Laupäev, 14. veebruar 2009

Paljajalu kõrrepõllul

Ma ei ole ammu lugenud nii tabava pealkirjaga raamatut, nagu on Kersti Kreismanni ja Margit Kilumetsa kahasse kirjutatud "Kersti Kreismann. Paljajalu kõrrepõllul". Esialgu mõtlesin, et kust niisugune huvitav sõnapaar üldse on leitud, aga kogu raamatust õhkubki justnimelt sellist paljajalu kõrrepõllul olemise tunnet.

See on ilus raamat. Nii seest kui ka väljast. Hoolega valitud sõnade ja lausete abil räägitakse kõigest - lapsepõlvest, perest, lavakaajast, teatrist, rollidest, meestest, lapsest jne. Just hoolega valitud sõnade ja lausete abil, sest kogu raamatu vältel on mul tunne, et ta jätab väga palju rääkimata. Kersti kirjutab juba esimeses peatükis: "Ometi ei kahetse ma, et oma kunagised ülestähendused kergendustundega ära põletasin. Kindlasti ei olnud see päevik siiras pihtimus ega aus eneseanalüüs, nüüd aga pole enam harjumust." Ja niisamuti tundub mulle, et ka see raamat ei ole siiras pihtimus ega aus eneseanalüüs. Kas peakski olema? Igatahes jääb Kersti Kreismann ikka "igaveseks teiseks", sest ta ei taha ega oskagi millegagi niiviisi esile kerkida, jääb ikka selliseks näitlejannaks, kelle puhul ei oska ühtki halba rolli nimetada. Samamoodi eluski.

Väga olulise tähtsuse omistaksin selles raamatus siiski Mati Undist kirjutavatele peatükkidele. Kuidas nad kokku said, nende kirjavahetus, Mati Undi viis ja stiil sõnumeid edastada. Juhan Viidingu ja Kersti Kreismanni sõpruse kaudu saab Juhan Viiding raamatus justkui uue ärkamise. Tema avaldamata luuletused jne ... Tegelikult hakkab kuidagi kurb ja imelik, kui mõelda, kui palju Kerstile ilmselt väga lähedasi inimesi on nüüd juba surnud - Unt, Viiding, Krjukov.

Mul seisavad lugemisootel nii Mari Tarandi "Ajapildi sees" kui ka Kalev Kesküla "Undi-jutud" ja nii hea meel on mõelda, et "Paljajalu kõrrepõllul" täiesti kogemata enne neid kätte sattus. Lähtepositsioon kust neid järgmisi raamatuid lugema hakata, on hoopis teine.

1 kommentaar: