Pruuniks väikeses Theatrumi saalis

Liina Olmaru laval ja veel peaosas! Teda näha mõjus nagu sõõm värsket õhku kaugest ajast. Ma ei ole teda vist tõepoolest aastaid enam mängimas näinud, või kui, siis mõnes mitte eriti märkimisväärses kõrvalosas, mis mul nüüd kohe ei meenu. Andri Luubi kirjutatud ja lavastatud tükis "Pruuniks" on ta peaosas. Theatrumi pisikeses kolmanda korruse saalis Vene tänaval, kuhu sattusin uskumatul kombel elus esimest korda. Minge ka sinna! Seal on ilus kadunud usk üles leida.

"Pruuniks" on teine lavastus. Esimene oli (on?) "Fööniks", mis rääkivat mehe üksindusest ja põhjamaa mehe probleemidest. Lavastuses "Pruuniks" keskendutakse naisele, täpsemalt naisteajakirja peatoimetaja muredele. See on lavastus naisest, kes juhib ajakirja, mis peaks aitama naistel õigesti elada, õigeid valikuid teha, meestele meeldida. Mida suudab peatoimetaja, kes on üksik, pettunud, lootust kaotamas, sest põhjamaise valge nahaga ei ole tal lootust solaariumiski pruuniks saada? Kuigi solaarium on kodus ja ta kasutab seda visa järjekindlusega. Keda ei ole, on mees.

Peatoimetajalt oodatakse artiklit, mida ta ei oska kirjutada. Aeg surub peale, nagu elugi. Suuresti on lavastus naise ja teise naise (Maria Peterson) dialoog. See teine naine nimetab end haldjaks, kes on valmis täitma esimese kolm soovi. Kolm soovi!? Niisugust võimalust tuleb targasti kasutada. Naine tahab jutustada haldjale oma lugu, jõudes ikka ja jälle meeste juurde. Haldjas pakub talle igasuguseid mehi (Ott Aardam), kellest mõne võtnuks ise küll, aga ma ei ole ka vist jõudnud (veel) sellesse faasi, kus kõik tundub lõplikult läbi olevat. Pealegi haldjas ei küsinud minu kolme soovi. Aeg-ajalt segab elu vahele, sest artiklit on vaja ja ajakirja järgmise numbri kaanele valitava missisekandidaadi peab siiski välja valima. Need kolm (Laura Peterson, Anneli Tuulik ja Eva Eensaar) leiavad, et valimine ei saa ju nii hirmus keeruline ja aegavõttev olla. Tõenäoliselt on kahe arvates hiljem ilmast õiglus otsa saanud. Nende kahe jaoks, keda kaanele ei panda.

Liina Olmaru peatoimetaja oli väga loomulik. Ühest küljest hästi liinaolmarulikult lahendatud roll, ei midagi üllatavat, aga teisest küljest väga õnnestunud roll. Maria Petersoni haldjas oli ootamatu, ei olegi teda sellisena varem näinud. Keegi kirjutas, et tema haldjas on justkui jõmmhaldjas. Tabav võrdlus. See sobis talle, aga see karikeeris samas teravalt klantsajakirjast võetud ideaale: päriselus on Cosmos-kirjutati-ka-naistel ühel hetkel väga keeruline hakkama saada. Ei tohi unustada, et Cosmos kirjutavad samuti naised.

Theatrumi lihtsus ja pühendumus võidavad. Pealiskaudsusest on asi kaugel ja teater ongi selles väikeses imearmsas saalis elu. Andri Luubi tekst on kohati absurdselt koomiline. See kannab ja töötab.

Vasaku jala reede

"Vasaku jala reede" ehk üks väga musta huumoriga kriminaalfilm tähendab näha filmilinal korraga suurt hulka eesti väga häid näitlejaid ja mõnda tuntumat seltskonnategelast. Filmidebüüdi teeb näiteks Ott Lepland. Üllatavalt palju on täitsa tundmatuid nägusid, kes said filmirolli casting'u tulemusel.

Filmi režissööridki on suhteliselt tundmatud Andres Kõpper ja Arun Tamm. Kuuldavasti on hakkama saadud nappide rahaliste vahenditega, sest Eesti Filmi Sihtasutus raha ei andnud. Tegelikult ma ei ole viitsinud "kaevata", kas raha ei küsitud või seda lihtsalt ei antud. Jäin hoopis mõtlema, et väga tore, kui uuemad tegijad ikka löögile pääsevad ja nende filme vaadata saab. Lisaks väga mustale huumorile ja kriminaalfilmile on "Vasaku jala reede" tõepoolest õnnestunud film, mida võib tänu uutele tegijatele ootustevabalt vaatama minna ja mida vaadates võib tõepoolest üllatuda. Võib-olla natuke erandlik eesti film, sest kunstlikkus ja kunstilisus ei domineerigi. Lihtsalt realistlik krimka, kus ööpäeva jooksul saavad tegelased kole palju uusi kogemusi. Ei ütle, kas need on head, halvad, õpetlikud või niisugused, milleta oleks elu lihtsam.

Keskseteks tegelasteks on vanglast vabanenud kaks tüüpi, kellest arukam (Priit Võigemast) tsiteerib lakkamatult Nietzschet ja teine (Taavi Teplenkov) on väga tüüpiline kannupoiss. Muidugi on nad mõlemad ühesugused musta töö tegijad, kellest üks võib ehk liigse agarusega rohkem kahju kui kasu tuua. Teise pundi moodustavad kolm täitsa tavalist noort - Ott Lepland, Priit Loog ja Arun Tamm -, kellest viimane tahaks olla natuke rajum tegelane kui kaks ülejäänut. Samas saab nendest film alguse. Tallinna bussijaamas, kus nad kohtuvad, et pärast ühe lörriläinud suhet mõnusalt aega veeta. Kolmas on luuserite punt, kelle päevad näivad koosnevat ainult narkootikumide otsimisest, ostmisest ja süstimisest. Üks lillelises maailmas elav paarike on ka. Ja veel paar liini. Korraks mõjus selline hulk eri liine lihtsalt uskumatuna - pidid nad ju kõik mahtuma 25 tunni jooksul juhtuva sisse. Tasakaal karikeeritud kujude ja sügavamalt analüüsitud tegelaste vahel on paigas ja see on ilmselt ka üks peapõhjusi, miks film tervikuna hästi õnnestus.

"Vasaku jala reede" on tuntavalt selline ameerika filmi moodi film. Eeskuju on võetud mitmest tuntud ja vähem tuntud välismaisest filmist ja tegijad ei püüa seda kuidagi varjata. Enim seostub vist "Trainspotting". Ei-ei, see ei ole mingi hale koopia. Odavat maiku pole ka juures. Lavastus on tihe ja näitlejatööd sellised, et kogu aeg on tunda, kuidas osatäitjad on filmitegemist siiralt nautinud. Nii nagu ma mõnikord olen rõõmustanud eestlaste dubleeringute üle, pean seekord väga-väga kiitma dialoogi, mis on mahlakas, aga äärmiselt loomulik, valusa musta huumoriga.

Järgmine voor ...

Mõni lavastus ja nähtud etendus jääb meelde hästi mustvalgelt. Kas niisugusena, et kõik oli tingimusteta hea ja nõrkusedki muutuvad loomulikkuse eesmärgil tugevusteks, või niisugusena, et teatriõhtust kujuneb ajaraisk ja tüki heade külgede üle ei viitsigi pärast enam mõelda. Niisuguseks teist tüüpi etenduseks kujunes mu jaoks Von Krahli Teatris Mart Kolditsa lavastajakäe all sündinud "Järgmine voor", mille on kirjutanud Mihkel Raud, aluseks tuntud superstaarisaade.

Etenduse ajal saalis istuda oli piinarikas ja aina tugevamini hakkas rõhuma veendumus, et ma ei leia siit niikuinii midagi uut, mul on igav. Arutlesin endamisi, et võib-olla ei ole ma lihtsalt sihtrühm ... Sõbranna, kes oli pidanud koos minuga seda etendust vaatama tulema, ei saanud kahjuks tulla, olin kaalunud ka oma hilisteismelise tütre kaasavõtmist. Saalis istudes jõudsin järeldusele, et täitsa hea, et sõbrannal üks kehvapoolne teatrielamus saamata jäi, ja et minu hilisteismelise maitse see etendus poleks ilmselt samuti olnud. Kannatasin oma valikute pärast üksi.

Tädi-blogist võib lugeda ristivastupidist arvamust:

"Taas üks hea kaasaegne komöödia, kus saab naerda nii et kõht valus ja pisarad silmist väljas. Eriti stseenis, kus Taavi Eelmaa duetti oma ooperist esitab, see oli ikka nii naljakas, et võimatu oli tõsiseks jääda. Kuna publik oli pandud istuma kahele poole lava, nii et vastasistujatega tekkis ebamugav silmside, kui kedagi lava keskel vaatasid, siis tundus, nagu vaataksid vastasistujaid, muidu ma vihkan sellist asja, aga Eelmaa etteastele andis see minu jaoks veel ühe nüansi juurde, kui avastasin vastaspoole pealt selle aaria-dueti ajal, kus kogu saal naerda möirgas, ühe tõsise tüdruku. Ta vaatas täiesti apaatselt ja tõsiselt, kuidas Eelmaa etleb ja see ajas mind veel omakorda naerma, et kõik naeravad ja üks inimene jääb tõsiseks, s.t. suudab jääda tõsiseks."

Madis Kolk mõtiskleb Sirbis pikemalt võimalike põhjuste üle, miks see lavastus tema arvates ebaõnnestunud on. Võib-olla tõepoolest näiteks sellepärast, et materjal ei huvitanud piisavalt lavastajat? Jan Kaus allkirjastab Teater. Muusika. Kino märtsinumbris oma artikli sõnapaariga "Arvustuse asemel" ja püüab seejärel arutleda, miks ta arvustada ei taha.

Pisut konkreetsemaks minnes möönan siiski, et näiteks Nero Urke mulle väga meeldis. Tema superstaariks pürgija on tõetruu ja Urke on tohutu ümberkehastumisvõimega, nii et noorukese staarihakatisena pole tal mingit probleemi publikut "pihku haarata" ja vaimustunult muigama panna. Aga paari minuti pärast hakkas mul hirm. Ma ei kujutanud ette, mis peaks veel kolme kohtuniku ja staarihakatise vahel juhtuma. Poolteist tundi oli ees. Järgnes kolme kohtuniku luukerede kapist välja tirimine. Osast neist libiseti justkui muuseas üle, olles ometi juba õli tulle valanud, ja osast neist taheti teha mingit peent psühholoogilist mängu. Ei tulnud eriti hästi välja. Igav ja tüütu oli - ajatäiteks proovisingi mõistatada, kas ma ei ole ehk äkki sihtrühm.

Mari Abeli naiskohtunik oli tehtud ebausutavaks tibiks, kelle puhul jäi arusaamatuks, mida ta hinnata oskab. Kuigi Mihkel Raud on öelnud, et näidendi tegelaskujud ei ole kellegi pealt maha kirjutatud, oli Juhan Ulfsaki Norman-rokipeer siiski äratuntavalt Raud ise ja teisel pool laua otsas istuv Taavi Eelmaa tundelise heliloojana äratuntavalt Rannap. Võimalik, et niisugused tüübid tingib tegelikult formaat.

Lavastuse tutvustuse järgi olevat "Järgmine voor" näidend, "kus saavad teoks iga talendi-show kohtuniku, aga ilmselt ka paljude televaatajate painajad". Sellised painajad võivad Mihkel Raua peas tõepoolest olla, sest see on juba teine teos (esimene oli romaan "Sinine on sinu taevas"), kus ta loob süžee, mis on minu jaoks niivõrd absurdne, et ei jõua tegeliku elu õudustele ligilähedalegi. Kui osa vaatajaid tundubki leidvat, et Mart Kolditsa lavastus pole ehk õnnestunuim, siis minu arvates ei ole ka Mihkel Raua näidend õnnestunud.

"Mürk" Linnateatris

Mis selle mürgiga praegu eesti teatris on? Mu küsimus on retooriline ja täiesti meelevaldne. Kristjan Üksküla lavastus "Mürk" Tallinna Linnateatris on lühikese aja jooksul juba teine lavastus, mis kõneleb mürgist läbiimbumisest. See lavastus koosneb kahest Puškini lühitragöödiast - "Ihnus rüütel" ja "Mozart ja Salieri" Pärast möödunud suvel Saku mõisas etendunud ja praegu Draamateatri maalisaalis etenduvat Rodolf Sirera "Teatrimürgi" lavastust, mis kannab küll nime "Marquis d'Artiste" ja mis oli suvel nähtuna kui kibe sõõm sõltuvust tekitavat teatrimürki. Mürgi lahustamiseks veres sobiks vast Ugala "Amadeus"? Loodan ja ootan, et kunagi õnnestub.

Linnateatri "Mürk" tõestas mulle "Kiivate armastajate" järel uuesti kindlasti ühte - Kristjan Ükskülal on süda õige koha peal. "Mürk" on lühidusest ja etüüdilikkusest hoolimata väga õige ja vajalik asi. Et lavastaja on ise mõlema lühinäidendi peaosas, räägib vast tema soovist meile, vaatajaile, öelda, kui tähtis on sõlmida iseendaga rahu. Kui paar korda rahulikult sisse-välja hingata, näib elu palju rõõmsamates toonides.

Mõlemast näidendist paistev kadedus mürgitab lõpuks kadeda. Kõrvalosades olevad näitlejad toetavad lavastajat-peaosatäitjat, mängides oma rolle värvikalt või vähemvärvikalt, aga luues siiski lühikese aja jooksul eredaid karaktereid. Kui peategelane jääb esimeses näidendis liiga skemaatiliseks, siis ihne rüütel (Rain Simmul) on kindlalt näidendi pealkirjas äramainimise vääriline. Simmuli osatäitmine tuletas meelde tema kunagist väikest, aga olulist kõrvalosa Theatrumi "Maarja kuulutamises". Aleksander Eelmaa juut on samuti rollijoonisega kooskõlas, tuletades meelde Märt Avandi juuti Draamateatri "Võlanõudjates". Teise näidendi ehk teise vaatuse Mozart on elurõõmus ja väga naturaalne, pannes veel mitu päeva hiljemgi kavalehelt täpseid mängitud klaveripalade nimesid otsima. Läbivad kõrvalosad on Indrek Ojari ja Mikk Jürjensi teha. Mõlemad kehastuvad uhkelt ümber!

Piisk mürki võib mürgitada enda elu pöördumatult, samal ajal kui see, kes tegelikult ära mürgitati, elab ja põleb eredalt kui legend. Puškini romantilised tragöödiad ju elavad. Mis veel kõige huvitavam - see lavastus tuletas väga palju varem teatris nähtut meelde.

Kuku: mina jään ellu

Olin hiljuti juhtumisi Arvo Kukumägiga teatris ühte etendust vaatamas. Tahes-tahtmata meenus temast tehtud dokumentaalfilm "Kuku: mina jään ellu". Film, mis eheduse ja elulisusega peaks puudutama. Nimitegelane mitte ei mängi seal ennast, vaid on. Aga kuidas ma ka ei proovinud, ei oska ma seda filmi siiski nimetada nii heaks, nagu enamasti on arvatud. Pärast Kukumägi elulooraamatut ei leidnud ma filmist enam oodatud uudsust. Vägisi tekkis tahtmine küsida, kaua võib ühest inimesest rääkida, kes suure tõenäosusega enam midagi uut ja suurt korda ei saada?

Ei ole ma mingi otsustaja. Raamat ju meeldis, isegi nii väga, et veel praegugi tundub, et see on üldse üks paremaid nn elulooraamatuid. Aus ja siiras. Film oli ju ka aus, aga samasuguse portree saaks joonistada ükskõik millisest joodikust. Laias laastus on nad kõik ju sellised. Põhjused vaid on erinevad. Kukumägi põhjuseid me arvatavasti teame. Tema ei ole ainus. Kõik nad sõltuvad inimestest, kellel on või peab olema jaksu, et neid välja tirida, ise seejuures ikka ja jälle haiget saades. Imetlen seda naist. Ma ei küsi, miks ta seda teeb. Tean vaid, et mina ei suudaks. Ja võib-olla sellepärast see film mind ka ei puudutanud. Ma ei tundnud end seal kusagil ära.

Veel üks tekkinud mõttekild. Kukumägi viimane suurroll on jäänud aastate taha ja peagi jõuab kätte aeg, kui on peale kasvanud põlvkond, kes teda üldse ei tea. Põlvkond, kes pole kunagi näinud "Arabellat", põlvkond, kus läbipõlemise korral kasutatakse palju karmimaid vahendeid. Siis on hilja. Siis on ellujäämine palju küsitavam. Kui Vanemuine ootas Kukumägit aasta tagasi "Pekosse" mängima, oli see talle antud võimalus, mis kahjuks jällegi purunes. Anname üha uusi võimalusi, pettume üha uuesti ja kannatame. Imekspandav, kui palju me ikkagi sõltume andekatest ja nõrkadest.

Mulle ei meeldinud sellest filmist vastu karjuv lootusetus. Selles ei olnud uudsust ja midagi üllatuslikku. See oli lihtsalt talumatult mõttetult realistlik.

Dobet Gnahore kontsert

Elevandiluurannikult pärit lauljanna Dobet Gnahore kontserdist jäi meelde kõigepealt see, et nii superheas füüsilises vormis lauljat ei ole mina varem live'is näinud. Vähemalt kaks korda tegi spagaati, ülejäänud tantsust pole mõtet rääkidagi. See muusika, mida ta teeb, on nii aafrikalik, et plastilisus liikumise ja laulmise juures on loomulik, vajalik ja kordumatu. Teda toetas taustalaulmise ja tantsuga veel Serrou Sordet, aga nimed ei ütle ilmselt niikuinii midagi. Võimaluse korral soovitan ise kontserdile minna. Päevamured pühitakse minema ja lõpuks on tuju aafrika rütmidest lõunamaiselt ülev.

Aafrika muusikaga on vähemalt minul nagu rahvamuusikaga (mida see ju tegelikult ongi). Rütmipilt on enamasti iseloomulikult ühesugune ja kuna aafrika keeltest aru niikuinii ei saa, siis sõnad midagi ei ütle ja toetuda saab ainult rütmijoonisele. See kas meeldib, lummab või ei puuduta kuidagi. Dobet Gnahorel on küll mõni laul ka prantsuse keeles, aga enamik ikka mingis aafrika keeles või dialektis. Veidi aja pärast enam üksikuid lugusid ei mäleta ja halvemal juhul ei tunne kuulates ka lauljat hääle järgi ära.

Siinse kohaliku filharmoonia tsükkel "Autour du monde" on suurepärane - saab näha ja kuulda põnevaid artiste, keda muidu ei leiaks vist kunagi.

Teatri aastaauhindade nominendid 2011. aasta loomingu eest

Teatrikuu alguse puhul avalikustas teatriliit oma kodulehel teatri aastaauhindade nominendid 2011. aasta loomingu eest. Võitjad selguvad nagu ikka teatripäeval, 27. märtsil.

Tähelepanuväärne on, et parima lavastuse tiitlile kandideerivast neljast lavastusest kolme lavastaja ei ole eestlane. Kahe puhul on ka lavastusmeeskond rahvusvaheline. Ei tahaks ennustada, aga tõenäoliselt neist emmale-kummale see parima lavastuse auhind ka läheb. Rahvusvahelistumine on olulisemaks muutunud. See tundub olevat üks iseloomulik märksõna eelmise aasta puhul. Kultuuripealinnal oli siin ka vast oma osa. Kaks lavastust ("Parsifal" ja "Gilgameš) neist neljast olid kindlasti Kultuuripealinna egiidi all lavale toodud. Kas ka "Three Kingdoms"?

Natuke arusaamatu on mu jaoks meespeaosatäitja kategooria. Ivo Uukkivi roll lavastuses "Kuni inglid sekkuvad" on seal ära mainitud, kuigi see ei olnud mingi peaosa. Samas on jäetud mainimata Lauri Lagle roll "Madame Bovarys". See oli igati tähelepanuväärne roll. Kahju on ka, et mainitud ei ole Pääru Oja "Tasandikkude helinates".

Külli Teetamme ja Ursula Ratasepa nime oleks tahtnud "Aeg ja perekond Conway" puhul näha ka mujal kui ainult žürii eriauhinna kategoorias. "Esileküündiva ansamblitunnetusega" ei tundu neil olevat Põhuteatri kõrval mingit šanssi.

Üldiselt on mul hea meel, et olen möödunud aasta teatrist palju olulisi lavastusi ära näinud ja paljuski žürii arvamustega päri. Seda kõigekõigemat on minul küll mõnel juhul keeruline välja valida.

***

Kui veel rahvusvahelisustumisest rääkida, siis näiteks parima lavastaja ja naiskõrvalosatäitja kategoorias kandideerivat R.A.A.A.M.-i "Tühermaad" mängitakse 11. märtsil 2012 Moskvas Artplay keskuses Kuldse Maski festivali raames.

Teater NO99, Münchner Kammerspiele ja Lyric Hammersmith Theatre'i ühisprojekt, parima lavastuse, kunstniku, mees- ja naiskõrvalosatäitja ning etendust teenindava teatritöötaja kategoorias kandideeriv "Three Kingdoms" jõuab mais 2012 lõpuks ka Londonisse.

"Three Kingdoms" on Londonis Lyric Hammersmith Theatre'i kavas 3.-19. maini 2012.

"Three Kingdoms" on arvatud ka ühe olulisema ja suurema Euroopa teatrifestivali Wiener Festwochen programmi juunis 2012. Mänguajad Viinis on järgmised:

12. juunil 2012 kell 19.30
13. juunil 2012 kell 19.30
14. juunil 2012 kell 19.30
15. juunil 2012 kell 19:30