Taani kuninglik armulugu

Mu kallis sõbranna ütles, et talle meenutas see film "Hertsoginnat", kus peaosas olid Keira Knightly ja Ralph Fiennes. Mul meenus millegipärast "Kuninga kõne", kuigi viimane päris niisuguseks kostüümidraamaks kuidagi ei liigitu. Pigem ikka kuninga ja tema juurde kuuluva pärast. Ja filmi headuse pärast. Vaatasime Artises "Kuninglikku armulugu" (En kongelig affære) ehk filmi Taani kuninga Christian VII õukonnas 18. sajandil toimunust.

"Kuninglik armulugu" esilinastus äsja, märtsi lõpus Berliini Filmifestivalil ja võitis stsenaariumi ning meespeaosa eest Hõbekaru. Ligi 2,5tunnise filmi puhul on alati oht, et algus või lõpp või ... venib. Selle filmi puhul aeg vaatamise ajal lausa lendas. Sisu oma korrektsuses ja pretensioonituses tegi filmile omakorda veel ühe teene - taasäratas minus huvi selle aja Põhjamaade ajaloo vastu. Lugesin hiljuti Laxnessi "Islandi kella", aga muud raamatud tulid vahele ja see rändas teadmata ajaks riiulisse, kuigi tundus olevat hea. Peab uuesti kätte võtma. Meespeaosa eest sai Hõbekaru kuningat mänginud Mikkel Boe Følsgaard. Hullumeelse kehastamine tuleb tal suurepäraselt välja. Kuninga osa seejuures niisamuti. Ja oi kui kahju mul temast oli, kui ta sellele saatuslikule paberile filmis alla kirjutas.

Filmi võtmetegelane on siiski sakslasest arst dr Johann Struensee, kellest saab Christian VII ihuarst viimase Saksamaal viibimise ajal ja kes saabub valgustuslikust Euroopast Taani. Kuninga nõrkus laseb tal reformida ja kiiresti murrab ta ka kuninganna vastuseisu. Temast saab kuninganna armuke. Tema ideid rakendatakse järjepanu, kuni inimliku kadeduse ja ühiskondliku positsiooni kaotamise hirmu tõttu tekib tal üha enam vaenlasi. "Kuninglik armulugu" on Taani lugu, kuigi võiks olla mis tahes riigi lugu. Põhjalikkuse pärast ja vajaduse pärast talletada momente riigi ajaloos, mis pöördelisuse pärast talletamist väärivad. Struensee oli valgustaja, kelle saatus oli surm pea maharaiumise läbi. Tõusule järgneb langus, ent midagi on lootusetult muutunud ja uus tõus tuleb suurem.

Kuninganna Caroline Mathilde rollis on Alicia Vikander. Ta tundus algul väga noor, aga ta ju oligi noor - abielludes ja kuningannaks saades viieteistkümneaastane. Teisalt jällegi oli ta oma nooruse kohta väga palju lugenud ja silmapaistvalt andekas. Caroline Mathilde kuju peegeldab selles filmis imehästi 18. sajandi aadlike silmaringi ja mõtlemisvõimet, kuigi näiteks seesama Walesi printsess polnud enne abiellumist Inglismaalt välja saanud. Taanis nähtu ja kogetu jahmatas teda esialgu kõvasti, kuid ta kogus end kiiresti ja seadis eesmärgiks täita kuninglik kohustus, s.t sünnitada troonipärija.

Tõetruu ajalooline kostüümidraama, kus kostüümidest palju olulisem on sisu ja haarav stsenaarium, ning muidugi kolm võrdselt tugevat ja silmapaistvat peaosa. Nagu öeldud, minus tärkas taas igatsus selle aja ja nende inimeste üle mõelda.

Mehis Heinsaare "Ebatavaline ja ähvardav loodus"

Mehis Heinsaare "Ebatavalisest ja ähvardavast loodusest" oli ilmumisaastal palju juttu. Kulka kirjanduse sihtkapitali žürii pidas seda üheks viiest paremast proosateosest, mis eesti kirjanduses 2010. aastal ilmus. Peale selle valiti Heinsaare novellikogumik 2010. aastal ilmunud 25 kõige kaunima raamatu hulka. Siin on suur osa arvatavasti Priit Pärna kõnekatel illustratsioonidel. Mul jäi raamatu ilu nägemata, sest lugesin e-raamatut. Pildid on küll olemas, kuid e-raamatu puhul ei teki ikkagi mingit arusaama kujust ja kujundusest. Tekst ja raamatu sisu üllatasid see-eest topelt.

Ka "Härra Pauli kroonikate" puhul olin veendunud, et Heinsaare keel on ilus, aga nonde lugude sisu ei avaldanud erilist muljet. "Ebatavalise ja ähvardava looduse" lugudes toetab keelekasutus looduse üleloomulikku ja ähvarduslikku olemust nagu ei miski muu. Sisu on kohati nii jaburnaljakas, et muie ununeb iseenesest lugemise ajal suule ja käest ära ei tahakski raamatut panna. Teisalt sunnivad niisugused sõnamängulised raamatud just väikeste sõõmude kaupa loetavat ammutama. Aga ei saa ju, kui lugu veereb nagu muinasjutt! Muudkui loed ja elad kaasa ja tahad teada, millega lõpeb. Väga lühikesed novellid ei olnud stiili arvestades üldse nii huvitavad kui pikemad lood. Kahju oli, et läbi sai.

Loterii kirjutab oma blogis:

"Heinsaare maailm on Pätsuaegne või siis 19. sajandist või hoopis lamburiromantika Eesti tingimustes (+ Teadmatuse Akadeemia mõjud? Kas TA on laiali?). Ikka üks vilepill ja kitarriplõnn ja ürgemalikud naised ja kaunilt õitsevad-vohavad kibuvitsapõõsad. Võikski öelda, et tekstid rutiini vastu õide puhkemisest."

Mingid läbivad motiivid jäid silma. Loodusraamatu puhul rohkelt võsarägastikus ekslemist ja rähklemist, metamorfoosi, uuestisündi ja instinktidele järeleandmist. Sugupooltevaheline suhtlemine leiab õige põhjalikku ja mitmekesist käsitlemist. Novellide peategelastega juhtub kõiksugu hirmsaid ja imelikke asju, mis niisuguste poheemlike tüüpidega hästi ei harmoneeru, kuid järele mõeldes just maalähedane on. Silma ja meelde jäi veel tegelaste nimede kasutamine. Kohati tundus, et nimede väljamõtlemisel on autor püüdnud visalt vihjata eesti (pere)nimede tähenduslikkusele, olgu selleks siis Rannik või Kirsimägi või Kukumaa või Vilumaa või Heinsaar. Teisalt figureerivad novellide peategelastena pärisinimesed, nagu vennad Aaviksood, Igor Maasik, Endel Lippmaa.

Raamat ootas tükk aega e-lugeris oma järge ja osutus üllatavalt muhedaks lugemiseks, rohke alltekstiga pealekauba.

Maailmale nähtamatud pisarad

Uskumatu, kui kaasaegsena võib noore Tšehhovi tekst enam kui sada aastat hiljem paista. Elmo Nüganeni lavastuses Salme Kultuurikeskuse laval näeb Antoša Tšehhonte nime all avaldatud novelle ja lühinäidendeid; kordagi ei teki küsimust, miks see siin ja praegu. Pärast etendust otsisin mingit kokkuvõtvat sõna ja millegipärast jõudsin ikka niisugusteni: hümn või ood "Kolmele apelsinile". Esiteks sellepärast, et "Maailmale nähtamatud pisarad" on üle pika aja komöödialavastus, millel on lootust "minna rahva hulka", milles tehtud naljadel on lootust hakata elama oma elu. Teiseks sellepärast, et muidu kipub naermiseks praegu vähe põhjust olema ja kangesti tahaks kivil istuva tüdruku või hea raamatu pilti. Mina küll tahan, olgugi et mõni roll oli teisel etendusel, mida nägin, ehk veel rabedavõitu.

Nüganen on Tšehhovi 1880. aastatel kirjutatud kaks näidendit ja seitse novelli põiminud Linnateatri tosina suurepärase näitleja abil oskuslikult tervikuks, kus mõned tegelased vilksatavad mitmes loos. Seejuures ei ole oluline, kas see ka päriselt nii on. Oluline on, et nii joonistuvad kenasti välja karakterid, mis vähemal või rohkemal määral peegeldavad vene hinge. Või meie endi hinge - inimhinge pisikeste pahedega. Viina voolab rõõmude ja murede uputamise pärast rohkesti. Rõõmud ja mured saavad aga alguse meeste ja naiste igavesest teineteise mittemõistmisest. Äratundmist jagub. Kui mitte enda elust, siis kusagil on ikka kedagi samasuguses olukorras nähtud.

Esimeses paaris loos oli tunda veidikene rabedust. Siiski veab Tõnn Lamp juba esimeses loos ("Õnnepojuke") minu kui rikutud mõtlemisega vaataja mõtted õnnetule peigmehele korjanduse korraldamise järel suunas, kus tekib kahtlus, kas noormees üldse on peigmees või kas teda üldse huvitab enam pruut, kui raha käes on. Kas saab veel enam tänapäevasem olla? Andres Raagi ja Anne Reemanni parnerlus jätkub järgmiseski loos, kui esimene kohtab lapsepõlvesõpra, ning lavastuse viimases ehk nimiloos, kus Raag Rebrotjossovina magada üritavalt naiselt Mašalt külaliste võõrustamiseks sahvrivõtit anub. Seda peab ise nägema!

Allan Noormetsa isa Matvei ning Andrus Vaariku "koomik" ja "diplomaat" on juba väga küpsed rollilahendused, mõjudes pelga lavalolekuga ühtaegu koomiliselt ja tõeliselt. Isa Matvei on nutunaiste iidol ja ega diplomaatki julge talle vastu hakata. Üle vindi keeratud diplomaatilisus lesele naise surmateadet edastades, kui lesel on pooleli tähtsad arvutused, on mängitud välja täpselt niisuguse tempoga, nagu publik ette ütleb.

Kui Külli Teetamme Nadežda Petrovna on kolme peigmehekandidaadi hulgast sobiva valimisega esiotsa pisut hädas, siis tema Wilca Twice "Albioni tütres" on ülimeisterlikult lahendatud. Mart Toome teeb seal vist küll Linnateatri mõistes ajalugu, aga etendus läheb üha enam käima. "Karu" ajab juba iseenesest naerma, kui Piret Kalda ja Allan Noormets kõrvuti või vastamisi seisavad, rääkimata sellest, kui suur vene karu teenri (Margus Tabor) kaenlasse haarab. Piret Kalda kleit lisab vaid õli tulle. Indrek Ojari ja Argo Aadli naerutavad "Abieluettepanekus" publikut nii, et hing ähvardab naerust kinni jääda. Epp Eespäeva vanatüdruk Natalja Stepanovna on tänapäeva iseseisev naine, kes küll tahaks mehele saada, aga olgu mehel või viisteist frakki seljas, kui meest seal sees ei ole, siis liidust asja ei saa. Selles mõttes on ta justkui vastand Külli Teetamme Nadežda Petrovnale, kelle jaoks on tähtsust ainult rahal.

Lõpuks saavad kõik jälle kokku nimiloos ehk "Maailmale nähtamatutes pisarates", kus külalislahkusega uhkeldav Rebrotjossov naist palub ja anub, et külaliste silmis hea ja lahke välja paista. Need jutud, et kõigil teistel on nii ja naa toredad ja kenad naised, meenutavad lapseliku lihtsameelsusega esitatud argumente, nagu näiteks "kõigil teistel on", "kõigi teiste vanemad lubavad" jne. Ja kui siis see halb naine vaevub ärkama ja külaliste juuresolekul särama hakkab, on külalised kadedusest rohelised.

Napi lavakujundusega (kergesti lagunev habras mööbel) täidetakse Salme Kultuurikeskuse lava uhkelt ära ja Linnateatri suurepärased näitlejad teevad vaatajate tuju kolme tunniga rõõmsaks. Mured kaovad, kuid ei tasu unustada, et ilma töö ja pingutuseta, mõnikord lausa pisarateta, ilu ei sünni. Elmo Nüganeni 50. sünnipäeva kaunistama sobib "Maailmale nähtamatud pisarad" imeliselt. Tähendusvarjundeid on selles lavastuses väga palju.

Kõik seitse lainet

Järgedega kipub minema nii, et esimese raamatu värskust sealt enam ei leia. Selles mõttes pole Daniel Glattaueri "Kõik seitse lainet" erand. Aga nagu niisuguste raamatute puhul ikka, ei võta arvatavasti ükski esimese osa fänn minu või kellegi teise soovitust või mittesoovitust tõsiselt ja loeb teisegi raamatu truult läbi. Kindlasti lugege! Esimene raamat lõppes nii põneva koha peal. Ja Leo ei tea, et Emmi ei tea. Kõrvaltvaataja ehk lugeja mõistab juba ammu, et need kaks inimest kuuluvad teineteisele. Järelikult peab lugemist jätkama.

Emmi ja Leo kirjavahetus jätkub "Kõigis seitsmes laineski", kuid Emmi ja Leo kokkusaamine rikub ära esimeses raamatus ("Hea põhjatuule vastu") pidevalt tajutava liblikad-lendavad-kõhus-tunde. Nende suhe liigub niiviisi justkui uuele tasandile ja selle valguses näib Leo kui vaba ja vallalise mehe soov Pamelaga kooselu proovida veelgi ebausutavam kui Emma kohati liiga närviline ja hüsteeriline olek. Mida Emma ootab? Miks ta mängib? Ma ei tea, kust ma hiljuti lugesin ja kas see oli kirjutatud sellesama raamatu kohta, aga igatahes kirjutas keegi, et elu oleks palju lihtsam, kui inimesed räägiksid omavahel. Eee ... rääkimisega on minu arvates nii ja naa. Rääkimisest on abi, kui tahetakse kuulata ja kui ollakse nii-öelda samal lainepikkusel. Emmi ja Leo ei ole samal lainepikkusel. Just sellepärast ei saanud nende suhtest pärisasja esimeses raamatus ja samal põhjusel jätkub lugu palava pudrukausi ümber nüüdki.

Jälle vaid kahe inimese kirju sisaldav romaan muudab sellest kirjutamise ja rääkimise keeruliseks. See on omamoodi dialoog, mille vahelt on välja lõigatud kõik kirjeldused ja jutustavad lõigud. Lugeja peab toetuma täpselt sellele, mida üks kirjutades teisele avaldab. Mind üllatas jälle see, kuidas autor on suutnud mehe ja naise kirjutamisstiili erinevusi tabada. Originaalis oleks võib-olla tuntavamgi, aga tõlge on ka väga hea. Et "armastajad" on pigem keskealised, kirjutatakse korralike lausetega, ei kasutata emotikone ega valita mõnd kiiremat ja mugavamat suhtluskanalit. Meilikirjavahetus tundub lausa vanamoeline, kui niiviisi mõelda. Mistarvis neid meile veel välja trükitakse? Armas ikkagi, sest ka nii võib armastus alata ja jätkudagi. Kuni ühel päeval avastatakse, et võiks isegi sagedamini kirjutada ...

Lugemini läheb kiiresti ja olgugi et pisut-pisut vähem närvikõdi tekitav ja pisut-pisut rohkem argipäevaselt mõjuv, on "Kõik seitse lainet" ikkagi väga hea raamat.

Oma Lava "Felix Ormussoniga" New Yorgis

11.-14. aprillini 2012 toimuvate New Yorgi Eesti Kultuuripäevade raames annab kaks "Felix Ormussoni" etendust teatriühendus Oma Lava. Etendused toimuvad New Yorgi Eesti Majas neljapäeval, 12. aprillil 2012 kell 20.00 ja reedel, 13. aprillil kell 21.00.

Kultuuripäevad avatakse 11. aprillil Jaanika Peerna näitusega "Wind and Light". Kultuuripäevade raames saab vaadata ka mitut uuemat eesti mängufilmi, nagu näiteks "Uus maailm", "Polli päevikud", "Surnuaiavahi tütar"; mängitakse eesti muusikat jne.

Daniel Glattaueri "Ewig Dein" ehk "Igavesti sinu"

Daniel Glattaueri uusima raamatu "Ewig Dein" ("Igavesti sinu") ostsin kohe ilmumispäeval e-raamatuna Amazonist. See on täitsa tavaline põnevusromaan, omamoodi psühhotriller, mitte kiriromaan nagu "Hea põhjatuule vastu" ja "Kõik seitse lainet". Armastuslugu küll ka. Tahtsin oma saksa keele oskuse värskendamiseks midagi saksa keeles lugeda. Kuna Varrak oli just "Kõik seitse lainet" eesti keeles välja andnud, mõtlesin, et uuriks, mis Glattaueril veel on, ja leidsingi kohe-kohe ilmuva "Igavesti sinu". Glattaueri kirjutamisstiil tõotas olla just täpselt paras - mitte liiga keeruline, samas ei ole ta raamatud ka päris lihtlabased naistekad.

"Igavesti sinu" võib võtta kokku ühe märksõnaga - see on sõltuvusromaan. Romaan teisest inimesest sõltumisest, aga ka mis tahes sõltuvusest üldiselt.

"Igavesti sinus" kohtuvad kaks inimest esmakordselt täiesti juhuslikult supermarketi kassajärjekorras ja näevad teineteist seejärel üha uuesti, kuni armuvad. Samasuguseid juhuslikult alguse saanud suhteid on ju palju-palju.

Selles raamatus on mees, kelle nimi on Hannes ja kes on arhitekt, ja naine, kelle nimi on Judith ja kes peab väikest lambipoodi, mille ta on pärinud oma vanematelt, kes on selle omakorda pärinud oma vanematelt. Tavalised inimesed. Igal hommikul, kui Judith tööle läheb, imetleb ta kaupluses oma kallihinnalisi lampe. Õhtuti, kui Judith töölt koju läheb, timmib naine ühte või teist lampi süüdates valguse toas parajaks. Viitab professionaalsele kretinismile, mille rõhutamise olulisus selgub sõna otseses mõttes raamatu viimastel lehekülgedel. Hannes on ideaalne mees, kes justkui loeb Judithi mõtteid, võidab imekergesti Judithi sõprade, kaupluse müüjanna ja kogu Judithi perekonna poolehoiu. Ta leiab näiteks Judithi töötule vennale unistuste töö. Sõbrad ja perekond peavad Judithit hulluks, mõttetuks pirtsakaks tibiks, kes ei oska Hannest vääriliselt hinnata. Selle koha peal hakkab lugu pisut venima, sest lugejana astusin ka pigem Judithi sõprade ja perekonna paati.

Kuueteistkümneaastane (ma ei mäleta ju ometi valesti) müüjanna Bianca on vist ainus, kes Judithit mõistab ja aidata tahab. Bianca karakter on kirjanikul ülimeisterlikult loodud: ta räägib ja käitub tõepoolest nagu teismeline, kuid elutarkust ja -kogemusi tundub tal olevat küll rohkem kui temast paarkümmend aastat vanemal Judithil. Lugu kisub pööraseks, kui Bianca kaasab "mängu" detektiivikarjäärist unistava poiss-sõbra, kes näeb Judithi ja Hannese loo lahendamises hiilgavat praktikavõimalust. Judith külastab (vist eelkõige ema pealekäimisel) psühhiaatrit, viibib paar nädalat haiglaski. Lambikauplusest ostetakse ära Judithi lemmiklamp, hirmkallis Barcelona lühter. Judith tunneb, nagu oleks temast endast tükk ära ostetud.

Kuni ... Raamat saab järsu ja väga ootamatu lõpu. Mõtlesin sellise lõpplahenduse üle mitu päeva järele. Judithi lambid muutusid järsku kogu raamatu võtmefiguurideks. Ühtäkki läksid need lambid kõik põlema ja sõltuvust tekitava elu eest rebiti kardin maha. Selle õige äratundmine ei ole nii lihtne midagi. Eriti hull on asi siis, kui peab kellelegi, sealhulgas endale, tõestama, et see üks ei ole õige, kui ei taheta kellelegi igavesti kuuluda. Kõigest hoolimata sobib Glattaueri romaani kirjeldada ikkagi positiivset emotsiooni kandva sõnaga. Spannend!

Aeg ja perekond Conway

Aeg parandavat haavad ja ajaga loksuvat paljud asjad paika. See on hea pool, halb on minu arvates see, et aega ei saa tagasi pöörata. Esimeses vaatuses on unistused, lootused, võimalused ja valikuvabadus. Lõpuks otsused, millest sõltub meie elu. Vahepeale jääb niisiis elu, tegelikkus. Lühidalt selle kõige üle jäin Linnateatri väikeses saalis "Aeg ja perekond Conway" etenduse ajal ja vaheaegadel järele mõtlema.

Näidendi tegevus toimub esimeses ja kolmandas vaatuses 1919. aastal. Peetakse ühe peretütre Kay 21. sünnipäeva. Teise vaatuse ajal on aasta 1937 ja jällegi on kokku tuldud Kay sünnipäevaks. Romantilise hingelaadiga kirjanikuks saamisest unistanud tütarlapsest on paarikümne aasta pärast järele jäänud ajakirjanik, kes intervjueerib kuulsaid filmistaare. Üksik naine satub vanematekoju ema ja venna juurde harva, kuid ta on arvatavasti ainus, kes venda Alanit mõistab. Teisele vennale on parandamatu jälje jätnud ilmselt Esimene maailmasõda. Ja ülejäänud õdedegi elu pole kellelgi läinud nii, nagu tol sõjajärgsel sünnipäevapeo õhtul koos õhati. See on reaalsus, mis on aastaarvudest ja sajandeist võimsam. Elurõõm, mida vanemad säilitada ja hoida on osanud, on kadunud kui liiv sõrmede vahelt. Aegumatu lugu, kuigi võiks tegevusaega arvesse võttes olla sajandivanune asi. Millegipärast purunevad unistused ikka veel, kuigi mitte kunagi varem pole olnud nii palju võimalusi kui praegu. Conwayde perekonna varandus on valest majandamisest või majandamatusest sõna otseses mõttes kokku kuivanud ja kibe pettumine tuleb ka kõige sotsialistlikuma mõtlemisega Madge'il alla neelata.

Elmo Nüganeni "Aeg ja perekond Conway" lavastus on esimene selle näidendi lavastus Eestis ja see jääb meelde kõigepealt kindlasti ansamblimängu pärast. Neli õde (Evelin Pang, Ursula Ratasepp, Elisabet Tamm, Külli Teetamm) loovad võimsa terviku, hoides uskumatult kõvasti üksteise lähedale ka aastate pärast. Õdede kõrval annavad sellesse mängu tooni veel ema (Anne Reemann) ja ühe venna tulevane abikaasa (Sandra Uusberg). Viimasel õnnestub ühtviisi hästi nii noore tütarlapse mängimine kui ka valusalt haiget saanud keskealise naise kehastamine. Meestega on lavastuses nii, et Alo Kõrve Alanist tuleb ülimalt tõeliselt välja mingi üldarusaamade järgi ebamehelik haprus ja see teeb tema rollist erilise rolli. Mart Toome ja Mikk Jürjensi karakterid on stampsed ja pole seetõttu võib-olla mitte nii huvitavad.

Nüganenilik lavastus temale tavapärases pikkuses (üle kolme ja poole tunni), kus pausidel, pilkudel ja sõnadel on alati mõte ja kus kogu tükil on ajalik ja ajatu hõng juures. Vakatasin, sest selle näidendi lavastamise õnnestumiseks ongi vaja Elmo Nüganeni sugust lavastajat, keda toetavad Anne Lange tõlge, Andris Freibergsi kunstnikutöö, Kristine Pasternaka kostüümid, Gleb Filštinski valguskujundus ning Riina Roose ja Jaak Jürissoni muusikaline kujundus. Kõik peab olema viimse detailini paigas. Oht ebaõnnestuda on olemas, sest sõnumi sügavus peab jõudma teatrikunsti parimate võtetega vaatajani. Nüganenil on need võtted selged.

Paraku mahub Linnateatri väikesesse saali korraga nii vähe publikut, et lootus ajarännakule minna tärkab iga kuu esimesel päeval vaid korraks ning kipub üsna kiiresti jälle purunema, kui pileteid ei jätku. Tuleb ainult kannatlik olla. Kindel on see, et "Aeg ja perekond Conway" on hea klassikalise teatri näide.