Esmaspäev, 27. juuli 2009

Vahepeatus Hüürus

Homme mängitakse Hüüru mõisas viimast korda Uku Uusbergi kirjutatud ja lavastatud "Vahepeatust". See on igale teatrisõbrale lausa kohustuslik! Õnneks on lavastus esindatud ka septembris Tartus toimuval teatrifestivalil DRAAMA 2009.

Miks "Vahepeatus" nii oluline on? Esiteks sellepärast, et see on imetabane eesti uuema teatri visiitkaart. Noor lavastaja, noored ja veel nooremad näitlejad väga tänapäevase teksti kütkes. Uku ise nimetab seda teatriteksti "lustlik-naivistlikuks kurbmänguks", mis võiks vihjata tättelikkusele, aga on hoopis väga kaugel Tättest. :) "Vahepeatuses" on rohkesti sõnamängu ja ilmselt veelgi enam tasandeid. Tundsin ja nägin, kuidas kolm meest (Argo Aadli, Alo Kõrve ja Indrek Ojari) nautisid seal olemist ja mängimist. Ma ei saanudki lõpuni aru, kui suur osa oli etenduses improvisatsioonil. Tüdrukul (Sandra Üksküla), kes satub juhuslikult "Õismäelt veidi kaugemale" jalutama, et trotsida kuidagi "joone alla jäämisest" tingitud lootusetust, on justkui tunnistaja roll nende kolme mehe võistluses või võitluses elu võidujooksuga.

Olen ikka mõelnud, miks peab tänapäeval olema alati mobiiltelefoni teel kättesaadav, ka siis, kui üldse tuju või soovi kellegagi rääkida ei ole? Kas helistajal on üldse vaja nii väga just minuga rääkida? Piisab ehk sellestki, kui ta saab rääkida kellegi sellisega, kes samuti parasjagu helistab. Räägivad siis kaks telefoni omavahel ... Kui palju õnnelikum võiks inimene olla, kui elu on sedavõrd ära korraldatud, et igal kellaajal on oma tähendus või ülesanne? Mis on tähtsam, kas võit või osavõtt? Kas elust peaks osa võtma või peaks elama tippelu?

Homme proovin tolgendada.

Igatahes on Uku Uusbergi tekst geniaalne. Vähemalt sama hea kui "Pea vahetuse" tekst.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar