal. Küla on küla. Kõigile on kõik teada niikuinii. Armastajapaari kõrval lõikab mällu Peeter Tammearu isaroll - kui poleks näinud, arvaks, et nii ei saa. Aga saab! Ja Leila Säälik, kelle traktoristis ja emas on ürgne jonn ja tarmukus.
"Kertus" peab mängima (loe: näitlema) nii, et midagi ei oleks ülearu või puudu. "Hullu panna" siin ei saa, sest kunstiline liialdamine mõjuks kui sool lahtisele haavale. Kuna kogu ansambel on ühtlane ja igaüks on oma osa kui kunstitööd teinud, on paksud värvid ja täpsed nüansid imetabaselt tasakaalus. Siin ei ole midagi elust rohkem. Elu ise ongi selline - paksudes värvides ja täpsete joontega paika tõmmatud.
Kui Kertu jaaniõhtul ära kaob, seostatakse tema kadumist külajoodiku Villuga, kellega oli teda enne koos nähtud. Villu renomee ei ole kiita, kuid kõigele lisaks on Kertu vanemad kuulutanud oma 30-aastase tütre vaimselt haigeks, vastutusvõimetuks. Nii et kui Kertu hommikul Villu juurest leitakse, näib lugu võtvat väga halba pööret. Küla on halastamatu ja inimsuhted sõltuvuses pragmaatilistest asjadest. Kui plussid ja miinused kokku lugeda, jääb Villule miinuspoolele uudis surmahaigusest ja Kertule abordiotsus. Kas need on murdepunktid? Kas teadmine, et midagi pole kaotada, saab olla väljapääs? Kui ometigi kusagile minna ei ole ja midagi teha ei saa ...
Võib ju nutta või proovida pisaraid tagasi hoida või hoopiski mitte nutta, aga kindlasti ei tohiks öelda, et selle filmi vaatamiseks kulutatud poolteist tundi on kauged ja võõrad. "Kertu" teemad, alates õigusest armastusele ja lõpetades soovist hirmust üle saada, kaiguvad kogu aeg õhus. Filmi lõpp ei mõju valesti või ameerikafilmilikult. Selles on jõud, mis annab teed soovile pea kuklasse lüüa ja mitte enam voodi alla pugeda. Üksnes nii saab armastada.
Nendel Lübecki filmipäevadel sai "Kertu" publikupreemia. Võidavad mõtted ja teod, mida tehakse sellepärast, et need lähevad korda. See film läheb tingimusteta korda. "Kertu" on tehtud armastusest ja armastusega. Me vajame lugusid, milles on lootus ja ootus.
Tellimine:
Postitused (Atom)