Esmaspäev, 2. jaanuar 2012

"Melanhoolia" ehk Euroopa parim film 2011

Cannes'is peeti Kirsten Dunsti parima naisnäitleja auhinna vääriliseks, Euroopa Filmiakadeemia nimetas Lars von Trieri "Melanhoolia" (Melancholia) 2011. aasta parimaks filmiks. Tavalised vaatajad näivad seda filmi kas armastavat, lausa jumaldavat või vihkavat. "Melanhoolia" on nagu Wagneri ooperi väga tänapäevane lavastus. Ja see on konkurentsitult parim film, mida ma 2011. aastal vaatasin.

Film hakkab vontrierilike piltidega, justkui aeglase kokkuvõttega kõigest, mis edasi juhtub. Või mis lõpuks juhtub. Taustaks Wagneri "Tristan ja Isolde". Väga-väga ilus pilt kandis vapustavat kurbust ja lootusetust. See on maailmalõpufilm, aga mitte sellest, mis edasi ja pärast saab. "Melanhoolia" on meist.

"Melanhoolia" koosneb kahest osast: "Justine" ja "Claire". Peaks olema Justine'i elu ilusaim päev, aga tegelikult variseb tema maailm ja elu sel päeval hoopis kokku. Seejärel muutub kõik lihtsalt mõttetuks. Üks eelkõige endast hooliv inimene ei kaota vist midagi muud peale enda? Justine'i õde Claire elab korrektselt elu. Suhteline? Võib-olla ... Tal on väga rikas mees, väike poeg, ilus kodu lossis, mille juures on 18 auguga golfiväljak, hobused. Üle kõige kardab ta Melanhooliat. Või lihtsalt surma. Claire'i surmaga hävineb maailm.

Kahte väga erinevat õde ja elu ilmestavad kunstilised kontrastid: imekaunid stseenid ja ilmselt käsikaameraga filmitud lõigud.

See film jäi mulle kusagile sügavale sisse. Salamisi nutetud valu pärast, ja selle pärast, et ma ikka veel näen kahte pilti: seda, kus Justine pruutkleidis, maikellukesed käes, lebab ja taevast vaatab, ja seda, kus Claire, laps süles, mädanenud maad mööda edasi joosta püüab. Ja nutan. Möödunud aastas oli nii palju Wagnerit ja üks film meist.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar