Teisipäev, 10. veebruar 2009

Maalaste juhtumised nõukogude päevil

Mihkel Raua bestseller "Musta pori näkku" ei olnud mu jaoks kerge lugemine. Tegelikult teadsin juba enne, et endale seda raamatut osta ei kavatse ja laenutan lihtsalt kusagilt või kelleltki, et teada saada, millest siis eelmise aasta menukaima eestikeelse raamatu autor kirjutab. Ei pidanud endas pettuma, see tähendab ei istu mulle selline lausropendav stiil.

Umbes pool raamatut edeneski tegelikult üsna vaevaliselt - otseselt igav ei olnud, käest sootuks ära ka ei tahtnud panna, aga tundsin ometi, et mulle põhimõtteliselt ei istu selline sopaloopimine. Väikse inimese mõtlemine ja tegemised. Endast võib ju rääkida mida tahes, mis tahes kujul ja mahus, aga kõigi ümberkaudsete nimepidi nimetamine on alatu. Paljugi, millega me keegi kunagi hakkama oleme saanud, aga igaühel meist võiks siiski jääda õigus otsustada, kuidas me selle ukse enda selja taga kinni paneme. Rokkarid rokkariteks, aga juttu on ka inimestest, kes on täiesti juhuslikult teele ette jäänud.

Alates kümnendast peatükist omandas "Musta pori näkku" hoopis teise mõõtme. Umbes sealtmaalt, kui said alguse Tartu levimuusikapäevade kirjeldused. Algas laulev revolutsioon ja tajusin järsku, et Mihkli tekst kõlab täpselt niisamuti nagu lõigud mingis telesaates, kus räägitakse ühe rahvuse nimega maalased tegemistest, kommetest ja eluolust. Oleks nagu hoopis teist raamatut lugenud. Miski enam ei häirinud. Kusagilt mäletasin end lugenuvat, et "lõpp alles heaks lähebki". Ja nüüd sain aru, et see oli nii õigesti öeldud.

Raamatu parim peatükk on peatükk Stetson-kaabuga mehest. Vist ilma ühtegi roppu sõna kasutamata kirjutab Mihkel raamatu kõige vastikuma peatüki. Tahtsin peaaegu ise ka oksendama hakata. Oeh.

Alguses arvasingi, et nii nagu näiteks Võsa Pets on populaarseim meediakangelane Eesti telemaastikul, nii on ju ka arusaadav, miks Mihkel Raua keskmisele eestlasele kirjutatud mõistetavas stiilis raamat on saavutanud üüratu müügiedu. Aga võib-olla olid Baudelaire, Flaubert ja teised omal ajal samuti sedavõrd harjumatult skandaalsed? Võib-olla me ei ole (ikka veel) harjunud rääkima asjadest õigete nimedega? Praegu tundub küll, et pole eestlast, kes "Musta pori näkku" ei tea ja sellest midagi ei arva. Vahet pole, kas hästi või halvasti.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar