Reede, 29. märts 2013

"Marquis d'Artiste", teist korda, teises kohas

Jan Uuspõld ja Hendrik Toompere kehastusid Prantsusmaa veerel, täpsemalt Luxembourgis, jälle näitlejaks ja markiiks ning demonstreerisid siinsetele eestlastele teatrimürgi mõjujõudu. Eestlane armastab teatrit ja janu eesti teatri järele on ammendamatu. Näitleja ja markii olid nad muidugimõista Eesti Draamateatri lavastuses "Marquis d'Artiste".

Denis Diderot' "Näitleja paradoksiga" ei ole ma ikka veel tuttav, ent 18. sajandi filosoofi jaoks oli näitemängude etendamise koht vast ikka teater, teatrimaja. Nüüd, kui uhkete seinakaunistustega toretsevad teatrimajad on muutunud üha vähem oluliseks, peab näitleja suurte tunnete kõrval ajastust lahti laskma ja sellest üle olema. Miks see oluline on? Aga sellepärast, et kui "Marquis d'Artiste'i" mängima hakati, etendati seda Saku mõisas, hiljem kolis Draamateater etenduse Maalisaali. Mõisamiljöös räägivad lavamärgid keeles, mis võivad vaataja kergesti eksiteele viia - tolmukorra alt välja ilmunud inimesed räägivad normidest, mis näivad olevat ajast ja arust.

Mida rohkem ma nüüd selles Luxembourgi lennujaama lähedal asuvas väikeses teatrisaalis kuulasin ja nägin, seda selgemaks sai, et seisuslik hierarhia pole kuhugi kadunud. Lühikese aja jooksul mitu korda üle maja lennanud lennukite müra kinnitas, et näidendi sõnum kehtib teravalt. Missugune on saal, lavakujundus või millised riided on näitlejail seljas, pole üldse määrav. Määrav on hoopis see, et staar (olgu siis näiteks näitleja) sõltub fännidest. Mida lugupeetavam on austaja, seda koostööaltim on näitleja. Sest austajast sõltub väga palju.

"Marquis d'Artiste'i" tekst on väga tihe ja seepärast mõjub pisut üle tunni kestev etendus kui mitmetunnine pingeline mõttetöö. Hetkekski ei tohi tähelepanul hajuda lasta ja tagantjärele pole hetkegi sellest teatriõhtust põhjust kahetseda. Olusid arvestades oli lavastust pisut kohandatud. Näiteks ei istunud tegelased enne etenduse algust laval ega oodanud publiku kogunemist. Nad tulid lavale alles siis, kui publik oli valmis. Markii asus küünlaid süütama ja suur näitleja hakkas kannatust kaotama. Lõpuks kannatas näitleja ka seda, mida ta poleks osanud halvimaski unenäoski näha.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar