Kui "Karge mere" eelviimane etendus läbi sai ja näitlejad kummardama tulid, vasardas mul järjepanu peas üks ja seesama küsimus, mis oli painanud pea kogu etenduse: "Märt, millal sa Hamletit mängid?" Tõesti, ma ootan alates tänasest (no tegelikult eilsest) kannatamatult, millal mängib Märt Avandi Hamletit. Jõudsin äratundmiseni, et tema oleks praegu ideaalseim Hamlet eesti teatris. :) Ometi, ma ei mäleta Märti üldse näiteks "Asjade seisust", mis oli nende lennu üks diplomilavastus ja mida ma lausa kaks korda vaatamas käisin. Ilmselt "avastasin" ma ta alles 2006. aasta suvel "Vargamäe kuningriigis". Igatahes praegu on küll nii, et kõik, mida ta puudutab, tundub kullaks muutuvat. :)
Endla "Karge meri" oli ka minust kuidagi mööda läinud. Aga eks ma käisin aastaid Endlast üsna suure kaarega mööda. Igatahes on see üks viimase aja paremaid lavastusi, mida vaadanud olen! Nagu ere täht eesti teatritaevas. Tubli poole etenduse vältel olid mul silmad veekalkvel. Lihtsalt. Ja suveöös Pärnust Tallinna poole sõites mõtlesin Märdi ja Pireti mängitud armastajapaarist. Õnneks, et 2007. aasta Draama festivalil just sellist põhjust preemia vääriliseks peeti.
Mul ei tule praegu meelde ühtki teist eesti näitlejannat, kes samas vanuses nagu Piret Laurimaa suudaks mängida sama ehedalt ja tõetruult noort armunud neidu.
Kogu näitlejate ansamblist võiks peaaegu igaühest niimoodi rääkida ja rääkida, sest nad moodustasid kõik kuidagi väga mõnusa harmoonilise terviku. Indrek Taalmaad oli üle pika aja tore laval näha. Ja Helle Kuningat, kuigi tema puhul häiris üks pisidetail: ta pidi olema ju pime ja puruvana, aga käis ikka jube kiiresti. :)
Carmen Mikiver sai olla nii omas elemendis! Talle just niisugused rollid sobivad.
Üllatuslikult oli Toora Jookuse rollis Marika Vaariku asemel Triin Lepik, kuigi ei kodulehel ega kavalehel pole selle kohta sõnakestki. Tegelikult väga kihvt, sest talle nii hästi sobis selline roll ja mul oli kuidagi keeruline ette kujutada Marika Vaarikut Eerik Lammi eas noormeest ihaldamas. Või tegelikult ... ei tea kah.
Ei mäleta, kas ma üldse olen Gailiti "Karget merd" lugenud ja selle põhjal tehtud filmi näinud? Peaks otsima vähemalt filmi välja ja vaatama. Küll aga on Gailiti "Leegitsev süda" üks neist raamatuist, mida varsti juba aastakümneid meeles mõlgutan. Kasterpalu on "Karge mere" lavastamisel Endlas pidanud ülioluliseks rõhutada inimlikku ja emotsionaalset poolt. Nii on lisatud dramatiseeringusse midagi Gailiti "Merest" ja "Kelli Lokist" ning Uku Masingu esseest "Armastusest". Kuidas üks inimene võib küll nii lähedaseks saada, et armastus muutub mureks ...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar