kolmapäev, 29. juuli 2009

"Kon-Tiki" lavakujundus on võluv

"Kon-Tiki" lava on üks autentsemaid, keerulisemaid, huvitavamaid lahendusi, mida ma teatris näinud olen. Lisaks on uudne selline distantsilt mängimine. Teises ruumis on mängitud küll ja pilti video abil edastatud, aga just see laev merel. Päikesepaistelise ilmaga Käsmus peegelsileda mere ääres sellist pilti nähes paneb päriselt ka ahastama: "Ainult ääretu meri ja ilus sinine taevas. Masendav!" Kui teater suudab nii tõetruu olla, on eesmärk saavutatud. Sellises teatris olles võiks tegelikult ka ainult lava vaadata ja midagi poleks katki.

Kõrimikrofonid näitlejatel häirisid. Võib-olla oleks saanud häält kostma panna pigem mingite laval olevate statsionaarsete mikrofonidega?

"Kon-Tiki" näidend ja lavastus peaks tekitama ettekujutuse tühjusest, ääretusest, lootusetusest. Kui nii saab öelda. Mina ei armasta merd, õigemini mulle ei meeldi vaadata merd, kui mitte midagi muud peale ääretu mere ja sinise taeva pole näha. Niipea kui silmapiirilt hakkab paistma maa, saan lootuse tagasi. Seda lõputus tühjuses ihuüksi olemise ahastust võiks see tekst edasi anda. Võiks, aga ma ei ole kindel, kas see ikka nii hästi õnnestub. Esimeses vaatuses nautisin Jan Uuspõllu mängu. Tema "mulle ei meeldi mõttetult kodus passida" mõttest kujunes kandev idee, olgugi et ka Raivo E. Tamme "kodus on mul kõik asjad ilusti oma koha peal" tähendab sisuliselt sedasama, et vahet pole, kus olla või kuidas olla. Aga midagi jäi puudu. Teises vaatuses võeti viinapudel ligi ja see pani filosofeerima. Etendus läks käima.

Hussari näidend räägib tühjusest, üksindusest, igatsusest, võib-olla ka lihtsalt võistlusest iseendaga. Samas selles lavaversioonis ei puuduta need teemad nii, nagu võiksid. Omaenese teadmiste põhjal muidugi on võimalik mõelda, mida tähendab olla niiviisi nädalate ja kuude viisi ihuüksi merel või mis tunne see on, kui suusatada Tartu maratonil finiši poole, või kuidas olla, kui tuleb oodata lahingukäsku. Ega ma ei tea, tegelikult ongi keeruline ju igavikulisust näidata. Tunne vaiksest mere loksumisest, piiratud ruumis tasakesi kulgevast ajast ja toimetavatest meestest jäi õige. Ja täna on väga hea selle kõige lummuses ikka veel olla.

Üks on küll kindel: "Kon-Tiki" raputas minus ärkvele Norra-igatsuse. Oslosse tahaks praegu kõigepealt. Tahaks veel kord seda parve näha.

Mis näitlejaisse puutub, siis Jan Uuspõld ja Raivo E. Tamm tekitasid lavastuses tõeliselt tunde, et tegu on pärastilmasõjaaegse ajaga. Ehe! Mulle hirmsasti meeldis lõpus, kuidas nad pannkooki tahtsid: üks tiris naise seelikusaba nagu väike poiss. Teine rääkis ikka oma vaarikamoosist. Oh, mehed ja lapsed! :)

Üldse, etenduse lõpp oli geniaalne. Ükskõik kui vähe keegi meist rutiini armastab, on see ometi armsam kui tühjus ja ääretus. Ja mis siis lõpuks rutiinsem on: kas triivimine elumere lainetel või triivimine ulgumerel? :)

Väga muljetavaldavad olid toidud, mida "puhvetis" pakuti.

Pileteid ostes eksperimenteerisin. Ostsin piletid Kahe Musketäri kodukalt ja need saadeti postiga tasuta koju. Olen millestki sellisest ammu puudust tundnud. E-pilet on küll ka hea variant, aga kallimate piletite puhul on kuidagi imelik mõelda, et tegelikult saaks neid lõpmatult välja printida. Piletilevi vist saadab ka koju, aga mingi hirmkalli teenustasu eest.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar