Laupäev, 6. veebruar 2010

Vana hea teater!

ETV ja ETV2 näitavad üksteise alla ja peale viimasel ajal väga palju vanu teatrietenduste salvestusi. Aga ka päris uusi, nagu seda oli näiteks hiljutine "Armastus kolme apelsini vastu" esietenduse otseülekanne ETVs ja paralleelselt lavatagused otsekaadrid ETV2s. Televaatajale jaoks "igaühele oma". Mitte sellest ei tahtnud kirjutada. Tahtsin kirjutada hoopis, et vist umbes nädal aega tagasi tuli ühel õhtul telekast tundide viisi teatrit, algas see õhtu Eino Baskini lavastatud "Mehe, naise ja kontserdiga", jätkus lavaka 13. lennu "Tõrksa taltsutusega" ja lõppes Linnateatri kunagise menulavastusega "Pianoola ehk mehaaniline klaver". Järjest sellist repertuaari (vaadata) on ilmvõimatu. Sellepärast salvestasin kõigepealt. Tänaseks on kaks lavastust (üle) vaadatud.

"Mees, naine ja kontsert" kuulub nende komöödiate hulka, mida vaataksin teatris arvatavasti vaid mulle enam huvi pakkuvate lavastajate lavastuses. Eino Baskini lavastuses ja Draamateatri alati hea näitlejakoosseisuga on see kahtlemata hea kerge Austria näitekirjaniku seltskonnakomöödia. Ma ei ole sellise teatri publik. 20. sajandi alguses kirjutatud näidendi tekst mõjub kummalisel kombel praegu, enam kui kümme aastat pärast Draamateatris etendumist, äärmiselt omapäraselt. Viimastel aastatel eesti teatris mängitud komöödiad-kassatükid kipuvad olema äärest ääreni täis nn jalaga tagumikku nalju. Midagi niisugust Hermann Bahri tekstis ei ole, olgugi et näidendi sisuks on truudusetus, kannatused, leppimine, harjumine. Saja aastaga on sõnavara nii palju muutunud, kuigi (elu)kunstnikud elavad samasugust elu, naised jooksevad ikka maestrode järel, nooremad naised on ihaldusväärsemad kui vanad jne.

Baskini lavastuses mängisid peaosades Tõnu Kilgas ja Kersti Kreismann, proua ja härra Pollingeri rollis olid Ita Ever ja Tõnu Aav. Tähelepanuväärne on, et selle näidendi lavastas 1972. aastal ka Voldemar Panso. Peaosades olid siis Eino Baskin ja Ita Ever. Tundub olevat igihaljas komöödia. Igav ei olnud nüüdki telekast vaadates.

Lavakooli 13. lennu "Tõrksa taltsutus" oleks kindlasti kuulunud repertuaari, mida tahtnuksin omal ajal teatris näha. Mitte ainult 13. lennu pärast, vaid samavõrd nii Shakespeare'i teksti kui ka värsslavastuse pärast. Mul on juba vähemalt aasta aega tunne, et eesti teatrisse oleks vaja uut "Hamleti" lavastust. Salamisi lootsin, et Shakespeare'i-puudust leevendab praegu Von Krahli Teatris mängitav Viljandi teatritudengite "Kuningas Lear", aga üks arvustus muutis mind kuidagi ettevaatlikuks, vähemalt pani uskuma, et see ei ole see, mida praegu otsin. Muidugi, oma silm oleks kuningas ja pole õige niiviisi eelarvamusi tekitada! Aa, NO99s prooviti aasta tagasi mängida "Macbethi", aga see lavastus vist ka ebaõnnestus, sest kadus paari kuuga mängukavast.

"Tõrksa taltsutuse" juurde tagasi. Shakespeare'i puhul räägitakse pigem tragöödiatest. Lavakooli lõpetajate diplomilavastuste hulgas on aga just komöödiad need, mida sageli mängitakse. Komöödiaid tuleb teatrisse vaatama ka kergemat meelelahutust otsiv publik. Ja hästi lavastatud ja mängitud komöödia on tihtipeale kõnekam kui tõsine lavastus. Peale selle on näitleja jaoks komöödiarolli tegemine palju raskem ja terad eralduvad sõkaldest kiiresti. Praegu lavakooli 13. lennu "Tõrksa taltsutust" vaadates kippus mul esimesena käima minema see mootor, mis pani mõtlema, kus tolleaegsed tudengid praegu on. Enamik sellest lennust on ju praegused eesti tippnäitlejad. Siis alles näitlejahakatised tegid nauditava vaatemängu "Tõrksa taltsutusest" kui igavesest mehe ja naise vahelisest võimuvõitlusest ning armastuse tekkimisest inimeste vahel, kes esmapilgul ei ole mitte ühestki küljest vaadates teineteise jaoks loodud. Publik saalis naeris ja teleka ees jäi veel võimalus tõdeda, et selles lavastuses mängis igaüks talle kõige omasemat rolli. Üks väga tugev assotsiatsioon tekkis mul näiteks Rain Simmuliga, nimelt tema praeguse rolliga Theatrumi "Maarja kuulutamises". Theatrum pidi "Maarja kuulutamist" mängima jälle 2010. aasta sügisel. Minge vaatama! Komöödia see ei ole, Shakespeare'i tekst ka mitte, aga üks paremaid lavastusi praegu Eestis kindlasti.

2 kommentaari:

  1. Soovitaks kindlasti oma silmaga Viljandi tudengite Lear oma silmaga üle kaeda.

    VastaKustuta
  2. Nõus. Kuid kuna mul on võimalik seda vaadata ainult ühel mängupäeval ja ilmunud arvustusi lugedes tundub, et see ei ole "Kuningas Leari" tõlgendus, mida praegu otsin, siis vist jääb ikkagi vaatamata. :( Üldiselt mulle väga-väga meeldivad igasugused klassikatõlgendused, mida sürrim, seda parem.

    VastaKustuta