esmaspäev, 16. veebruar 2009

Kas see ongi eesti nüüdiskirjanduse tipptase?

Mari Saadi "Lasnamäe lunastaja" on üks Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali 2008. aasta aastapreemia nominentidest. Selline õhuke veidi vähem kui 150-leheküljeline raamat. Formaat on ka väiksem kui tavaliselt, kõvade kaantega. Hea reisile kaasa võtta ja näiteks lennujaamas lugeda, sest erilisi tingimusi süvenemiseks tõepoolest vaja ei ole.

"Lasnamäe lunastaja" on ära mainitud ka Eesti Ekspressi parimate 2008. aastal ilmunud raamatute loetelus, aga Märt Väljataga kommentaar sellele on veidramast veidram: "Oleks tore, kui see romaan saaks elava mõttevahetuse aineks ja juhataks sisse mõnevõrra tõsisema ajajärgu meie kultuuris." Miks? Mille põhjal? Või ei saanud mina lihtsalt raamatust õigesti aru? Minu jaoks on see lihtsalt üks kerge lugemine, "kristliku romaani kirjutamise katsest", nagu Väljataga seda nimetab, on asi kaugel, pigem mõjub jumala sissetoomine raamatus punnitamisena. Panin eile õhtul kaane kinni ja jäin mõtlema, miks selline pealkiri, kes see lunastaja siis nüüd õigupoolest oli?

Nagu juba ütlesin, tegelikult on ju hea kerge lugemine, ja üsna ootamatute pööretega, aga pigem selline noortekirjandus. Konflikti on vähevõitu. Üksi teismelist tütart kasvatav venelanna kaotab elektroonikatehases töö. Lihtsa inimese moel peab ta väga tähtsaks tütre eest hoolitsemist ja tütre tulevikku. Tütre hambumus on nii vale, et ortodondi sõnul ei pruugi laps 15 aasta pärast suudki enam lahti teha saada. Järelikult tuleb investeerida palju raha hammaste kordategemisse. Aga kust seda raha võtta, kui tööd enam pole. Naine leiab sõbranna abiga tasuva, aga räpase töö. Ka tütar leiab rahateenimisvõimaluse, lugedes rikkast perest pärit sõbranna vanaemale ajalehti ette. Tõtt-öelda need leheküljed tüdruku ja selle vana naise dialoogidega ongi raamatu parim osa. Peategelase dialoogid jumalaga, jumalast ja andekspalumine on nii tüüpiline vene inimesele, et ilma selleta ei olekski saanud ühte õiget venelase karakterit kujutada. Teatud mõttes tundub, et see raamat oleks võinud ilmuda mitu-mitu aastat tagasi. Töökaotus, narkootikumid, aids, prostitsioon jne ei ole ju ainult Lasnamäe või venelaste probleem.

Loodan siiralt, et teised selles kategoorias olevad teosed on peakõrguselt üle, muidu oleks eesti kirjanduse seisu üle praegu väga kurb meel.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar