Esmaspäev, 2. veebruar 2009

Mis need jooksvad kulud õigupoolest on?

Mõnikord mul on hästi hea meel, kui lavastus on lühike. Eks see sellest tuleneb, et näidend on lühike. Igatahes saab ruttu koju. Aga lühidalt öeldes ja tehes on väga raske ühe etenduse vältel vaatajat puudutada. Vanemuise "Jooksvad kulud" just selline on: veidi alla kahe tunni, üks vaatus ja peaaegu kõik jäi lahtiseks.

Miks see Jeesus enne etendust publiku hulka erinevatele kohtadele istuda üritas? Kas selleks, et igaüks saaks võimalikult lähedalt Jeesuse olemasolu tunnetada? No ei saanud aru. Kokkuvõtteks oli Martin Kõivu mängitud Jeesus siiski üks paremaid osatäitmisi selles lavastuses.

Heakene küll, raha kulub ikka rohkem, kui algselt planeeritakse või arvestatakse, aga kogu loo vältel oli nii palju ebausutavat alates karakteritest, lõpetades olmesituatsioonidega. Tanel Jonas eristus küll igati ülejäänutest ja pidi justkui kehastama seda täitsa tavalist inimest. Oli kah selline mõnus suur, soe ja turvaline. Aga kui ta ühel hetkel oma eluga täielikus plindris oli, siis see küll enam kusagilt selgelt ei peegeldunud.

Ma ei ole eriline konservatiiv, kui küsimuse all on jälle see, kas näitlejad ikka peavad end laval alasti koorima. See on mõnikord absoluutselt asjakohane (nt "Rujas"). "Jooksvates kuludes" ei näinud ma mingit põhjust kedagi paljaks kiskuda. Aga ometi kisuti.

Arvan, et selle tüki nõrkus on ennekõige tekst. Paraku ei päästnud seda kuidagi ka välismaised (loe: vene) lavastajad-kunstnikud-heliloojad.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar