Kui tuvid kadusid ...

Kui ma lõpuks ometi olin Sofi Oksaneni "Kui tuvid kadusid" tagakaane sulgenud, võtsin kogetu kokku ühe lausega: "Ma ei kaotanud ega võitnud selle raamatu lugemisega midagi." Mulle meeldis selle raamatu komponeeritus, aga häiris hirmsasti konstrueeritus. "Kui tuvid kadusid" ei ole halb raamat, aga segasevõitu algusest saab peagi üsna kuiv ühe tallalakkuja igapäevaelu kirjeldus, ja see ei paku ilukirjanduslikult suurt midagi. Tean ja olen alati teadnud, et Edgari-sugused on ja olid olemas, nende käitumismustris ei suutnud autor mind millegagi üllatada, ja ilmselt ei olegi mind võimalik millegagi üllatada. Raske on arvata, kes on sihtrühm, kellele selle raamatu temaatika korda läheb.

Kirjutamisoskusest hoolimata hakkavad mind Oksaneni mustvalged kujud juba häirima. "Puhastuses" olid tegelaskujud küll võimendatud, aga talutavad. Ometi ärritas mind Hans juba "Puhastuse" filmis. Sellist äärmuslikult head meest ei ole olemas! "Tuvides" on Rolandile külge poogitud lausa kuritegelik headus. Tema aatelisus muutub jõuetuseks. Ma ei arva ega ütle, et tal olnuks alternatiive, aga lugejana siin ja praegu ei oska ega taha ma talle ka kuidagi kaasa elada.

"Kui tuvid kadusid" algab kohutavalt keeruliselt ja pateetiliselt. Kulub jupp aega, kui saab selgeks, kes on kes ja mis rolli keegi täidab. Seda kummastavam on, et kokkuvõttes on vaid kolm-neli olulist tegelast, kes raamatu jooksul transformeeruvad. Osa suhteliine on kuni raamatu viimaste lehekülgedeni arusaamatud, need ei anna suurt midagi juurde. See, et Edgar on Rosalie surmas süüdi, oli näiteks täiesti tarbetu fakt, pealegi algusest peale arvata ja teada. Juuditi ja Rolandi suhtlemisel on oluline osa Saksa okupatsiooni ajal ja pean tunnistama, et sellele ajale keskendumine oleks mu silmis raamatu väärtust oluliselt tõstnud. See aeg on ilukirjanduses kajastamata, inimeste hingeline segadus oli aga iseäranis suur. Mõttetu 1960. aastate julgeolekutegelane oma räpasuses tegutses sellise süsteemi huvides, mis töötas kogu aeg tema enda vastu. Tegelikult ei salli reetureid niikuinii mitte keegi. Nii et jääb vaid õlgu kehitada, miks sellest on nii pikalt ja tüütult kirjutada vaja. Ärge tulge mulle rääkima, et tänu Edgaritele see süsteem nii kaua ja sellisena eksisteerida saigi. Nemad olid ikka väga väikesed mutrid.

Raamatu teist poolt lugesin juba ainult sellepärast, et saaks ometi kord läbi. Teadsin, et midagi enam ei juhtu, mis mind üllataks või mis uudsena mõjuks. Tervikuna on Oksaneni viimasele romaanile ajalooliste prototüüpide rohke järgimine ja ajaloolastega konsulteerimine kahjuks tulunud. Teos on ülekonstrueeritud, tekst on tihe ja kuiv. Pateetikaga on püütud hinge sisse puhuda, aga sellest ei teki oluliselt rohkem hingamisruumi. Kokkuvõttes pettumus.