Esmaspäev, 20. juuli 2009

Janu küll, aga mille järele?

Olen paar korda teatrist poole etenduse pealt minema jalutanud. Ainult paar korda oma suure vaatajakogemuse kohta! Viimane kord oli nii ammu, et suure hädaga mõtleksin küll aastaarvu välja, aga kas sellel on mõtet ... Laupäeva õhtul Endla Küünis ei jõudnud ma ära oodata, millal "Janu" esimene vaatus lõpeb ja millal saalist ja majast lahkuda saan.

Kirjutan kahe käega Danzumehe arvamusele alla. Lisada ei ole siia suurt enam midagi. Ehk seda ainult, et mind oli ju hoiatatud ... Aga hing ei andnud rahu - ikkagi võidunäidend, mitmel korral välismaa festivalidelgi osalenud ja kevadel Saksamaal Heidelbergi Stückemarktil Ahti Puuderselli sõnul "võeti etendus vastu ääretult hästi, sest seal käsitletavad teemad - elujanu, alkoholism, inimeste püüdlused ja igatsused on aktuaalsed kõikjal. Saksa teatritegijate huvi oli nii suur, et ta ei imestaks, kui „Janu“ võetaks lähiajal mõne sealse teatri mängukavva." Kuni selleni välja, et septembris Tartus toimuval Balti Teatrisügisel on "Janu" valitud ühe lavastusena Eestit esindama. Ma lihtsalt pidin seda nägema!

Ei suutnud lõpuni vaadata. Ja ma ei olnud ainuke.

Kui keegi kunagi selle näidendi fenomeni seletaks ... Martin Algus ise ütleb Postimehes: "Joomine pole «Janus» peamine, see on mingi probleemi väljendus, tagajärg. Kuskil on midagi, mille pärast inimesed ennast üldse hävitama hakkavad." Seda võiks näiteks mõni psühhiaater seletada. Mina ei leia sellest tekstist mingit uut iva. Õige küll, esimese vaatuse tekstist ei leidnud, aga parim näidend ei saa olla struktuuriliselt niisugune, et kõik vastused tulevad alles lõpus. Kivirähk selgitab paari aasta tagust kõrget hinnangut sellega, et tegemist on looga inimestest meie endi ümber.

Lavastusest ka ikka paari sõnaga. Anna ehk Kaili Närepi kriiskav karjumine kohe etenduse alguses mõjus nii ebausutavalt, et jäin korra mõtlema, kas Endlas tõesti kutselistest näitlejatest naisi enam pole. Ago Anderson, Helle Kuningas ja Lii Tedre olid igaüks omamoodi tõetruud. Samuti Lauri Kink. Ükskõik kui hästi keegi neist mängis, see ei läinud mulle korda. Muidugi olen ma lähemalt või kaugemalt selliseid enesehävitajast tüüpe näinud. Me kõik oleme. Muidugi ma tean, et alkohoolikuid on nii paremal kui ka halvemal järjel olevate inimeste hulgas, ja muidugi võivad sellise enesehävitusliku käitumise põhjused olla väga erinevad. Aga ma ei näe ühtki põhjust, miks peab nende põhjuste lahkamiseks kaleidoskoobina lavastatud dialooge ette mängima? Äärmiselt labane. Nagu "Võsareporter" teatrilaval. Võib-olla on Peeter Võsa laiem eesmärk samuti panna üldsust mõtlema, miks inimesed ühte- või teistmoodi elavad, ennast hävitavad jne.

2 kommentaari:

  1. :) Mul on õnnestunud siiani kordagi Võsareporterit nägemata ära elada, aga tõesti, mina ka ei mõista selle tüki fenomeni. Kusjuures pole ma ka ka kuulnud ühegi inimese kiitvat arvustust, kellega näost näkku olen rääkinud.

    Täiesti hämmastav, mida selles nähakse? Äkki peab selletüki tajumiseks olema rohkem elukogemust kui 30-40 aastasel inimestel? Või siis vaatama veel rohkem erinevaid tükke, et tunda väsimust heast tekstipõhisest ja lugusid jutustavast teatrist? Lihtsalt ei mõista? Minu jaoks oli see üks täielik mõttetus...
    P.S. Su Tuult Tiibadesse teksti lugedes tunnen veel rohkem kahjumeelt, et läksin sealt poole pealt ära. Tegelikult ma ise poleksi läinud... Aga huvitav, et Sulle Johansoni mängimine meeldis, kas see sai siis mingi vormingu teises vaatuses, mis andis tema mängule mingi usutavuse? Võibolla oli tal ainult minu nähtud päeval midagi liimist lahti...

    VastaKustuta
  2. Ei mina usu, et siin elukogemusel mingit rolli on. Meie Mehe kontsert on ka üritus, mis räägib inimestest meie ümber, aga ega see ei tähenda veel, et muusika, mida nad teevad, on hea muusika. :)

    "Tuult tiibadesse" pärast ära muretse. Mida rohkem see tükk mus settib, seda enam mõtlen nagu sina, et näiteks see lindude tasand võinuks olemata olla - kuidas ma ütlengi: liiga deep'iks läks kätte. Aga Johanson mängis tõesti hästi! Minu jaoks on ta liiga keeruline isiksus ja sellepärast ei meeldi, aga selline sügav ja ürgne värk kohe sobib talle. Tegelikult on Koldits ka oma idamaaarmastusega jne täiesti eriline tüüp ja võib-olla pidanuks selle lavastuse puhul juba reklaamis rääkima märksõna "alternatiivteater" abil vms ...

    VastaKustuta