Sinu jaoks, kas või tuhat korda ehk "Lohejooksja"

Üle pika aja jälle üks raamat, mida ei saanud enne käest ära panna, kui tagakaas oli suletud, s.t raamat läbi loetud. Mul olid suured eelarvamused enne, sest pealkiri on eestlase jaoks mittemidagiütlev ja Afganistanist ei tea me ka eriti midagi, peale selle ehk, kuidas NSVL kunagi seal sõdis, ja selle, et praegu on seal USA väed. Tundub hirmus koht, et suurriigid peavad nende siseasju korraldama. Õigemini selle raamatu läbilugemise järel tunnen veelgi enam, et võõra riigi siseasjadesse ei tohiks kellelgi asja olla.

"Lohejooksja" räägib omamoodi loo ühe põlvkonna kasvamisest ja kujunemisest. See on ajalooline romaan, mis algab monarhiaaegse Afganistaniga, klassiühiskonna heade ja vigadega, lõpeb Ameerika-unelma näilise võiduga. Aga kas see ikka on võit? Kas see, mida aastakümnete eest Ameerikasse emigreerunud afgaan peab õigeks, on õige väiksele afgaani lapsele? Lapsele, kes igatseb vana elu tagasi?

Valus raamat on! Ma hakkasin nägema islamit palju paremast küljest, mulle jõudis ühtäkki kohale, kui palju on tegelikult usu puhul küsimus tõlgendamises. Valusalt-valusalt vasardas alatasa peas kaksikmoraali teema.

Tubli poole raamatu jagu lugesin nii, et silmad olid veekalkvel. Millegipärast meenus üks teine valus rahva loost jutustav raamat - Dido Sotiriu "Verega joodetud maa". Mõlema puhul on lugu väga kaasahaarav, aga teisalt tohutult kurb.

Mul on täitsa hea meel, et polnud enne näinud samanimelist filmi, ei suuda lihtsalt uskuda, et film saab sellest raamatust parem olla. "Lohejooksja" on lugu sõprusest ja armastusest, reetmisest ja lunastusest. Aga see ei ole klassikaline õnneliku lõpuga ameerikalik lugu. Äärmiselt aus raamat. Väga hästi kirjutatud raamat. Võiks olla lausa soovituslik kirjandus koolis.

Muide, Khaled Hosseini on The Bookselleri, Publishers Weekly ja Livres Hebdo andmetel 2008. aasta üks populaarsemaid kirjanikke maailmas.

Ja guardian.co.uk andmetel tahetakse "Lohejooksja" USAs ära keelata: "The bestselling and critically acclaimed title, the story of a 12-year-old Afghan and his betrayal of his best friend, includes the rape of a boy, and provoked challenges in the US over what objectors saw as sexual content and offensive language. Some objections led to the removal of the book from library shelves, while others saw it replaced with bowdlerised versions minus the offending scenes, according to the American Library Association, which compiles an annual list of the most challenged titles in the country."

Linnateatri "Karin ja Indrek" ETVs!

1. ja 8. mail saab ETVst vaadata Linnateatri lavastuse "Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4." salvestust. Näidatakse seda kahes osas, algusaeg on vastavalt kell 21.35 ja 21.40. Uudis selle kohta on ka siin. Vaieldamatult selle nädala parim uudis.

Olen näinud seda lavastust neli korda. Kolm korda Linnateatri Põrgulaval ja viimati Vargamäel 2008. aasta suve tippsündmuse, teatrimaratoni raames. Vargamäe teatrimaraton oli ööpäevapikkune Tammsaare "Tõe ja õiguse" läbivaatamine. Kolme lavastust neljast olin varem näinud, aga midagi täiesti kirjeldamatut oli olla seal Tammsaare-maadel paar päeva enne jaanipäeva. Mäletan, et ainsa katuse all mängitud etenduse, "Tõe ja õiguse 2. osa" ajal sadas väljas tihedat vihma, aga pärast seda mängis taevas täpselt sellist mängu, nagu ühe või teise etenduse ajal vaja oli. "Wabariigi" ajal olid vajaduse korral mustad pilved taevas, sadama siiski ei hakanud. "Karini ja Indreku" etendus algas kell 12 öösel. Ja kui see aovalguses lõppes, mõistsin, mida tähendab joosta maratoni. Olen kümneid kordi olnud suurte jooksumaratonide finišis ja näinud kümneid tuhandeid iseendaga võidujooksjaid, kes kas lihtsalt väsinult või krampides ja valudes, aga kindlasti õnnelike ja rahulolevatena finišijoone ületavad. Enne neljandat etendust oli tunne, nagu oleks veel vähem kui üks neljandik minna. Lõpp paistis. Olin istunud "Vargamäe kuningriigi" esietenduse publiku hulgas ja nüüd istusin ühe viimase etenduse publiku hulgas. Vahepeal oli paar aastat möödunud. Nende paarikümne tunni jooksul jõudsin mõelda väga paljust, jõudsin mõelda sellest, kui palju rikkamaks on eesti teater mind inimesena teinud. Hommikul olin väga väsinud, aga nii tohutult õnnelik, et ma olin selle kõik jälle läbi teinud.

Ja nüüd vaid paari nädala pärast on viimaste aastate parim teatrilavastus mu kodus. Ma ei teadnudki (või ei mäleta), et see salvestati pronksiööl.

Tšehhovit tundes ...

Eile õhtul oli ETVs jälle teatriõhtu ja lavastuseks oli "Onu Vanja". Jah, Ugala teatri Olustvere lossis mängitud "Onu Vanja". Ugala teater oli pikka aega mu jaoks Tšehhovi teater, sest kohe "Onu Vanja" järel meenuvad sellised lavastused nagu "Jalta-mäng" ja "Kolm klaasikest kirsiviina". Viimasest on eriti eredalt meeles, kuidas ma noore ja rumalana kogu etenduse aja vapralt erinevaid alkohoolseid jooke alates kirsiviinast manustades oma väljakannatamatu peavaluga võitlesin. :) Muidugi aitas lõpuks ikkagi alles hotelli vastuvõtulauast küsitud peavalutablett.

"Onu Vanja" 100. etenduse puhul kirjutati Õhtulehes: ""Välja müüdud" on sõnapaar, millega see lavastus on stabiilses abielus. Nagu ka kuuma tee, pelmeenide ja vene romanssidega." No tõesti! Mäletan eredalt, kui keeruline oli sellele lavastusele pileteid saada. Vist oli lausa nii, et pileteid jagati inimese kohta väga piiratud arvul ja tegelikult oli lavastus vähemalt pool aastat ette välja müüdud. Selle puhul oli mingi veidi ebatavaline süsteem, teater pani ise järjekorda ja pakkus kuupäeva välja. Aga võib-olla mäletan valesti. Vaheajal esitasid Jaana Kukk ja Peeter Konovalov vene romansse. Ka oli 2002. aasta sügisel esietendunud lavastuse teatrimajaväline mängupaik tollal veel üsna ebaharilik, kuigi mõisades üht-teist siis juba oli mängitud. Näiteks Draamateatri "Aristokraate" mängiti Keila-Joal.

Telekas vaheajal romansse ei lauldud, aga sõna otseses mõttes imetlesin Olustvere lossi. Tundsin isegi ära selle koha, kui keset esimest vaatust pidi publik liikuma ühest ruumist teise.

Maria Soomets ja Karol Kuntsel said selles lavastuses tuule tiibadesse. Põhiline on ikkagi see, et Tšehhovi näidenditest tuleb kõige selgemal moel esile vene hing. Armastan Tšehhovi tekste, sest nende pealtnäha lihtsates dialoogides ja stseenides on nii palju keerulist. Elu ongi keeruline. Nii hea on mõelda, et eesti teatrites ikka ja jälle Tšehhovit lavastatakse. Aga ilma vist ei saakski teatrit teha?

Teatritegemiste reklaamimisest

Mul on mitu viimast nädalat olnud plaan kirjutada sellest, kuidas eesti teatrid oma tegemistest osa aitavad saada. Olgu lisatud, et see on minu väga subjektiivne arvamus.

Kuus põhjust, miks on Eesti kõige kliendisõbralikum (!) teater Vanemuine:

1. Vanemuise uue hooaja (või vähemalt poole hooaja) mängukava on väljas väga varakult. Kord kinkisid sõbrad mulle teatripiletid uueks hooajaks ja kurtsid kinkimise ajal, et "täitsa lõpp, oleks tahtnud mõne teise teatri etenduste hulgast ka valida, aga kellelgi pole kava veel valmis". Estonia paneb muidugi ka kava välja, aga nemad loodavad ilmselt välismaa reisibüroodele jne.
2. Vanemuises on laste mängutuba, kuhu saab väikelapse õhtuse etenduse ajaks sümboolse tasu eest jätta. Seda teenust vist massiliselt ei kasutata, aga keegi ei saa öelda, et teater ei ole sellele mõelnud.
3. Suveetenduste ajal on Vanemuine (vist) alati organiseerinud bussitranspordi Tartust etenduse kohta ja tagasi. Mäletan näiteks, et eelmisel aastal tundsid väga paljud puudust võimalusest bussiga Vargamäele sõita, aga Linnateater polnud selle peale üldse mõelnud.
4. Vanemuisel on ühena vähestest foorum, kus pressiesindaja vastab peaaegu alati, tõsi, ka kõige jaburamatele, küsimustele. Hästitoimiv foorum on veel ka Linnateatril.
5. Vaatajate huvi korral organiseerib Vanemuine (muusika)lavastuse ka CD- või DVD-plaadile. Seda püüab jõudumööda teha ka Linnateater.
6. Ja viimane uudis sellest, kuidas Vanemuine LAIENEB Tallinnasse, kui rääkida kasumit teeniva äriettevõtte turundusosakonna keeles. Ehk siis see, et Vanemuine hakkab andma regulaarselt etendusi ka Tallinnas uues avatavas Solarise keskuses.

See kõik ei tähenda, et Vanemuine oleks mu meelest ka parima kunstilise kvaliteediga (draama)teater Eestis, aga "Taarka" ja "Ruja" on kindlasti projektid, mille õnnestumise nimel on kõvasti vaeva nähtud, ja see vaev on end ka kuhjaga ära tasunud. 2011. aasta suveks kavandatakse Värskasse uut setudega tükki nimega "Peko".

NO-teater, Linnateater ja Rakvere Teater kasutavad oma tegevuse kajastamiseks Twitterit. Kui mõni teater veel vahepeal seda kasutama on hakanud, siis vabandan, olen lihtsalt ajast maha jäänud. :) Kuigi Twitter on mu jaoks segase eesmärgiga keskkond, on see ometi hea koht, kus noppida üles viiteid blogides avaldatule vms.

Aga Eesti Teatri Agentuuri veebisaidilt ootaksin küll rohkem, kui seal praegu on. Ega ma ei tea, võib-olla ongi nende asi koondada infot, mida teatrid neile jagavad, aga võiks ju olla üks koht, kus oleks võimalik leida pädev info mängukavade kohta. Praegu on ikka nii, et kõigepealt lappan Piletimaailmas ja Piletilevis, siis veel teatrite endi kodulehtedel ja lõpuks veel ka väiksemate teatrite kodulehtedel, sest nende pileteid sageli suured piletimüügivahendajad ei müügi. Hoopis kummalised lood on festivalide kajastamisega. Neil on mingi nimekiri (välismaistest) festivalidest, aga sellest, et üks teater välismaal esineb, saab sageli teada alles pärast festivali. Või siis avaldavad nad pressiteate toimuva festivali kohta (ikka teatri initsiatiivil), aga kui selle festivali kohta sealt kataloogist otsima lähed, ei olegi seda seal kirjas. Sõnaga, tahaksin väga ikka rohkem teada, mis toimub.

"Lepitus" - väärt raamat

Ian McEwan on minu meelest üks mõjusamaid kaasaegseid briti kirjanikke. Õnneks on tema teoseid arvestataval hulgal ka eesti keelde tõlgitud ja õnneks on "Lepituse" tõlkinud Anne Lange, üks parimaid eesti tõlkijaid.

Lisaks on tore tõdeda, et kirjastus Huma on leidnud sarjale, milles "Lepitus" ilmunud on, imetabava nime: "Huma väärtraamat".

Raske seletada, aga millegipärast ei edenenud "Lepituse" lugemine mul nii kiiresti, nagu oleks võinud arvata ühe hästikirjutatud, hea sisuga ja imelise tõlkega raamatu puhul. Lugesin kaks kolmandikku üsna kiiresti läbi ja siis jäi raamat paariks kuuks öökapisahtlisse ootama. Võib-olla segas mind film, mida olin enne raamatu lugemist vaadata jõudnud. Sest film on väga hea.

Raamatu tekst voolab nagu muusika, mõnikord valdab füüsiliselt haiget saamise tunne ja mõnikord see tunne, kui liblikad kõhus lendama hakkavad. Ah, ma ei oska niikuinii nii hästi ...

"Lepitus" kandideeris 2001. aastal Bookerile ning pälvis 2003. aastal USA mainekaima kirjandusauhinna (National Book Critics Circle Award).

Hecuba pärast ...

Hecuba pärast ... otsisime õhtul enne etendust kohta, kus klaasike veini juua ja mõned ülearused minutid surnuks lüüa. Ma ei saa siiamaani aru, kus ma elanud olen, aga vinoteek Negossiant oli seni avastamata. Ja karta on, et edaspidi võib mind sealt teinekordki enne Linnateatri etendust leida. Asub see koht praktiliselt Linnateatri vastas üle tee. Aukartust äratava veinivalikuga koht Eestis - eriti pärast seda, kui oled supermarketist korraliku Prantsuse veini leidmisega järjekordselt orki lennanud.

Umbes üheksa aastat tagasi püüdis Jaanus Rohumaa Eesti Päevalehes teatripäeva eel selgitada, miks inimesed teatris töötavad, ja põhjendas seda just nii: "Hecuba pärast." Ajad olid veidi teised, sest kui näiteks praegu mõelda, et umbes aasta tagasi oli peaaegu võimatu mis tahes etendusele pileteid hankida. Nüüd võib-olla nii hull enam asi ei ole. Tegelikult ma ei usu, et Linnateatri näitlejatel "Hecuba pärast" lavastama hakates või lavastades oli peas selliseid kahtlusi nagu Rohumaa vihjatud ajakirjanikul, aga mõtlemisainet andis see tükk mulle küll. Nii tuttavad on elust need olukorrad, kus keegi ütleb, kutsume mõne näitleja, küll ta asja ära teeb. Sealsamas kõrval on üks konkreetne rass inimesi, nimelt piletikontrolörid, kelle ametijuhend näeb ette, et igasugune loominguline vabadus puudub.

See piletikontrolör sõidabki sinust üle. Kusjuures, Lääne-Euroopas sellist piletikontrolöri tüüpi ei ole. Nii et Moskva-ainelisusele ja venemeelsele koolitusele viitamine on igati asjakohane.

Lavastuse esimeses vaatuses jäi kirss tordi pealt puudu. Kui sinna oleks veel lisatud mõni seik näiteks tarkvaraarendajate elust, oleks saanud sellise supi, et publik poleks vaheajal saalist lahkunudki - läbematusest järgmist vaatust ootama jäädes. :) Teisisõnu, raske on täita kliendi soove, kui klient ise ka ei tea, mida saada tahab.

"Hecuba pärast" garanteerib teatrielamuse. Ma ei saanud enam lõpus aru, kas tuleb nutta või naerda. Hakkasin kontrollimatult nutma. Tegelikult jäin kontrollimatult naerma. Ei taha mitte ühtegi näitlejat esile tõsta. Tõesti ei taha. "Hecuba pärast" on meeskonnatöö selle kõige ilusamas tähenduses. Ja ma ei taha ka ühtegi stseeni eraldi nimetada. Loodan ainult, et kui see lavastus kunagi salvestatakse, siis ikka terviklikult, mitte nii nagu "Armastus kolme apelsini vastu", millest näidatakse vaid parimaid palasid. Suur-suur aitäh kõigile, ka taustajõududele! See on üks neist lavastustest, mida vaatan kindlasti vähemalt üks kord veel.

Disko ja tuumasõda

Ühest ajastust saab rääkida väga erinevalt. Igaühel on oma tõde. Kiur Aarma ja Jaak Kilmi on minu eakaaslased ja nende tehtud mängulises dokumentaalfilmis "Disko ja tuumasõda" on mulle tuttavat ja nostalgitsema panevat palju-palju rohkem kui näiteks Mihkel Raua raamatus "Musta pori näkku". Olgugi et mõlemas teoses ei saa näiteks punkaritest üle ega ümber. Kusjuures ma ei ole põhjaeestlane ega tallinlane ja ühtki Tallinna-sugulast mul ka polnud, kes oleks "Dallast" posti teel vahendanud. Aga millegipärast mäletan räägitavat nendest rikkalikest välismaa toidupoodides olevatest lihalettidest.

"Disko ja tuumasõda" jookseb praegu nii Sõpruses kui ka Coca-Cola Plazas. Ja see on tõesti väärt vaatamine! Ajaloolisi pilte ja filmikaadreid rikastavad kodu- ja välismaiste inimeste analüütilised arutelud ja meenutused. Film tavaliste inimeste elust.

Filmi parim stseen on see, kui pärast "Emmanuelle'i" vaatamist süttivad Õismäe rõdudel sigariotsad. Öö oleks nagu jaaniusse täis. :)

Trash Can Dance avaldas oma blogis arvamust juba enne esilinastust. Täitsa tabavalt ütleb, et tegu on "... filmiga mida pole häbi oma välismaalastest sõpradele soovitada, märgid nagu Knight Rider, Dallas ja Emmanuelle on kõigile tuttavad ja kui lisaks pakutakse veel faktipõhist ajaloodokki, siis saa film ühtegi jänkit ega japsi ükskõikseks jätta. Üle hulga aja Hea Eesti Film aga dokumentaalid ja animatsioon ongi ju alati meie tugevaim külg olnud."

Elud raputavad kõvasti

Kolmas järjestikune õhtu teatris ja nüüd on küll puhata vaja! Tartu Uue Teatri "Elud" mõjus nii, et ega ma päris kindel pole, kas laupäevaks päriselt taastungi. Enam kui kolmetunnine etendus mõjus lõpuks lausa füüsiliselt väsitavalt. Heas mõttes. Kuigi nii on selle teema puhul imelik öelda.

Lavastuse/etenduse ainulaadsus on kindlasti enne etendust sõlmitav konfidentsiaalsusleping, mis keelab rääkimast sellest, mida laval räägiti. Harukordne on selline dokumentaalne elulugudel põhinev žanrgi. Merle Karusoo lavastused meenusid, aga Keil oli lisaks otsustanud põimida lavastusse ka näitlejate endi elulooseiku. Pean tunnistama, et see andis palju juurde, tõi teema palju lähemale. Mõelda, kõik need inimesed, kelle elulugusid laval räägiti, on ju tegelikult meie ümber. Keegi meie hulgast, võib-olla elab neist mõni kõrvalkorteris või on mõni neist mu kolleeg.

Mõnes mõttes on ju prostitutsiooniga tegelema hakkamine nagu iga teise tee valimine. Sellise valiku tegemise algpõhjus on minu meelest madal enesehinnang, mille tekkimise alused võivad olla väga erinevad.

Lavastus oli tehtud väga lihtsate vahenditega ja seda loomulikum kõik näis. Muusikaline kujundus väärib ainult kiidusõnu. Ja kui näitlejatest rääkida, siis Jekaterina Novosjolova meeldis mulle juba siis, kui teda esimest korda laval nägin. Aga ta on veelgi paremaks muutunud! Tema mäng ja olek mõjuvad nii loomulikuna. Elina Pähklimägi suhtes mul seni arvamus puudus, aga ka tema on väga-väga hea. Täitsa kahju, et nad mõlemad on vaid vabakutselised. Üldse, nende lennu lõpetanutel ju eriti teatritesse minemise või pääsemisega ei vedanud.

Ma ei ole küll ühtki teist Tartu Uue Teatri lavastust näinud, aga karta on, et kui nad samas vaimus jätkavad, astutakse Vanemuisele draamažanris ikka ülikõvasti kandadele.

Lugu Despereaux'st ehk kinonostalgia

Mis jutt see on, et kinopilet on nii kallis ja kinos käia ei jõua?! Läksime täna lapsega Kosmosesse "Lugu hiirest nimega Despereaux'st" (The Tale of Despereaux) vaatama ja kokkuvõttes oli see kinomaja koos seal töötavate tädidega palju suurem elamuski vist kui film ise. Ma polnud Kosmoses vist paar aastat käinud ja kui piletit ostes küsis kassatädi kolme pileti eest kokku 75 krooni, käis peast korra läbi, et aga mis ma ülejäänud rahaga siis nüüd teen. :) Pealegi pakkus ta lahkelt valida erinevate kohtade vahel ja lisas veel, et kui saalis selgub, et need kohad ei sobi, siis istuge kuhugi mujale. Piletite kontrollimise väravas olnud tädi abistas agaralt pileti vöötkoodi lugemisel. Saali kogunes peale meie lõpuks kokku vist paarkümmend inimest, aga mis kõige toredam - saalis oli kuni filmi alguseni vaikus, ekraan pime ja film algas ilma ühegi reklaamitraileri näitamiseta. Ahjaa, tualettruumis on suure punase kirjaga peegli kohal tekst "SUITSETAMINE RANGELT KEELATUD kogu majas". Muie tuli suule ja pärast filmi nähes, kuidas üks fuajees olnud tädidest saali koristama jäi, tekkis tahtmatult mõte, et oleks vaid, et masu ei hävitaks seda kohta.

Aga filmist. Ma ei salli hiiri ja rotte ja raamatut ma ka lugenud ei olnud. Suurt midagi oodata ei osanud. (Ameerika) multifilmitööstus on aga nii arenenud, et näiteks Despereaux' kuju oli üks armsamaid tegelasi, keda filmiekraanil kohata võib. Kõigest hoolimata kippus uni peale tulema ja olin õnnelik, et film on vähemasti eesti keelde dubleeritud. See oli ka peaaegu ainus põhjus, miks me seda juba varem vaadanud polnud - prantsuse või mõnes muus keeles olnuks seda veelgi väsitavam teha. Jutustaja teksti on väga palju, tempo on aeglane ja ikkagi jääb lugu kuidagi segaseks. Miks on hiired head ja rotid pahad? Minu meelest on nad ühtviisi vastikud mõlemad. :) Miks on rotid pimedusearmastajad (ja siis kohe vastukaaluks rott, kes armastas valgust!) ja hiired valgusearmastajad? Aga laps vaatas hoolega. See ju peamine.

Ma miskipärast usun, et raamat on sügavam. Meil on see küll kodus olemas juba 2006. aastast, mil see raamat eesti keeles ilmus, aga mina lugenud ei ole, kuigi peab ütlema, et tegemist on ühe väga kauni lasteraamatuga.

"Pariisis on puhas pesu ja vaba sõna kogu aeg!"

Olles nädalavahetusel saanud jälle hingata sooja Pariisi õhku ja iga rakuga mõistnud, miks näiteks eesti kunstnikudki 20. sajandi alguses Pariisi kippusid, rääkimata venelastest, veendusin täna õhtul lõplikult, kui oluline on vaadata mõnda etendust õigel ajal. Seetõttu olid kõik Pariisi-stseenid Draamateatri "Boulgakoffis" täna õhtul väga eredad. Niipalju siis minu kontekstist.

Mart Laar kirjutas 2008. aasta jaanuaris oma blogis "Boulgakoffi" kohta, et "... seda tükki võib edu oodata ka väljaspool Eestit. Nii et vastavad ministeeriumid ja fondid võiksid selle tüki mõnda suuremasse keelde - inglise ja vene keelde näiteks - tõlkimiseks juba ettevalmistusi hakata tegema." Huvitav, kas on hakatud? Mul käis täpselt sama mõte etenduse ajal peast läbi, sest näidendi teema oleks ka Lääne-Euroopas arusaadav ja kõnekas. Ja tekst on tõesti hea! Üldse, mul on kahel järjestikusel teatriõhtul väga vedanud, et olen saanud vaadata etendusi, mis räägivad sisuliselt samast teemast, küll veidi erinevate vaatenurkadega, aga mõtlemist jagub sellevõrra rohkem.

Selles lavastuses on üks parimaid teatrilaval nähtud armastusstseenidest. Nimelt Sidonija Sergejevna ja Faddejevi telefonikõne. Selle on talletanud väga ilusti ja täpselt Eliza Day. Ka Pariisi-unenägu balansseeris reaalsuse ja unenäo vahel, nagu ka Stalin. Vähemasti mulle tundub 20. sajandi kontekstis usutavam Boulgakoffi jutt, et üks inimene üksi ei saa juhtida sadu miljoneid inimesi nii, nagu tema tahab, vaid selleks on vaja ka paljusid teisi inimesi.

Peale selle kumab Margus Kasterpalu lavastusest kõige ehedamat vene hinge. Ma ei ole tükk aega seda eesti lavalaudadel enam näinud. Nüganeni lavastused Linnateatris ja näiteks "Onu Vanja" Ugalas olidki vist viimatised. Draamateatri suurepärane "kaardivägi" "Boulgakoffis" kõigele kaasa aitamas.

Jaan Unduskile omistati äsja märtsis teatriauhindade jagamisel näidendi "Boulgakoff" eest algupärase dramaturgia auhind (kõrge kirjakultuuriga näidend looja valikutest loomistungi, võimu ja vaikimise vahel), lisaks sellele võitis see näidend 2005. aasta näidendivõistlusel II preemia.

"Nürnberg" VAT Teatris

Wojciech Tomczyki "Nürnberg" on kahtlemata väga hea näidend. Üks paremaid nüüdisdramaturgia näiteid, millega viimasel ajal kokku olen puutunud. Ootamatute pööretega, faktirohke ja mitmekihiline. Ma natukene küll enne kartsin, et tegemist on liiga poliitilise tükiga, aga VAT Teatri lavastuses on tänapäevalisust ja elulisust küll ja enamgi veel. Võib-olla on sisu lihtsam jälgida ja kaasa mõelda siis, kui kogemus nõukogude ajast on tagataskus olemas, sest tekst on tihe ja ega me Poola ajaloost vist väga palju ei tea.

VAT Teatri "Nürnbergi" lavastus hakkab rääkima kohe, kui noor ajakirjanik siseneb endise vastuluure polkovniku korterisse. Külalisele on see täiesti võõras ala, võõrustaja on siin peremees, tunneb ja teab iga pisimatki detaili. Pealegi hakkab kõikvõimalikke vidinaid järjest erinevatest peidukohtadest välja ilmuma ... Niisamuti on ajakirjanikule kõigest hoolimata üsna võõras teema, mida ta uurida üritab, peremees hakkab esimesest silmapilgust olukorda kontrollima. Lisaks veel kohmetus, mis kaasneb vana ja noore inimese kokkusaamisega. Need meeleolud laotatakse täpse lavastuse tempoga vaataja ette.

Polkovnik on enne kohtumist otsustanud, et räägib ajakirjanikku huvitava teema asemel hoopis oma elust. Tegelikult tähendab see, et ta räägib noore naisajakirjaniku elust (selle isast ja nendevahelistest seostest). Just siis, kui naine arvab, et ta on aru saanud, et polkovnik ootab, et ta teeks politseile avalduse, otsustab naine lahkuda, sest pealekaebamine on tema põhimõtetevastane. Polkovnik käib järgmise käigu: toobki mängu noore ajakirjaniku isa.

Teiseks vaatuseks on lavapaar teineteist sinatama hakanud. Tundub, et "malemängu" tulemus on selge. Aga ainult tundub.

"Nürnberg" kirjeldab kohati liigagi detailitäpselt nõukogude aega, aga pigem just seda, et "iga juht valib oma meeskoona" või et "tähtsaimad otsused langetatakse ikka kuluaarides".

Aarne Ükskülas on olemas kõik, mis võimaldab sellest näidendist ühe süsteemi toimimise mehhanismi lahti seletada. Tiina Rebase episoodiline polkovniku naine meenutas kogu oma hiilguses ja viletsuses polkovnikuprouat. Katariina Lauk oli ülimalt loomulik stseenides, kus ta üritas end kehtestada, öeldes näiteks, et "nii mel ju leppisime kokku".